Kuuluta sõda allergeenidele kodus ja tööl



Juba kümme aastat tagasi märkisid teadlased, et just sisekeskkonna allergeenide osa allergiate tekkes on kiiresti kasvamas. Täna hinnatakse allergiast tabatute määraks ligikaudu 50% arenenud tööstusriikide elanikkonnast. Probleem on enam levinud just nooremate inimeste seas. 

Sisekeskkonna allergeene ja nende vastu võitlemise viise tutvustab Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi vanemassistent Argo Soon



Mõjutavad nii geenid kui harjumused

Pole teada, kas allergiate sagenemine on tingitud seni tundmata kaitsetegurite hävimisest või uutest tugevatest allergiaid tekitavatest ja soodustavatest teguritest. Selgusetu on seegi, kas allergiliste reaktsioonide sagenemine on tingitud suurenenud kokkupuudetest allergeenidega - tolmulestad, hallitusseened, prussakad, õietolmud - või on pigem tegemist muutustega inimese immuunsüsteemi seisundit mõjutavate nähtustega – vaktsineerimised, hügieeni- ning toitumisharjumused.
Allergilise reaktsiooni teket ning kulgu mõjutab terve rida tegureid, näiteks geneetilised tegurid, kokkupuute kestvus allergeeniga, indiviidi iga, ka harjumused. Lisaks tuleb arvestada tegureid, mis esinevad ruumiõhus ning toimivad ärritajatena, näiteks lämmastikdioksiid ja vääveldioksiid, samuti mitmed lenduvad ühendid, taimsed produktid ning isegi lõhnaained. Tõenäoliselt on oma roll allergiliste seisundite tekkes ka seni tundmata tegureil.

Sisekeskkonna peamised allergeenid

Tolmulestad

Tolmulest on palja silmaga nähtamatu - kuni 0,3 mm pikkune - ämblikulaadne lülijalgne. Tolmulesta “koduks” on materjalid, kus koguneb tolm ning seega piisavalt materjali toiduks. Seetõttu esineb tolmulesti kõige enam voodiriietes ja voodites, aga ka pehmes mööblis üldse, samuti vaipades.
Tolmulesta peetakse ülemaailmselt sagedasimaks allergeenide allikaks sisekeskkonnas, eelkõige muidugi kodudes. Üheks põhjuseks on pikk kokkupuuteaeg - kogu magamise vältel, tavaliselt 5-8 tundi igal ööl - paigas, kus tolmulestade ja nende eritatud antigeenide kontsentratsioon on kõige suurem – voodis.
Tööruumides on pehme mööbli esinemine ning inimese kontakt sellega (väljaarvatud polsterdusega toolid) tagasihoidlik, siiski on tolmustes tööruumides teiste tingimuste sobides tolmulesta ja tema antigeenide esinemine küllaltki tõenäoline.
Ehkki Eestis on allergiliste haiguste esinemissagedus oluliselt väiksem kui enamikes arenenud Euroopa riikides, on ometigi tolmulesta suhtes tundlike inimeste proportsioon sarnane - umbes 10% elanikkonnast (Tartu elanikkonna uuringu alusel).

