Laps ja allergia /Marja Pärlist 1995/

SISSEJUHATUS

MIS ON ALLERGIA ?

ALLERGEENID

ALLERGILINE REAKTSIOON

ALLERGIA ESINEMISSAGEDUS

KAS ALLERGIA ON PÄRILIK?

KAS ALLERGILINE HAIGUS SÕLTUB LAPSE VANUSEST?

ALLERGILISTE HAIGETE UURIMINE

ALLERGILISTE HAIGUSTE RAVI PÕHIMÕTTED

TOIDUALLERGIA

ALLERGILISED NAHAHAIGUSED

ALLERGILNE NOHU

POLLINOOS

BRONHIAALASTMA

ASTMAHAIGE LAPS JA VÕIMLEMINE

PUTUKAALLERGIA

RAVIMALLERGIA

ALLERGILISTE LASTE VAKTSINEERIMINE

ALLERGIKU KODU

ALLERGILINE LAPS PSÜHHOLOOGI PILGU LÄBI

ALLERGILISTE HAIGUSTE VÄLTIMISEST

SISSEJUHATUS

Kadri läks vanaemaga suvehakul maale. Ta jooksis aia taha, kus oli just värsket heina tehtud. Küll oli heinas tore möllata! Aga oh häda! Kadri hakkas järsku ägedasti aevastama, ta silmad hakkasid vett jooksma ja kohe oli käes ka tugev vesine nohu. Just enne oli Kadri aga täiesti terve olnud.

Andres oli terve priske punetavate põskedega imik. Ema otsustas hakata juurviljapüreele natuke munakollast lisama. Vaevalt oli Andres aga seda söö­nud, kui tal tekkis tugev turse huultele ja varsti muu­tus häälgi kähedaks. Ja kõik see juhtus nii järsku.

Kai laks sõbrannale kulla. Missugune rõõm! - Sinna oli just toodud väike kassipojake. Kai silitas teda, võttis sulle ja mängis. äkki hakkas ta köha­tama, järjest rohkem ja rohkem. Seejärel tundis ta ka rinnus vilinat ja hingamine muutus nii raskeks, et tuli kohe koju minna.

Mis siis juhtus nende enne nii tervete lastega? Vas­tus on üks. Kõigil neil tekkis allergiline reaktsioon, ja nagu näeme, olid nähud täiesti erinevad.

Laps nagu iga teinegi elusolend on tihedalt seo­tud teda ümbritseva looduse ja keskkonnaga ning pidevalt toimub lapse organismis tohutui hulgal mit­mesuguseid reaktsioone, mis on vajalikud lapse eluks ja arenemiseks.

Mõningatel juhtudel organismi reaktsioonid erine­vad normaalsetest üsna märgatavalt. Kõrvalekalded normist võivad olla väga mitmesugused, meie aga vaatleme selles raamatus ainult neid, mis on seotud allergiaga.

MIS ON ALLERGIA ?

Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine või välisteguri suhtes, millega inimene tavaelus kokku puutub.

Allergia tuleneb kreekakeelsetest sõnadest allos «teisiti» ja ergon «töö, tegu». Aineid, mis kutsuvad organismis esile allergiat, nimetatakse allergeenideks.

 

ALLERGEENID

Allergeenideks võivad olla praktiliselt kõik kõrg- ja madalmolekulaarsed ained, olgu nad siis orgaanilise või mitteorgaanilise päritoluga. Tavaliselt on allergee­nid valgulised osakesed (polüpeptiidid, polüsahharii­did) suurusega 2-60 µm.

Tähtsamad allergeenid, millega me kokku puu­tume, võib jagada kaheks suureks rühmaks: toidual­lergeenid ja inhaleeritavad e. tolmsed allergeenid.

Tolmsete allergeenide hulka kuuluvad:

• õietolmud
• olmeallergeenid, millest olulisim on maja- e. kodu­tolm
• epidermaalsed allergeenid e. loomade karvad, nahakõõm, juuksed
• hallitusseente eosed.

Allergeenidena võivad toimida mitmed keemilised ained, ravimid, putukamürgid.

Tutvume allergeenidega pisut lähemalt.

ÕIETOLMUD kutsuvad esile allergiat taimede õitsemisajal. Seejuures on allergeenideks nii tuultolmle­vate puude kui ka taimede õietolmud. Õietolmude terad koosnevad tavaliselt mitmest rakust ning oma­vad kahekihilist kesta. Nende struktuur on keeruline ja erinevatel taimedel erinev. Tolmutera suurus ula­tub 10-200 µm. Hingamisteede limaskesta läbivad väikesed ja keskmised tolmuterad läbimõõduga 20-­50 µm, mis võivadki allergilisel lapsel esile kutsuda heinapalavikku e. pollinoosi. Igas erinevas kohas maa­keral on taimede ja puude õitest tingitud allergia spetsiifiline ja sõltub kohalikust kliimast ning seal kasvavatest taimedest.

Meil esineb puudest kõige sagedamini allergiat kase, seejärel lepa ja sarapuu õietolmu suhtes. Taime­dest on kõige tugevamateks allergeenideks kõrrelised heintaimed: timut, raihein, kerahein, aas-rebasesaba, aasnurmik jt. Teiseks enam allergiat esile kutsuvaks taimede perekonnaks on pujud: harilik puju, koirohi jt. Allergiat võivad esile kutsuda ka teised taimed ja väga erinevad lilled, näit. maikellukesed, hüatsindid, priimulad jt. Tundlikkust võib esineda ka toalillede suhtes. Tavaliselt kuuluvad sellesse rühma need toa­lilled, mis spetsiifiliselt lõhnavad, näit. vahalill, pelar­goon, priimula. Lõunamaades on kõige tugevamaks õieallergeeniks laia levikupiirkonnaga ambroosia. Kuna taimed põhjustavad allergiat õitsemisperioo­dil, on oluline teada nende õitsemiskalendrit (vt. ptk. «Pollinoos»).

