Immuunsus on meie sõber ja ka vaenlane

Immuunsus on organismi võime tõrjuda kehavõõraid rakke ja aineid. Haigusetekitajate sissetungimisel on niisugune võime Kasulik, elundi siirdamisel aga Kahjulik, sest ohustab elundi saajat.

Immuunsuse, organismi kaitsevõime, tagab im­muunsüsteem. Seda süsteemi mõjutavaid võõraineid nimetatakse anti­geenideks. Kui antigeenidel õnnestub läbida keha esmaseid kaitsetõkkeid -nahka ja limas­kesta koos nende eritistega -, siis astubki tegevusse imuunsüsteem. Antigeeni ilmumisel hakkavad tööle immuunsüstee­mi kuuluvad lümfotsüüdid, mis osalevad immuunreaktsioonis.

 

Lümfotsüüdid jagunevad kahte rühma:

• B-lümfotsüüdid toodavad antigeenile vastavaid anti­kehi ehk kaitsekehi - val­kude hulka kuuluvaid im­muunglobuliine, mis kan­navad kehavedelikuga seo­tud immuunsust. Immuun­reaktsiooni käigus, kui anti­keha reageerib kehasse tun­ginud antigeeniga, võib vii­mane hävida (näiteks võõras vererakk), kahjutuks muutuda (bakter, viirus) või sedavõrd nõrgeneda, et õgirakud saavad ta kõrval­dada ja kehast välja viia.
• T-lümfotsüüdid esindavad rakulist immuunsust. Nad võivad võõraid rakke vahe­tult rünnata ja hävitada (la­gundada).

Immuunreaktsioonis osaleb veel teisigi bioaktiivseid aineid.

Vaktsiiniga sisse­tungijate vastu

Nakkushaiguste vastu saab vaktsineerida vastava tõve te­kitaja antigeenidega. Organis­mi viiakse viirustest ja bakteri­test, nende osistest või mürki­dest valmistatud vaktsiini, millele keha reageerib antikehade (kaitsekehade) moodustamisega. Tulemuseks on immuunsus.

Vaktsiinides kasutatakse nõrgestatud või surmatud haigu­setekitajaid, mis ei põhjusta hai­gestumist. Eelistatakse liitvakt­siine, millega tekib immuunsus korraga mitme nakkushaiguse vastu. Vaktsineerimisega saadud immuunsus on ajutine ning kindla ajavahemiku järel tuleb uuesti vaktsineerida. Vaktsineerimine on tõhus abinõu. Tänu laiahaardelisele vaktsineerimisele on kogu maail­mas likvideeritud minevikus pal­ju ohvreid nõudnud rõuged. Vii­mane rõugejuhtum oli 1977. aas­tal Somaalias. Eestis lõpetati rõugepanek kui tarbetu 1979. aastal.

Eestis vaktsineeritakse lapsi plaanipäraselt tuberkuloosi, dif­teeria, läkaköha, teetanuse, poliomüeliidi, leetrite, mumpsi, pu­netiste ja B-hepatiidi vastu; täis­kasvanuid teetanuse ja difteeria vältimiseks. Vajadusel muudegi nakkuste vastu.

Kõigi veri pole ühesugune

Meedikutele jäi kauaks mõis­tatuseks, miks vere siirdamine ühelt inimeselt teisele mõjub mõnikord kosutavalt ja tugev­davalt, teinekord aga lõpeb traagiliselt. Alles 20. sajandi algusaastatel tehti kindlaks, et kõigi inimeste veri pole ühesugune.

• Vere punalibledel paikne­vate antigeenide järgi kir­jeldati A- ja B-vererühma (veregruppi).
• Leiti ka 0-rühm, millel need antigeenid puuduvad.
• Mõni aasta hiljem avastati AB-vererühm. Selle rühma vere punalibledel on nii A ­kui ka B-antigeen. 

Nüüdisajal eristatakse vere omaduste põhjal lisaks 22 vererühmade süsteemi. Näiteks Euroopas esineb sagedamini 0­ ja A-rühma, Aasias seevastu on kõige rohkem B-rühma verega inimesi. 