Lemmikloomad

Lemmikloomade naha- ja karvaosakesed, samuti eritised võivad osutuda allergeenideks.
Kassi allergeenid püsivad õhus tunde, eriti kehvade ventilatsioonitingimuste juures. Väikeste mõõtmete tõttu satuvad need hõlpsasti hingamisteedesse ja ülitundlikud isikud kogevad allergiasümptoome kohe, kui sisenevad ruumidesse, kus peetakse kassi, isegi kui looma ennast pole läheduses.
Kassi allergeenid ühelt poolt lenduvad kergesti, teiselt poolt aga ka peetuvad mitmesugustes materjalides. Seetõttu esineb kassi allergeene praktiliselt kõikjal, ka neis ruumides ja kodudes, kus kassi pole kunagi peetud. Kassi allergeene tuuakse kodudesse laenatud esemete vahendusel ning neid esineb ka ühissõidukeis, kus kassid reeglina ei viibi.
Hiljutine uurimus Soomes näitas, et nii kassi kui koera allergeenid on ühissõidukeis tavaline leid ning end allergiliseks pidavate küsitletute seas (umbes 16%) koges ebameeldivaid reaktsioone ühissõidukeis 53%.
Koera allergeenid on nagu kassi allergeenidki peamiselt karva- ja nahaosakesed. Ehkki USA-s on koerad levinumad koduloomad kui kassid, esineb ülitundlikkust koera allergeenide suhtes mõnevõrra harvem. Samas peetakse võimalikuks allergeenide esinemist koeratoitudes. Ka koera allergeene leidub praktiliselt kõikjal, näiteks ühe uurimuse järgi 99% Tartu kodudes.
Mitmesugused närilised - hiired, rotid, merisead, hamstrid - on samuti levinud lemmikloomad, samas ka küllalt levinud allergeenide allikad. Laboratooriumides töötajailgi on närilised sagedaseks allergiate põhjustajateks: mõnede uuringute järgi on umbes 15% laboripersonalist, kes puutuvad kokku närilistega, arenenud allergiline nohu, silma limaskesta põletik või astma juba mõneaastase töö tagajärjel.
Miks inimene ühe või teise asja vastu allergiliseks muutub, pole siiski selge. Kindla piirkontsentratsiooni olemasolu, millest allapoole ohtu pole, ei ole seni suudetud tõestada. Sarnase allergeeni hulga juures sisekeskkonnas on aga arenenud maade inimeste seas allergiliste reaktsioonide esinemissagedus suurem kui näiteks Ida-Euroopa riikides.

Prussakad

Prussakate allergeenid on tuntud 1969. aastast. Prussakad ja tarakanid on tuntud kahjurid, kes armastavad niisket ja sooja keskkonda, eriti kui seal on toidujäätmeid.
Prussakate suhtes on ülitundlikud 30-50% astmahaigetest USAs, Taiwanil ja Hiinas, suhteliselt harva tekitavad prussakad allergiat tervetel inimestel.
Prussakate allergeene leidub kõikjal majapidamises, kõige rohkem muidugi köögis. Eestis esineb prussakaliste arvukaist liikidest vaid kaks, soojemat ja niiskemat keskkonda armastav Saksa prussakas ja jahedama ning väiksema niiskusega leppiv Idamaade prussakas ehk tarakan.
Allergeene eritavad ka mõned teised putukad, aga neid esineb sisekeskkonnas suhteliselt harva.

Linnud

Allergeenide allikaks võivad olla ka puuri- ja kodulinnud. Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud näitavad, et umbes 20% kanaarilinnu või viirpapagoi omanikest vaevlevad allergilise nohu või astma käes. Ligi 10% kanalatöötajast diagnoositakse varem või hiljem kutseastma.
Nii linnukasvatajail kui ka puurilinnu pidajail täheldatakse samuti allergilise kopsupõletiku esinemist suhteliselt sageli, sealjuures peetakse potentsiaalseks allergeenide allikaks ka tuvide poolt saastatud ventilatsiooniseadmeid.
Harva võib esineda allergilisi reaktsioone seoses akvaariumikaladega. Neil juhtudel peetakse allergeenide allikaks pigem kalasööta kui kalu endid.

Hallitusseened

Paljud seened on keskkonnatingimuste suhtes üsna vähenõudlikud. Valgust seened elutegevuseks ei vaja, seega sõltub nende vegetatsiooni edukus peamiselt piisava niiskuse olemasolust, vähem oluline on ümbritseva keskkonna temperatuur.
Sisekeskkonnas võivad sobivate niiskustingimuste olemasolul kasvada hallitusseened praktiliselt igal materjalil, sagedamini tapeedil, vaipades, ehitise puitdetailidel, aga ka betoonil ja polümeersetel soojusisolatsiooni materjalidel.
Sagedasimaks allergeeni kandjaiks on hallitusseente spoorid, mis lenduvad kergesti õhu vähimalgi liikumisel. Väikeste mõõtmete tõttu satuvad need hõlpsasti sisekeskkonda välisõhust, kus nende hulk on suurim hilissuvel.