OLMEALLERGEENIDEST on kõige olulisem maja- ­e. kodutolm, mille suhtes allergilist nohu ja bron­hiaalastmat põdevatest lastest vaga paljud on tund­likud.

Kodutolm koosneb vaga mitmesugustest osistest. mis kodus tekivad: peened puuvilla- ja paberiosake­sed, sünteetilise koe ja keemiliste ainete jäägid, see­neeosed, mikroorganismid. Kodutolmu kõige tugeva­maks allergeenseks osaks on aga väike mikroskoopi­line lest Dermatophagoides pteronyssinus.

Lestaline toitub inimese naharakkude jääkidest. Allergilisi sümptoome põhjustavad peamiselt voodilesta eritise osakesed. Lestad elavad magamistoas voodimadratsi­tes, kus neile on loodud parimad elutingimused soo­juse, niiskuse ja toitumise seisukohalt, sest lest palju­neb eriti hästi 75-80 % relatiivse niiskuse juures ja soojuses üle 20°C. Kodutolmu lesta on ka patjades, tekkides, polstermööblis, vaipades ja paksudes ees­riietes. Lestad paljunevad iseäranis intensiivselt vara­sügisel, mil tekivadki lestaallergiast põhjustatud hai­guste ägenemised. Emane lest võib muneda 25-50 muna, millest areneb 3 nädala jooksul uus generat­sioon. Seetõttu sisaldavadki madratsid palju nii elus kui surnud tolmulesti. Kodutolmu lestad on levinud kogu maailmas ja kuna nad on kodutolmu kõige tähtsam allergeenne osa, siis paljudes maades kasutatakse diagnoosimisel nahatestide tegemiseks kodutolmu allergeeni asemel Dermatophagoides pteronyssinus'e kultuurist valmistatud allergeeni.

Küllaltki sage on ka tundlikkus padjasulgede vastu. Sel juhul areneb tavaliselt allergiline nohu bronhiaalastma öiste haigusnähtudega, sest sulepadjal magades on lapsel kontakt antud allergeeniga üsna pikaajaline.

EPIDERMAALSETE ALLERGEENIDE hulka kuu­luvad peamiselt loomade karvad ja nahakõõm Kõige rohkem esineb meil tundlikkust kassikarvade, pisut harvem koerakarvade suhtes. Allergeenideks võivad olla aga ka merisea, hamstri, samuti teiste loomade karvad ja hobuse nahakõõm. Muidugi on lapse kon­takt loomadega eriti tugev, kui koduloomi peetakse toas. Enamasti kiindub laps oma lemmiklooma nii, et ta mängib temaga palju ja sageli magab temaga ühes voodis, siit tuleneb eriti tugev ja tihe kontakt. Aller­geenideks on mitte ainult karvad, vaid ka koduloomade sülg, eritised jm. Sagedaks allergia põhjuseks on akvaariumikalade kuivtoit - dafnia. Kui lapseva­nematel on tekkinud kahtlus, et laps on loomakarvade suhtes tundlik, viiakse mõnikord kass või koer üheks­-kaheks päevaks kodust ära ja kui haigusnähud püsi­vad, arvatakse, et lemmikloom polegi süüdlane. Uuringutel on aga leitud, et korteris püsivad karvad ja loomade eritiste jäägid pärast loomade äraviimist veel 4 kuni 5 kuud, enne kui korter on neist täiesti puhastunud.

HALLITUSSEENTE EOSED, eriti nende polüsahha­riidsed osad, moodustavad suure rühma tolmsetest allergeenidest. Seente spoorid on pidevalt õhus, eriti kiireneb seente kasv soojas (20-40°C) ja niiskes õhus (70-100 %-lise relatiivse niiskusega). Nii nagu õietolmud, ei põhjusta ka kõigi seente eosed allergiat. Tähtsamad allergiat esile kutsuvad hallitusseened on Alternaria alternate, Aspergillus fuminatus, Fusarium culmorum, Rhizopus jt.

Hallitusseente allergeene esineb kõige enam vana­des majades, kasvuhoonetes, puuvilja, aedvilja ja lei­va hallituses, toidujääkides, taimelehtedel, taimepra­his, mullas. Täiskasvanud puutuvad seente eostega kokku ka paljudes tootmishoonetes. Seeneallergeenid põhjustavad nii hingamisteede kui ka naha allergilisi haigusi. Ka siin võib täheldada haiguse sesoonsust olenevalt seeneeoste sisaldusest õhus. Näiteks on Alternaria aastaajaks suvi-sügis, mil täheldatakse temast põhjustatud bronhiaalastma ägenemisi.

TOIDUAINED on allergia põhjuseks valdavalt varases lapseeas. Täpsemat teavet saame nende kohta peatukist «Toiduallergia>. Siin aga mainigem, et kõige sagedamini kutsuvad allergiat esile kala, muna, piim, tomat, porgand, pähklid, šokolaad, tsitruselised, eriti apelsinid ja mandariinid.

PUTUKAMÜRGID võivad samuti tugevateks aller­geenideks olla. Neist ohtlikeimad on herilaste ja mesi­laste mürgid.