Vererühmad ei erine ainult punalibledel paiknevate anti­geenide, vaid ka veres ringle­vate antikehade poolest (veres kutsutakse neid alfa- ja beeta­aglutiniidideks). Kuid kunagi pole A-rühma veres samaaeg­selt A-antigeenile vastavat al­fa-antikeha, sest muidu tekiks immuunreaktsioon - punalib­led kleepuksid kokku, kuhjuk­sid kämpudesse ja lõpuks häviksid. Seetõttu õnnestub ve­reülekanne antud juhul ainult siis, kui haige ja doonori veri kuuluvad samasse rühma. Vas­tasel juhul võib immuunreakt­sioon haigele saatuslikuks saa­da. 

0-vereruhmaga inimesi ni­metatakse universaalseteks doonoriteks, sest nende verd võib väiksemates kogustes üle kanda kõigile inimestele. AB­rühma verega haige aga võtab vastu ükskõik millise rühma verd, sest tal puuduvad alfa- ja beeta-antikehad.  

Vererühmade avastamine päästis palju inimelusid juba Esimese maailmasõja päevil. Vere ja selle koostisosade siir­damise tähtsus ja vajadus ei ole seniajani vähenenud, pigem vastupidi.

Reesusahv aitas avastada

Uus maailmakodanik saab sündides kaasa ema immuunsu­se. Platsenta kaudu kanduvad lootele kaitsekehad, mis emal on elu jooksul tekkinud kokku­puutel mikroobidega. Need on viiruste ja bakterite vastased antikehad, mis tagavad imiku kaitsevõime esimestel elukuu­del. See on äärmiselt oluline, sest lapse enda antikehad alles hakkavad moodustuma.

1940. aastal avastati Kagu­-Aasias elutseva reesusahvi vere punalibledel antigeen - reesusfaktor, mis esineb ka inimesel.

• Vere punaliblede kokkukleepumist põhjustav ree­susfaktor (Rh) on 85% ini­mestest - nad on REESUS­POSITIIVSED.
• Ülejäänud 15% inimestest reesusfaktor puudub - ne­mad on REESUSNEGA­TIIVSED.

Kui reesuspositiivse inimese veri satub reesusnegatiivse ini­mese organismi, moodustuvad seal reesusfaktori-vastased anti­kehad. Reesuspositiivse vere teistkordsel sattumisel samasse organismi tekib immuunreakt­sioon, mille tagajärjel vere pu­nalibled kleepuvad kokku ja la­gunevad. Niisugune reesussobi­matus võib osutuda eluohtli­kuks.

Reesuspositiivsetel naistel üks mure vähem

Reesuskonflikt võib tekkida ka raseduse korral, kui ema ja loote veri pole ühesugused - reesusfaktoriga või ilma. Kui mõlemad vanemad on kas reesuspositiivsed või reesusnegatiivsed, siis immunoloogia sei­sukohalt ei ole nende tulevas­tel lastel midagi karta. Ka ree­suspositiivsed naised võivad alati muretud olla: olenemata isa vererühmast reesuskonflikt last ei ähvarda.

Kui tulevase ema veri on ree­susnegatiivne ja isa veri reesus­positiivne, siis võib ka laps ol­la reesuspositiivne. Ema im­muunsüsteem käitub, nagu peab - kaitseb oma organismi. Kuid ema immuunsüsteemi tegevus on vaenulik loote suhtes, kelle vere punaliblesid peab ta võõrasteks sissetungijateks. Ra­seduse ajal ei juhtu midagi, kuid esimesel sünnitusel satu­vad lapse vere reesusfaktoriga punalibled ema organismi, kus hakatakse selle antigeeni vastu antikehi välja töötama - kuju­neb immuunsus. Kui nüüd tei­ne laps on samuti reesusposi­tiivne, siis ema antikehad tun­givad läbi loote verre ja hakka­vad punaliblesid lagundama. Lapse elu satub ohtu.

Oluline on teada, et reesusnegatiivsel emal võivad reesus­antikehad tekkida ka raseduse katkestamisel. Nii võib abort osutuda eluohtlikuks järgmise­le lapsele. Reesuskonflikti vältimiseks on äärmiselt tähtis säilitada reesusnegatiivse naise esimene rasedus. Eriti oluline on see isa ja ema erineval ree­suskuuluvusel.