Bakterid

Bakterid on samuti potentsiaalsed allergeenid. Kuna bakterid armastavad seentest palju rohkem niiskust, tulevad nende reservuaaridena arvesse eelkõige niiskeimad paigad sisekeskkonnas, näiteks õhu niisutusseadmed, jahutusseadmed, sealhulgas külmkapid, aga ka kõik muud kohad ja materjalid, kus leidub baktereile piisavalt niiskust ning soojust.
Ka bakterite allergeenid esinevad õhus enamasti aerosoolidena, mistõttu sageli pole võimalik kindlaks määrata, milline aine on konkreetsel juhul allergia või ülitundlikkuse tekitaja.
Küll aga on allergeensete materjalide allikaks sageli ruumis kasutatav õhuniisutaja, mille desinfitseerimata reservuaarist võib leida küllalt laia valiku mikroorganisme.

Taimsed allergeenid

Tuntuimad allergeenid õietolmude näol võivad välisõhust sattuda ventilatsioonisüsteemide, tuulutamise, aga ka inimeste riietega sisekeskkonda. Siiski jääb ka mitmete taimede õitsemise kõrghetkedel vastavate allergeenide hulk ruumiõhus ligi kümme korda väiksemaks kui välisõhus.
Toataimedest põhjustatud astma ja allergiline nohu on haruldased, kontaktdermatiiti esineb veidi sagedamini.
Allergeenseiks on osutunud mitmed tuntud toataimed - krüsanteemid, tsitruselised, sõnajalad, kirikakrad, liiliad, belargooniad, priimulad. Lisaks neile mitmed maitsetaimed-maitseained - küüslauk, koriander, petersell.
Taimsetest produktidest tuntuim allergeenne materjal on naturaalne lateks.

Keemilised ühendid

Puhastusvahenditest ja ruumis kasutatavatest või hoitavatest materjalidest eralduvad potentsiaalsed allergeenid võivad sattuda hingamisteedesse tolmu, auru või aerosoolina. Nahaga kokku puutudes aga võivad need toimida kontaktallergeenidena.
Nikkel, plaatina, kroom ja nende soolad on tuntud allergeenid, mis põhjustavad allergilist nohu , silma limaskesta põletikku, astmat ja ekseemi - allergilist nahaärritust.
Paljud põrandate ja mööbli puhastamis- ja poleerimisvahendid sisaldavad kampolit ning bensalkooniumkloriidi, mis on tuntud kutseallergia põhjustajana.
Formaldehüüdi väikeste kontsentratsioonide juures on ülitundlikkusreaktsioonide tekkimine võimalik vaid siis, kui seda esineb pea kõikjal sisekeskkonnas, seega kestva kokkupuute korral.
Elamutes tekib enamasti puidu, gaasi ja muude kütteainete ning tubaka põlemisel suuremal või vähemal hulgal põlemisgaase – lämmastikoksiide, vääveloksiidi, süsinikoksiidi ning mikroskoopilisi tahkeid osakesi.
Tegelikult on mistahes kütteaine põlemisprodukt keerukas segu, mille kompleksne mõju inimorganismile pole veel selge. Üks olulisemaid põlemisgaaside, aga ka paljude teiste potentsiaalselt kahjulike ainete allikaid on tubakasuits, välisõhus muidugi (diisel)sõidukite heitgaasid.
Seega on mainitud tegurid pigem limaskesta ärritajad, mis võivad kaasa aidata allergiliste seisundite ägenemisele, näiteks astmahoogude tekkele, ent ei põhjusta enamasti organismi ülitundlikuks muutumist.