KEEMILISED AINED võivad samuti olla allergee­nideks. Kui täiskasvanuil etendavad siin väga suurt osa kutsetööga seotud keemilised ühendid, siis lapse­eas kutsuvad selles rühmas allergiat esile peamiselt elamuehituses kasutatavad materjalid ja olmekeemia Elamuehituses on põhiliseks keemiliseks allergeeniks formaldehüüd, mis võib lenduda puitlaastplaatidest, pestavast tapeedist, mistrast ja teistest ehitusmaterja­lidest, eriti alguses. Aja jooksul formaldehüüdi sisal­dus õhus väheneb ja kaob täiesti, Samuti on allergee­nideks värvid ja liimid, mida korteri remondiks kasutatakse - sagedad ongi laste astmahood remondi ajal kodus.

Allergeenideks võivad olla ka pesuvahendid, eriti pesupulbrid, deodorandid, kosmeetikavahendid jt. keemilised ühendid, millega suuremad lapsed juba igapäevaelus kokku puutuvad.

Laste haigestumise korral võivad viirused ise olla allergeenideks. Sagedamini aga põhjustavad nad lapseeas hingamisteede haigusi, mille ajal kahjustub hingamisteede limaskest ja muutub hästi läbitavaks teistele allergeenidele. Seetõttu tekivadki sageli esimest korda allergilise haiguse sümptoomid ägeda haiguse ajal või selle järgselt.

ALLERGILINE REAKTSIOON

Antigeeni e. võõraine sattumisel organismi moodustuvad seal antigeenivastased antikehad e. kaitseke­had. See on immuunreaktsioon. Antigeenideks on ka allergeenid. Kaitsekehad sünteesitakse plasmarakkude poolt ja nad tekivad kõigi antigeenide vastu. Kaitsekehad on valgulised ained ja neid nimetatakse immuunglobuliinideks (Ig). Tuntakse 5 klassi immuunglobuliine, mida tähistatakse tähtedega A, M, G, E ja D. Neist on enam uuritud 4 esimest. Allergeenid kutsuvad esile IgE tekke. Allergikute organismis ongi tavaliselt IgE tase vereseerumis kõrgem. Immuunglobuliin A hulk veres ja limaskestadel on aga allergilistel  lastel sageli langenud. IgA on kaitsekeha, mis «vastutab» limaskestade, seega nii hingamisteede kui ka seedekulgla limaskestade kaitsevõime eest. Selle puudulikkus võib soodustada allergeenide kergemat pääsemist organismi.

Allergeeni esmakordne sattumine organismi kut­sub küll esile immuunreaktsiooni ja moodustuvad antikehad, kuid allergiline reaktsioon tekib alles siis, kui sama allergeen satub organismi mõne aja möödu­des uuesti. Tekib reaktsioon allergeeni ja organismis juba varem moodustunud antikehade vahel.

Allergilised reaktsioonid võivad kulgeda mitmeti. 1965. aastal jagasid teadlased Gell ja Coombs kõik allergilised reaktsioonid 4 tüüpi. Kõige sagedamini esineb lastel kiiret tüüpi e. I tüüpi allergiline reaktsioon. Selle reaktsiooni kulus eristatakse 2 faasi: kiiret, mis tekib mõne minuti jooksul pärast aller­geeni ja antikeha kohtumist, ning hilist faasi, mis kujuneb välja 4-6 tunni jooksul ja mängib üsna olu­list osa neil juhtudel, kui allergeen pidevalt toimib, näiteks kodutolmulesta allergia korral.

Allergilise reaktsiooni kiirest faasist võtavad osa antikehad IgE klassist ja organismis olevad nuum­rakud. Viimaste rakkude plasmas sisalduvad väikesed graanulid bioloogiliselt aktiivsete ainetega, nagu his­tamiin, serotoniin, bradükiniin jt. Kui raku pinnal tekib reaktsioon allergeeni ja IgE vahel, raku memb­raan kahjustub ja bioloogiliselt aktiivsed ained pääse­vad rakust välja, kutsudes esile reaktsiooni tekke­kohas veresoonte läbilaskvuse tõusu, millega kaasneb turse, rohke limaeritus limaskestadel ja silelihaste spasm. Allergiline reaktsioon võib tekkida igas elun­dis, nagu ninas, silmades, nahal, hingamisteedes, see­deelundeis jm., kutsudes kõikjal esile ühed ja samad nähud. Näiteks ninas tekkides kutsub ta esile aevastamise, rohke vesise erituse ja ninahingamise takistuse: nina on kinni limaskesta turse tõttu.

Allergilise reaktsiooni hilisest faasist võtavad osa mitmed teised rakud: eosinofiilid, makrofaagid ja neutrofiilid, mis aktiveeritakse nuumrakkudest erituvate mediaatorite poolt. Eosinofiilsete rakkude hulk tõuseb allergia korral nii veres kui ka organismi kudedes. Veres saame seda määrata tavalise vereana­lüüsiga. Eosinofiilid ongi need valgevere rakud, mis vereanalüüsis allergiat näitavad. Allergilise reaktsiooni ajal muutuvad eosinofiilsed rakud eriti aktiivseteks, nendes moodustuvad fermendid, millest tähtsaim eosinofiilide katioonne valk ning mille taset labora­toorselt määrates saab hinnata allergilise protsessi aktiivsust. Rakkude aktiveerumine kutsub esile veel väga paljude igasuguste fermentide ja bioloogiliste ainete (interleukiinid, prostaglandiinid jt.) sisalduse tõus kudedes, mis võtavad osa allergilisest põletikust. 

Allergiliste reaktsioonide aeglane tüüp kujuneb välja paari päeva jooksul. Need reaktsioonid on põhjustatud sensibiliseeritud lümfotsüütidest. Sellised reaktsioonid tekivad sagedamini infektsioonist põhjustatud allergia ja/või naha allergiliste haiguste korral. Allergilised reaktsioonid on väga keerukad ja mit­mekesised. See tingibki reaktsioonide paljususe ja allergiliste haiguste kulgemise omapära erinevatel ini­mestel.