Ohtlike reesusantikehade tekkimist saab ära hoida im­muunseerumiga, mille süistimi­ne kohe parast sünnitust neut­raliseerib reesuspositiivsete pu­naliblede toime. Naist, kelle veres on reesusantikehad tek­kinud ja tulevane laps või vastsündinu ohustatud, saab ai­data ohtlike antikehade eemal­damisega organismist.

Ei taha võõrast omaks võtta

Kudede ja elundite siirdami­se peaprobleemid ei kuulu ki­rurgia, vaid immunoloogia valdkonda. Elundite siirdamist raskendab kudede sobimatus, mis on tingitud koesobivusan­tigeenidest. Kui vereülekandel peab arvestama ainult punaliblede antigeenidega, siis elundi­te rakkudel on neid võrratult rohkem. Erinevate koesobivus­antigeenide hulk on nii suur, et pole võimalik Ieida kahte ini­mest, kellel kõik need antigee­nid oleksid ühesugused. Ain­saks erandiks on ühemunakak­sikud.

Antigeenide erinevused ku­dede vahel tingivad immuun­reaktsiooni siiratud elundi vastu. See on hülgamisreaktsioon: uue peremeesorganismi lümfotsüüdid hävitavad siirdatud elundi. Loodus ei näinud ette, et inimene hakkab elundeid ühest kohast teise viima. Niisuguses olukorras ei tegutse immuunsüsteem organismi kasuks, vaid kahjuks.

Hülgamisreaktsiooni ärahoidmiseks kasutatakse im­muunsüsteemi talitlust mahasuruvaid ravimeid, an­tilümfotsüütseerumit ja ka ra­dioaktiivset kiirgust.

Kui organism reageerib üle

Üks inimene sööb korraga kasvõi kilo maasikaid, ilma et keha hakkaks protestima. Tei­ne aga maitseb ainult ühe maa­sika ja saab kogu kehale ahasta­maajava nõgeslööbe. Selge - allergia. Aga millest see tuleb?

Allergia on ülemäära tugev­nenud immuunreaktsioon, mil­le jällegi kutsuvad esile kehavõõrad ained - antigeenid. Allergiaga seoses nimetatakse neid allergeenideks. Ülitund­likkusreaktsioonid vallanduvad siis, kui allergeeni ja antikeha (kaitsekeha) ühinemisel vaba­nevad kahjustunud rakkudest bioaktiivsed ained, eeskätt his­tamiin, mis häirib elundite ta­litlust. Seeparast kasutataksegi allergianähtude kõrvaldamiseks histamiinivastaseid ravi­meid.

Allergianähud on äärmiselt mitmekesised, alates nahalöö­best või aevastamisest ning lõpetades astmahoo, erakordsel juhul ka šoki ja teadvuse kaotu­sega. Mõned allergilised reakt­sioonid tekivad peaaegu silma­pilkselt (näiteks nõgestobi või allergiline turse), teised muu­tuvad märgatavaks mitme tun­ni või paari päeva jooksul (al­lergiline nahapõletik, toidual­lergia).

Allergeene on rohkesti: kee­milisi ühendeid (eriti nik­liühendid ja formaliin), ravi­meid (näiteks mõned antibioo­tikumid), toiduaineid ja nende koostisosi (eeskätt valgud). Loomset päritolu allergeeni­deks on karvad ja nahaketud. Ka teise inimese juuksed või­vad allergiat põhjustada - probleeme tekib siis, kui need on elukaaslase juuksed. Samu­ti võib ülitundlikkust põhjustada linnusulgede tolm, mis eraldub patjadest. Elamutolmus on allergeenideks lestalised, seen­te eosed ja mikroobid.

Levinud on õietolmuallergia, mis avaldub heinapalavikuna. Tugevat ülitundlikkust tekita­vad timut, raihein, nurmikas, rukis jt taimed. Puude õietolm on veidi nõrgem allergeen kui kõrreliste õietolm. Ülitundlikkus võib tekkida ka mõne tai­me õietolmu suhtes, sest nen­des on ühesuguseid antigeene.