Meditsiinis kasutatavad allergeensed ained

Allergeensete ravipreparaatide loetelu on pikk ning täieneb pidevalt. Näiteks kuulub sinna rida antibiootikume ning joodi sisaldavaid preparaate.
Muude ravi- ja diagnostikatöös kasutatavate ainete seas on potentsiaalsete allergeenidena tuntud mitmesugused bioloogilise päritoluga ained - vaktsiinid, seerumid, mitmed anesteetikumid ja kontrastained.
Viimastel aastakümnetel on järjest rohkem hakatud kasutama lateks-kindaid. Ehkki ka lateksi koostises on suudetud naturaalsete valguliste produktide osakaal viia miinimumini, esineb ülitundlikkusrektsioone küllalt sageli. Näiteks Kanada tervishoiutöötajate seas teostatud uuring tuvastas, et lateksi suhtes on ülitundlikke 12%. Lisaks nõgestõvele ja ekseemile( naha allergilisele ärritusele) esineb seoses lateksiga ka allergilist nohu, astmat ja isegi anafülaksiat - ülitundlikkusreaktsioon, mis häirib südame-vereringeelundkonna ning hingamissüsteemi tööd.
Ka lateks-kinnaste puudrina kasutatav maisitärklis võib ülitundlikkusreaktsioone põhjustada.
Kontaktallergeenidena tulevad arvesse nikli või kroomiga töödeldud metallesemed, eriti siis, kui nahka on eelnevalt kahjustatud.

Allergia ennetamise põhireeglid

Tuuluta
Loomulik õhuvahetus läbi pragude - peamiselt aknaraamide vahel - on tänaseks paljudes hoonetes minevik. See asjaolu suurendab vajadust ruumide tuulutamise järele.
Rusikareegli järgi on enam-vähem piisav, kui tuulutada eluruume kaks korda päevas á 15 minutit. Maja vastaskülgedel asetsevate akende üheaegsel avamisel ehk tõmbetuule puhul piisab ka viiest minutist. Sellisel juhul peaks õhk ruumis täielikult vahetuma. Mõnevõrra küll õhk ruumis jahtub, ent esemed ja seinad mitte, ning värske õhk soojeneb ruumis kiiresti. Loomulikult tuleb kasuks tuulutada sagedamini, sel juhul võib iga üksiku korra kestvus olla lühem.
Tuulutamise abil vähendame mistahes saasteainete, sealhulgas allergeenide hulka ruumiõhus. Paraku ei ole me aga kaitstud väliskeskkonnast pärinevate allergeenide, näiteks sesoonselt esinevate õietolmude ning hingamisteede ja limaskestade ärritajatena tuntud heitgaaside eest.
Puhasta filtreid
Lisaks tuulutamisele saab õhku puhastada seda filtreerides. Eestis kasutatakse elamutes väga vähe mehaanilist ventilatsiooni, ühiskondlikes hoonetes on see levinum.
Enamik allergeene esineb siiski sedavõrd pisikeste osakestena, et tavalised filtrid neid kinni ei pea. Sama kehtib ka tolmuimejate tolmukottide kohta, mistõttu püüd allergeenide hulka sel viisil vähendada lõpeb hoopis allergeenide laialipuistamisega kogu ruumis. Isegi kõrge efektiivsusega spetsiaalfiltrid ja tolmukotid (nn HEPA filtrid – High Efficiency Particulate Air filtration) pole end selles osas õigustanud.
Küll aga võib ventilatsioonisüsteemi saastunud filter ise muutuda probleemide allikaks. Seda juhul, kui filtris on lisaks seal peituvatele hallitusseentele ja bakteritele piisavalt niiskust. Seepärast vajavad õhku niisutavad ning jahutavad süsteemid, kus on mikroobide arenguks alati piisavalt niiskust, erilist hoolt ja desinfitseerimist