Tahaksin rõhutada, et allergiline reaktsioon tekib, kui allergeenide hulk ületab antud inimese taluvus­piiri. Seetõttu peab allergiline laps vältima suuri aller­geenikoguseid, sest tema organismi taluvus nende ainete suhtes on väiksem ning tal tekivad kergesti allergilised reaktsioonid ja allergilised haigused.

Allergiliste reaktsioonide teket soodustavad ka mitmesugused saasteained ohus: tubakasuits, tööstus­tolm, liiklusvahendite heitgaasid, mistõttu ka nende vähendamine last ümbritsevas keskkonnas on vajalik.

ALLERGIA ESINEMISSAGEDUS

Kogu maailmas täheldatakse viimasel paaril aastakümnel allergiliste haiguste märgatavat tõusu. Enami­kus Euroopa maades on leitud, et allergikuid on kuni 20% elanikkonnast. Ka soomlaste andmetel on iga viies soomlane mingil viisil allergiline ja pooltel neist esinevad kaebused pikemat aega.

Eestis teostati M. Riikjärve ja kaasautorite poolt epidemioloogilised uuringud 1992/1993. aastal kooli­laste seas. 11-12 aasta vanustel lastel leiti nahates­tide alusel allergiat esialgsetel andmetel Tallinnas 12,9 %-l ja Tartus 8,3 %-l uurituist. See on 2-3 korda vaiksem allergia esinemissagedusest samavanuste koolilaste seas Rootsis, kuid viitab sellele, et meilgi on peaaegu igal kümnendal lapsel mingeid probleeme allergiaga.

KAS ALLERGIA ON PÄRILIK?

Juba ammu pandi tähele allergiliste haiguste perekon­niti esinemist. Uuringud on näidanud, et kui peres ei ole kellelgi allergiat, võib laps haigestuda allergilisse haigusesse 10-20 %-l juhtudest.

Kui ühel vanemal on mingi allergiline haigus, võivad haigestuda pooled lastest.

Kui aga mõlemad vanemad on allergilised, tõuseb tõenäosus, et lapski haigestub allergilisse haigusesse, veelgi, ulatudes 66-75 % -ni.

On tähele pandud, et rohkem haigestuvad lapsed, kelle ema põeb allergilist haigust, vähem kantakse edasi isa allergiat.

Kalduvust haigestuda allergilistesse haigustesse nimetatakse atoopiaks.

Teisiti öeldes on atoopia inimese võime produtsee­rida ülemäärases koguses immuunglobuliini E. Atoo­piale viitab vereseerumi IgE-sisaldus üle 100 ku/l. Atoopia võib olla päritud, ta kantakse edasi 11. kro­mosoomi poolt. Pärilikkusele viitab ka asjaolu, et ühemunakaksikud haigestuvad ühesugustesse allergi­listesse haigustesse sagedamini kui kahemunakaksi­kud. Tallinna Nõmme Lastehaiglas raviti peret, kelle ühemunakaksikuist poisid haigestusid bronhiaalast­masse ühel ajal, kuigi perekonnas allergiliste haiguste esinemist teistel ei teatud.

Tänapäeval arvatakse, et allergiliste haiguste kor­ral on pärilikkus seotud mitme teguriga. Geneetilise kontrolli all on IgE produktsioon organismis, aga samuti allergilistest reaktsioonidest osavõtvate rak­kude mitmesugused omadused. Tervet rida neist tegu­reist alles uuritakse täpsemalt.

Sagedamini haigestuvad allergilistesse haigustesse, eriti bronhiaalastmasse, poisid.

Suurem on haigestumine valge rassi seas.

On tähele pandud, et lapse haigestumisel allergi­lisse haigusesse on oluline ka sünnikuu. Õietolmu­allergiasse haigestuvad sagedamini need lapsed, kes on sündinud just enne taimede massilise õitsemise aega ja esimestel elukuudel puutuvad kokku rohke õietolmuga. Nii on märgatud, et kasetolmu allergiat on kõige rohkem lastel, kes on sundinud veebruarist aprillini, heintaimede allergiat nendel, kes on sundi­nud aprillis või mais. Türgi teadlased on kindlaks tei­nud, et majatolmu allergia kujunes välja kõige roh­kem juulist septembrini sündinutel, sest sel ajal on Türgis majalesta paljunemise kõrgperiood.

Seega on peale pärilike tegurite allergilisse haigu­sesse haigestumisel oluline osa ka väliskeskkonna teguritel. Suure allergeenikoguse saamine esimestel elukuudel tõstab haigestumisriski. Haigestumisriski suurendavad ka varases eas läbipõetud viirushaigu­sed: on leitud, et osal lastest võib nende põdemise järel organism hakata IgE-d üle produtseerima.

Kui varem arvati, et vanemate suitsetamine suu­rendab lapse hingamisteede haigestumist ainult seetõttu, et ruumis olev tubakasuits ärritab lapse hinga­misteede limaskesta ja kahjustab seda, siis praegu on andmeid, et ema suitsetamine suurendab samuti lapse allergilisi reaktsioone soodustavate antikehade IgE hulka veres ja seetõttu tõuseb allergiahaigusesse hai­gestumise risk.

Eespool mainitud epidemioloogilised uuringud Ees­tis aga näitasid, et esialgsetel andmetel suitsetab meil isadest 43-48 % ja emadest 12-28 %. Tubakasuit­suga puutuvad kokku eluruumides juba peaaegu poo­led lapsed esimesel eluaastal. See on probleem, mil­lele tuleks mõelda paljudel lastevanematel.

Kokku võttes näeme, et allergilisse haigusesse jäämine ei sõltu ainult pärilikest teguritest, vaid väga palju saavad pered ka ise selleks teha, et laps terve oleks.