Rünnak ka kehaomaste ainete vastu

On olemas ka autoimmuun­haigused. Nende põhjuseks on immuunreaktsioon, milles an­tigeenidena osalevad kehao­mased ained. Need on krooni­liste bakteriaalsete ja viiruslike põletike, mürgistuste, põletuste ja muude vigastuste tagajärjel sedavõrd muutunud koed, et immuunsüsteem peab neid ke­havõõrasteks ja asub rünnaku­le. Organismis tekivad tema enda moondunud kudede vastu suunatud antikehad ja im­muunlümfotsüüdid, mis võivad ka normaalseid rakke ja kude­sid kahjustada.

Kõige tuntumateks autoim­muunhaigusteks on 

• reuma (näiteks reumatoid­artriit)
• teatav krooniline maksapõletik
• Goodpasture sündroom (kopsu ja neeru veresoonte üheaegne kahjustumine)
• kilpnäärmepõletik ehk Hashimoto tõbi
• ja punaliblede lagunemisest tingitud autoimmuunne kehvveresus.

Nendele haigustele on iseloo­mulik krooniline, süvenev kulg.

Immuunpuudulik­kus aeglustab paranemist

Immuunpuudulikkus sai laialdasemalt tuntuks paarkümmend aastat tagasi, kui üha rohkem hakati rääkima ja kir­jutama 1981. aastal esmakord­selt USAs kirjeldatud aidsist ehk omandatud immuunpuu­dulikkuse sündroomist. Aidsi tekitab HI-viirus, mille sihtmargiks on T4-lümfotsüü­did, mis abistavad teisi im­muunsüsteemi rakke organismi kaitsevõime kujundamisel. HI­-viirusega nakatumisel immuun­sus nõrgeneb oluliselt ning ke­ha kaotab kaitsevõime ka oma normaalsete asukate - bakteri­te, seente ja algloomade vastu. Tagajärjeks on haigestumine.

Nõrgem või tugevam im­muunpuudulikkus võib kaasne­da põletike, ainevahetushäire­te ja pahaloomuliste kasvajate­ga. Alati kujuneb immuunpuu­dulikkus lümfisüsteemi kasva­jate ja verehaiguste korral, sest need haaravad immuunsüsteemi rakke, näiteks valgeveresuse põdemisel.

Immuunpuudulikkus aeglus­tab haiguste paranemist ja võib tüsistusi põhjustada. See tähendab, et pikaldaselt kulgevate haiguste ravimisel tugevdatak­se ka immuunsüsteemi.

Mis tugevdab immuunsüsteemi

Organism, tema kaitsevõimet mõjutavad pärilik­kus, vanus, keskkond ja eluviis.

• Immuunsüsteemi tugevdab otstarbekas TOI­TUMINE. Ülekaalulisus, eriti rasvumine, nõrgendab keha kaitsevõimet. Oluline on täisväärtusliku valgu piisav sisaldus toidus. Rasvarikaste roogade söömist soovitatakse piirata.
• Eriti tähtsad organismi kaitsevoime tõstmisel on sellised MIKROELEMENDID nagu tsink, seleen, vask ja raud.
• Immuunsüsteemi talitluses on erilisel kohal VITAMIINID - A-vitamiin ja selle eelvitamiin bee­takaroteen; E-, D- ja C-vitamiin.
• Organismi Kaitsevõimet tugevdavad TERVISE­SPORT ja KARASTAMINE. Halba ei tee ka kerge päevitus, kuid päikesepõletus häirib tõsiselt immuunsüsteemi talitlust, soodustades autoimmuun­haiguste ja nahavahi teket.
• Saastunud õhuga piirkonna elanike immuunsus paraneb nädalalõppude ja puhkuse veetmisel PUHTAS KESKKONNAS.
• Tähtis on igapäevane küllaldane PUHKUS, sest vaimse ja kehalise kumatusega kaasneb paratama­tult organismi kaitsevõime nõrgenemine.

 Harri Jänes
Kodutohter märts 2004