Võitlus konkreetse allergeeniga

Lemmikloomad
Kõige tõhusam meetod on kindlasti looma elimineerimine ülitundliku inimese kodust. Ruumide, eriti vaipade ja pehmete materjalide ning mööbliesemete puhastamisel on üksnes mõõdukas mõju.
Koristamist koos tolmuimeja kasutamisega ei maksa siiski alahinnata – allergeenide hulk õhus väheneb märgatavalt. Tolmuimeja kasutamisel on vähem mõju vaid juhtudel, kui on tegemist juba allergilise inimesega - paraku läbib enamik allergeene oma väikeste mõõtmete tõttu paljude tolmuimejate tekstiilist tolmukoti ja paiskub õhku.
Mõnevõrra tulemuslikum on vaipade asemel siledate põrandakatete eelistamine. Mõju allergeenide kontsentratsiooni vähenemise näol võib olla isegi sajakordne.
Kasside ja koerte regulaarne vannitamine ja pesemine - vähemalt kord nädalas - vähendab allergeenide hulka ruumiõhus ligikaudu 90%.
Mistahes ettevõtmine allergeenide vähendamiseks sisekeskkonnas annab tulemust siiski alles mõne kuu kuni aasta möödudes, sedagi eeldusel, et taoline ettevõtmine ei jää ühekordseks, vaid toimub regulaarselt.
Kuna just inimese esimesed eluaastad on ülitundlikkuse tekke osas suurema riskiga kui ülejäänud elu, tõdevad paljud teadlased, et allergiate vältimise või vähendamise eesmärgil ei sobi alla kahe-aastased lapsed ning karvane lemmikloom ühte majapidamisse.
Tolmulestad
Lihtsaim viis võitluses tolmulestade vastu on korralik toa ja voodipesu tuulutamine.
Tolmulestad hukkuvad madala temperatuuri juures: -18ºC külm tapab lestad kahe ööpäevaga. Tolmulestad hukkuvad samuti kõrge temperatuuri juures, voodipesu pesemisel üle 60ºC veega vabaneme elusatest tolmulestadest hõlpsasti. Paraku on tolmulestade eritatud allergeenid temperatuuri suhtes tolerantsemad.
Kuna vaibad on üks oluline allergeenide reservuaar, on vaipade eemaldamine, või veelgi parem – nende vältimine üldse - tõhusaks viisiks tolmulestade allergeenide vähendamisel. Samuti tuleks pesta regulaarselt magamistoa tekstiilist kardinaid.
Putukad
Putukate allergeenide puhul kehtivad samad reeglid, mis lemmikloomade puhul, selle erinevusega, et nende hävitamine on ka muudel põhjustel ihaldatav. Siiski tuleks arvestada, et näiteks peale prussakate kadumist võib nende eritatud allergeene leiduda ruumides veel küllalt pika aja vältel.
Hallitusseened
Hallitusseente ruumist välja saamine on problemaatiline ettevõtmine. Juba iidsetest aegadest kirjeldatakse seentest tabatud hoone parimaks “ravivõimaluseks” elavat tuld ehk mahapõletamist. Ehkki tänapäeval võib seentega võidelda ka muul viisil, on siiski küsitav, kas kasutusel olevad keemilised ühendid peale seente kasvu pidurdamise neid ka hävitada suudavad.
Oluline on seente kasvu vältimine ruumis. See algab sisuliselt juba hoone projekteerimisest ja ehitamisest, näiteks materjalide valik, ning sõltub suuresti ka hoone asukate tegevusest, näiteks nende tuulutamistavadest, niiskuse produtseerimisest toidu valmistamisel, pesu kuivatamisel jne.
Suhteliselt kriitiliseks peetakse kogu põrandat katvaid vaipu, aga ka linoleumi taolisi katteid, mis ühelt poolt takistavad võimaliku niiskuse auramist nende all asetsevatest materjalidest (puit, betoon), teiselt poolt varjavad võimalikku “seenetamist”.
Niiskuse produtseerimise vältimise kõrval on hallitusseente puhul oluline ka niiskuse kondenseerumise vältimine jahedatel pindadel, milleks sagedamini on välisseinad külmal aastaajal. Näiteks ühekordne paneelsein meie kliimavööndis on seda aspekti silmas pidades üsna sobimatu lahendus.
Õnneks ei ole allergia hallitusseente suhtes väga levinud ja enamasti on tegemist kergete vormidega.
Keemilised ühendid
Keemilistest ainetest kui allergia allikast saame rääkida juhul, kui tegemist on kas mööblist või ehituskonstruktsioonist erituva formaldehüüdiga, samuti kodukeemiaks klassifitseeritavate puhastus- või muude vahenditega.
Taoline mööbel tuleb ilmselgelt vahetada kvaliteetsema vastu, ehituskonstruktsioonist tuleneva saaste saab tõkestada vuugivahede jmt korraliku katmisega tsemendi- või muu inertse seguga. 

Terviseportaal 19.02.2001
http://www.inimene.ee/pages.php3/14,168                   
30.12.03