KAS ALLERGILINE HAIGUS SÕLTUB LAPSE VANUSEST?

Allergiliste haiguste valjakujunemine sõltub lapse east. Alla aastastel lastel väljenduvad allergianähud peamiselt seedehäiretena ja nahalöövetena, mille sa­gedaimaks põhjuseks on toiduallergia.

Lapse kasvades hakkab toiduallergia roll vähenema ja esiplaanile tulevad hingamisteede haigused. 2-5-aastastel lastel kujuneb juba välja tundlikkus kodutolmu suhtes ja kliiniliselt bronhiaalastma. Ala­tes 5-6 aasta vanusest ja koolieas tulevad esile õietolmudest põhjustatud pollinoosi haigestumised. Vanemas koolieas saab püsiva tõusutendentsi allergilisse nohusse (riniiti) haigestumine (joonis 6).

Muidugi on antud vanusepiirid tinglikud ja peegeldavad vaid loetletud allergiliste haiguste sagedaimat algusiga.

ALLERGILISTE HAIGETE UURIMINE

Allergiliste haiguste diagnoosimise aluseks on

• perekonna haiguste anamnees;
• lapse haigussümptoomide teke ja arenemine;
• haiguse kliiniline pilt;
• allergoloogilised uuringud: nahatestid ja spetsiaal­sed vereanalüüsid.

Seega osutuvad haiguse õigeks diagnoosimiseks väga vajalikuks andmed nii lapse, perekonna kui ka haiguse enda arenemise kohta. Need annavad alati vähemalt 50 %, sageli aga veel rohkem haiguse õigeks diagnoosimiseks vajaminevast infost. Õige diagnoos on aga aluseks õige režiimi ja ravi määra­misel.

Niisiis tuleb juba enne arsti poole pöördumist hoo­likalt läbi mõelda ja selgitada, kas emal, isal, õdedel, vendadel, vanaemal, vanaisal, tädidel ja onudel ning ka kaugematel teada olevatel sugulastel on esinenud allergilisi haigusi: atoopilist dermatiiti, nõgestõbe, allergilist nohu, pollinoosi, bronhiaalastmat, ravim­tundlikkust keemilistele ainetele või toidule.

Oluline on meelde tuletada ema raseduse kulg haigestunud lapse kandmise korral: kas raseduse ajal esines haigestumisi või kokkupuudet tervist kahjusta­vate teguritega ning milline oli ema toitumine rase­duse ajal.

Edasi mõelge hoolikalt läbi lapse haigusnähud. Pöörake tähelepanu järgmistele haigussümptoomidele.

o    Kas lapsel on esinenud reaktsioone (seedehai­reid, nahalöövet) mõnele toidule? Millisele ja millises vanuses?

o    Kas lapsel on olnud või on nahalööbeid: millal tekkisid, kas sõltuvad toidust, aastaajast, kas esineb kaebusi seedehäirete üle (oksendamine, isutus, kõhukinnisus või -lahtisus)?

o     Millal ilmnes esimene nohu ja köha, selle kor­dumise sagedus, sõltuvus aastaajast, ööpäevast, ruumist jne.?

o    Kas on ette tulnud hingamisraskusi? Millal? Kas on seost ägeda haigusega või muude põhjustega?

Tähelepanu tuleb pöörata elukondlikele tingimus­tele. Oluline on korteri sisustus, lapse voodi, madrats, padi ning seegi, kas toas peetakse kassi, koera, linde, akvaariumikalu ja kas kasvatatakse toalilli?

Kui pärast täpselt antud anamneesi on arst lapse läbi vaadanud, siis on tavaliselt ka haiguse õige diagnoos käes. Määrata või täpsustada jääb ainult haigust põhjustav allergeen.

Kõige lihtsamaks ja küllalt täpseks uurimismeeto­diks on siin nahatestide tegemine allergeenidega. Peab meeles pidama, et neid tehakse haiguse paranemis­perioodil, ägenemiste vaheaegadel, kui lapsel kaebusi ei ole või need on väga tagasihoidlikud. Samuti ei näita proovid õigesti sel ajal, kui laps saab allergia­vastaseid, eriti antihistamiinseid ravimeid. Ravikuurid peab lõpetama vähemalt 5 päeva enne uuringut. Nahahaigetel saab nahateste teha, lootes seejuures ka õiget tulemust, kui uuringukohtadel on nahk pehme ja lööbeta. Kõige rohkem soovitatakse nahateste teha käsivarre sisepinnale, seljale või kõhule.

Nahateste tehakse eriliste priknõeltega või skarifikatsiooninõeltega, vigastades nendega õrnalt ainult naha pealispinda. Nii soodustatakse allergeeni kon­takti nahapinnaga. Testides kasutatakse allergeeni tööstuses valmistatud lahuseid, toiduallergia diagnoo­simiseks ka naturaalseid toiduaineid. Kui laps on tundlik antud allergeeni suhtes, ilmub proovi kohale väike kubel ja punetus, mida mõõdetakse täpselt 15­-20 minuti pärast, ning saadud suuruse järgi hinnatak­segi tundlikkuse tugevust.

Kui lapsel on tugev nahakahjustus või tal on sage­date ägenemistega haigus, saab allergeeni määrata lapse veenivere spetsiaalsete testidega.

Allergeeni täpne kindlakstegemine on vajalik õige ravi määramiseks.

ALLERGILISTE HAIGUSTE RAVI PÕHIMÕTTED

Kõige edukamaks ravivõtteks on allergeeni kõrvalda­mine e. elimineerimine. Illustreerigem seda väidet mõningate näidetega.

Laps hakkas pärast kassipoja kojutoomist aevastama, siis tuli nohu ja hiljem tekkis juba hingeldus. Kassike kingiti ära ja laps tervistus mõne aja möödudes täielikult.

Kui lapsel tekkisid näole ja kehale lööbed ning need tursusid üles kala süües, tuleb kala toidust täiesti ära jätta ja need haigusnähud ei kordu enam. Kui laps hakkas köhima öösel pärast uue vaiba põrandale laotamist, tuleb vaip ära viia.

Paljusid, kahjuks enamikku allergeene, ei saa me aga täiesti kõrvaldada. See kehtib eriti tolmsete aller­geenide suhtes. Sel juhul peame püüdma last ümbritsevas õhus allergeeni kogust vähendada. Nõuandeid, kuidas toimida, kui lapsel on leitud kodutolmutund­likkus, on käsitletud peatükis «Allergiku kodu». Rõhutagem siin vaid seda, et väga oluline on lapse maga­mistoa korrastamine, sage voodiasjade kloppimine, toa tuulutamine ja toa õige temperatuur (18-20⁰C).

Õietolmutundlikkuse korral ei ole soovitatav õitsemisperioodil õues olla kuiva kuuma ilmaga, parem on seda teha niiskemal hommikusel ja õhtusel ajal. Lapsega tuleb rohkem käia mere ääres või minna taimede massilise õitsemise ajaks üldse suvi­tama mere äärde, kus õietolmu kontsentratsioon õhus on väiksem. Otstarbekas on jälgida ajalehes ja raa­dios allergikutele antavat infot õietolmude ja seente eoste sisalduse kohta õhus. Akendele on kõige parem muretseda spetsiaalsed filtrid. Kui laps on tundlik: kase- või lepaurbade õietolmu suhtes, ei tohi tuua tuppa vaasi urbadega oksi. Heinatolmutundlikkuse korral ei tohiks laps olla kaasas heinateol ega möllata kuivas heinas. Elumaja ümbruse muru peaks niitma nii sageli, et kõrrelised õitsema ei hakkaks. Peab teadma, et taimede õietolmudel on ühesuguseid allergeene terve rea toiduainetega ja seetõttu tuleb õitsemisajal nende toiduainete söömist piirata või tugeva allergia korral koguni menüüst välja jätta.

Kui allergeenide vahendamisega seotud abinõud ei too haiguse kulgu vajalikku pööret - sümptoomid enamasti vähenevad alati! -, siis on soovitatav aller­goloogi juures läbi viia spetsiifiline hüposensibiliseeriv ravi antud allergeeni vastu. Seda ravimeetodit nime­tatakse ka spetsiifiliseks immuunraviks. Haigele tehakse allergeeni suurtest lahjendustest alates süste, aeglaselt allergeeni kogust tõstes ning sellega saavutatakse enamikul haigetest allergiliste nähtude vähenemine, paljudel ka taielik kadumine. Seda ravi soovitatakse teha just kodu- ja õietolmu allergia korral. Ravi on eriti tulemuslik lastel ja noortel inimestel haiguse algjärgus, andes siis positiivseid tulemusi kuni 80 %-l haigetest. Täpsemalt otsustab ravivajaduse muidugi allergoloog, kes tutvub antud haige haiguskäigu ja uuringute tulemustega.

Peale selle on olemas terve rida ravimeid, mis vahendavad organismis allergilisi reaktsioone. Osa neist kasutatakse allergiliste reaktsioonide vältimiseks profülaktilise vahendina. Siia kuuluvad kromoglükaa­did (intaal, proventool jt.), nedokromiil, zaditcen, ketotifeen jt. Nende ravimite peamiseks toimemeh­hanismiks on stabiliseerida allergilistest reaktsiooni­dest osa võtvaid rakke ning sellega vähendada allergeeni toimet ja allergilisi reaktsioone. Kõiki neid ravimeid antakse ravitoime saavutamiseks regulaarsete pikkade kuuridena.

Teised allergiavastased ravimid on ette nähtud ägeda allergilise haiguse korral sümptoomide vähendamiseks. Siia kuuluvad antihistamiinse ravimid dimedrool, pipolfeen, tavegiil, suprastiin, fenkarool, astemisool, hismanaal jt. Reeglina on otstarbekas ravikuure teha eelnevalt arstiga konsulteerides, kuid igal allergilise haigusega lapse vanemal peaks vähemalt üks  neist ravimeist olema kodus esmaabikapis ja allergilise reaktsiooni tekke korral tuleb ravim kohe sisse anda. Seda tuleb teha tugeva lööbe kiirel tekki­misel,. eriti kui kaasneb turse näo piirkonnas, mesilase ­või herilase nõelamise korral, aga ka äkki tekkiva ­tugeva nohu ja/või köha korral. Ühekordselt võib sisse anda suprastiini, dimedrooli või pipolfeeni 1-aastasele lapsele 1/4 tabletti, 3-5-aastasele 1/3 tab­letti, 7-8-aastasele 1/2 tabletti, 10-12-aastasele 3/4 ja 14-15-aastasele terve tableti.

Tugevate allergiliste reaktsioonide korral lisatakse sellele hormoonravi: prednisoloon, hüdrokortisoon jt.

Kuidas osutada aga esmaabi konkreetse allergilise haiguse korral, näiteks astmahoo puhul, on selgitatud nende haiguste käsitlustes.

TOIDUALLERGIA

      Toiduallergia on toidu talumatuse vorm, mida iseloo­mustab suurenenud tundlikkus mingi toiduaine suh­tes. Selline ülitundlikkus põhjustab allergilise immunoloogilise reaktsiooni lapse organismis, mistõttu laps haigestub. Toiduallergiat esineb 2-3 %-l inimestest, lastest 3-5 %-l.

Toiduallergia esineb kõige enam imiku- ja väike­lapseeas, põhjustades palju probleeme lastevanema­tele. Kõige sagedamini kutsub toiduallergia esile allergilisi nahalööbeid: nahal tekivad punetavad, sageli leemendavad laigud algul põskedel, otsmikul, hiljem ka kätel, jalgadel ja kehal. Iseloomulik on naha tugev sügelemine, mistõttu laps muutub rahu­tuks ning virilaks. Juustesse tekib gneiss e. korp­lööve. Kõigist neist haigusnähtudest räägime pikemalt allergiliste nahahaiguste osas.

Mõnikord võib aga lapse tundlikkus mõne toidu suhtes olla nii suur, et tal varsti pärast söömist tekib huulte ja näo turse ning punetus, millele võivad lisan­duda ka hingamishäired. Sellised väga kiired ja tuge­vad reaktsioonid ilmnevad kõige sagedamini muna või kala söömise järel. Kui paistetus ja/või punetus tekib järsku ja on tugev, on vaja kohe kutsuda arst, või kui kodus on mõnda antihistamiinset ravimit (dimedrool, suprastiin, pipolfeen vms.), tuleb seda lapsele kohe anda.

Peale allergiliste nahanähtude võib toiduallergia põhjustada ka teisi haigussümptoome: oksendamist, kõhuvalusid, kõhulahtisust või -kinnisust, aga ka nohu ja hingeldushoogusid. Nohu, köha ja hingeldust tuleb toiduallergia korral küll harvem ette, kuid väikelaste puhul peab ka sellele mõtlema. Nii oli aas­taid tagasi Tallinna Nõmme Lastehaiglas ravil poiss, kellel alati pärast tatrapudru söömist tekkis nahal punetuse ja sügelemise ägenemine ning astmahoog. Algul ei osanud me haigusnähte selle toiduainega seostada ja alles nahatestide tegemine aitas meid lapse dieeti õigesti korraldada.

Toiduallergia põhjuseks võivad olla väga paljud toiduained. Oluline on lapse vanus ! Kõige sagedasemad ja tõsisemad on toiduallergia probleemid esime­sel eluaastal. Siis põhjustavad allergiat peamiselt val­gutoidud: lehmapiim, muna ja kala. Väikelapseeas ja suurematel lastel võivad toiduallergia põhjuseks olla peale eespool nimetatute veel mitmesugused juur- ja puuviljad, pähklid, liha ja tangained.

Lehmapiimaallergia võib tekkida kõigi lehmapii­mas esinevate valkude vastu, nii kaseiini, α-laktoalbu­miini kui ka β-laktoglobuliini vastu. Lehmapiimaaller­gia väljendub tavaliselt juba varases imikueas. Lapse sündides on soole kaitsemehhanismid veel nõrgalt välja arenenud ning kui last hakatakse vara lehmapii­maga toitma, läbivad piimavalgud lõhustamatult ja kergesti soole limaskesta ning võivad esile kutsuda allergianähte juba esimestel elukuudel.

Et esimestel elukuudel on lapse peamiseks toiduks piim, siis on lehmapiimaallergia probleeme väga palju uuritud ja teadlased on jõudnud järeldusele, et ker­gem ja lapsele märksa parem on lehmapiimast põhjustatud toiduallergiat ära hoida, kui seda ravida.

Ära hoida toiduallergia teket saab ainult siis, kui toidame last juba sünnist alates õigesti.

Kõige tähtsam on last toita ema rinnapiimaga ja seda võimalikult kaua. Kindlasti peaksid kõik emad last rinnaga toitma vähemalt lapse pooleaastaseks saamiseni!

Kuigi rinnapiim on vajalik kõikidele lastele nende õigeks arenguks, on ta asendamatu toiduallergia ja teiste allergiliste haiguste ärahoidmiseks n.-ö. riskirühma imikule. Seetõttu tuleb alati pöörduda nõuande saamiseks oma lastearsti või -õe poole, kui rin­napiima on vähe: võib-olla on viga ema menüüs või tema päevarežiimis, võib-olla napib une- või jalutus­aega, aga võib-olla on viga ka rinnaga toitmise tehni­kas. Kõik see tuleb hoolikalt läbi mõelda. Pikemale rinnapiimaga toitmisele paneb aluse juba lapse ema rinnale panek kohe pärast sünnitust. Kui rinnapiima siiski ei jätku, peavad nn. kõrge riski perede emad teadma, et rinnapiima ei tohi asendada lehmapiimaga ja lehmapiima segudega.

Kes on kõrgriski pered? Need on pered, kus ema või isa põeb mingit allergilist haigust, eriti aga pered, kus allergilist haigust poevad mõlemad lapse­vanemad. Suurt riski peaks arvestama ka need pered, kus mõlema vanema suguvõsas esineb sagedaid aller­gilisi haigestumisi.

Niisiis, kõrge riski pered, ärge asendage rinna­piima lehmapiimaga või sellest valmistatud segudega ka siis, kui teie laps on täiesti terve!

Millega toita last, kui emal rinnapiima ei ole? Kõige sobivamateks rinnapiima asendajateks on nen­dele lastele valgu hüldrolüsaadid, mida nimetatakse ka hüpoallergilisteks segudeks. Valgu hüdrolüsaate val­mistatakse paljudest erinevatest valkudest. Kõige vähem on leitud tundlikkust kaseiini hüdrolüsaadi vastu. Siin on lehmapiima kaseiin ümber töötatud kuuma denaturatsiooni või valgu ensüümse hüdro­lüüsi teel. On kindlaks tehtud, et valgu hüdrolüsaatide allergiat esile kutsuv toime on väga vaike. Riskirühma imikute toitmisel nendega vähenes tunduvalt laste haigestumine lehmapiimaallergiast põhjustatud haigus­tesse. Valgu hüdrolüüsaate müüakse mitmesuguste nimede all olenevalt tootvast firmast, näiteks nutra­migeen, profülak jt. Alati tuleb ostmisel hoolega uurida etiketilt imikusegu koostist ja pidada vajaduse korral nõu arstiga.

Kui valgu hüdrolüsaate ei ole saada või nad lap­sele ei sobi, tuleks riskilastele anda rinnapiima asen­dajana sojavalku sisaldavaid segusid, kuna sojavalk põhjustab meie lastel vähem allergiat kui lehma­piimavalgud. Kahjuks esineb siiski ka sojavalgutund­likkust imikute seas küllaltki palju.

Aegade jooksul on tähele pandud, et erinevates maades esineb imikutel valguallergiat erinevalt. See on ilmselt tingitud kohalikest toitumistavadest. ülitund­likkust on märkimisväärselt rohkem just nende val­kude suhtes, mida imikule hakatakse väga vara andma. Seetõttu ongi nii meil kui ka enamikus teis­tes maades esikohal tundlikkus lehmapiimavalkude suhtes, mida pikkade aegade jooksul on rinnapiima asendajana vajaduse korral juba esimestel elukuudel lastele antud. Mõnedes maades võib sojavalgutund­likkus esiplaanil olla ja mõnes põhjapoolses mererii­gis tõuseb esikohale koguni kalaallergia, kui lastele väga varakult hakatakse kala andma.

Kalaallergia võib areneda kahe erineva kalas lei­duva valgu suhtes: üks neist esineb kõikides kalades, teine allergiat esile kutsuv valk on esinevates kala­liikides erinev ning sellest tulenebki, et on inimesi, kes ei talu üldse kala, ja teisi, kes ei talu ainult min­git kindlat kalaliiki. Kala valmistades eritub spetsiifi­list iseloomulikku lõhna ja tugeva ülitundlikkuse kor­ral võivad tekkida allergilised reaktsioonid ainuüksi tänu lõhnale, ilma et kala söödakski.

Kolmandaks tugevaks allergeeniks esimesel eluaas­tal on munavalgud. Sagedasem on munavalgetundlik­kus. Allergiat tekitavad omadused vähenevad, kui muna on kõvaks keedetud. Kõrge riski peredes ei ole soovitatav muna ja kala lapsele esimesel eluaastal anda!

Kuna ka imikueas võivad tekkida allergilised reaktsioonid juur- ja puuviljadele, siis püüdke last 6 esimest elukuud rinnaga toita ning ärge koormake teda mahlade ja puuviljapüreedega, mida vahepeal soovitati väga varakult anda. Ärge andke neid enne 6. elukuud ning valige juur- ja puuviljad, mis allergiat vähem esile kutsuvad. Need on juurviljadest kartul, kapsas, kaalikas, lillkapsas. Puuviljadest eelistage köhalikke õunu, ploome, pirne ja marjadest jõhvikat, pohla, mustikat, punast sõstart, vaarikat.

Kokkuvõtlikult on soovitused allergilise pere imiku toitmiseks esitatud joonisel 8.

8. Allergilise pere lapse toitmine

Lapse kasvades toiduallergia, eriti lehmapiima suh­tes, tavaliselt väheneb. Seda seostatakse lapse seede­kulgla mitmekesiste kaitsemehhanismide küpsemise ja tugevnemisega. Samal ajal võivad lisanduda aga ülitundlikkuse nähud mitmete teiste toiduainete suhtes. Allergiat võivad esile kutsuda väga paljud, praktiliselt kõik toiduained. Sagedamini on siiski allergiliste reaktsioonide põhjustajateks peale lehmapiima, muna ja kala juurviljadest tomat, porgand, hernes, uba; puuviljadest tsitruselised, eriti apelsinid ja mandarii­nid, maasikad; pähklid, šokolaad, kakao ning lihast kanaliha. Neid toiduaineid nimetatakse ka nn. obli­gaatseteks toiduallergeenideks. Teadmata põhjusel tekkinud allergiliste reaktsioonide korral soovitatakse esmajoones menüüst välja jätta just need toiduained.

Tangainetest põhjustab kõige enam allergilisi reaktsioone nisujahu.

Vahel ei põhjusta allergiat toiduaine, vaid toidu­ainete lisandid. Lisandeid kasutab tänapäeva toidu­ainetööstus aga väga palju. Neist on kõige enam tundlikkust leitud kollase toiduvärvi tartrasiin suhtes. Toidulisandite allergia peale tuleb mõelda, kui laps näiteks maal olles võib kõiki oma aia tooteid süüa ja maaIehmapiima juua ning tunneb ennast tervena, kuid “poepiima” ja teisi toiduprodukte ei talu.

Sageli valmistab vanematele ja arstile suurt raskust täpselt kindlaks teha, kas lapsel esinevad allergilised haigusnähud toidust või mingil muul põhjusel. Tihti kurdavad emad, et nad ei suuda aru saada, mida laps toidust talub ja mida mitte, sest allergilised nahanähud ja sügelus ilmnevad lapsel perioodiliste ägenemistega igal juhul. Et toidualler­geeni üles leida, tuleb vanematel last täpselt jälgida. Et see hõlpsam oleks, soovitame vähemalt kuu aega pidada toidupäevikut. Selleks võtke vihik ja kirjutage üles päevade ja toidukordade järgi kõik, mida laps sööb ja joob. Hea oleks märkida ka kogused, eriti kui laps mingit toitu suuremal hulgal sööb. Ärge unustage ka maiustusi, nätsu, jooke ja puuvilja märkimast! Teisele vihikulehe poolele märkige kõik haigusnähud, mis lapsel esinevad. Erilist tähelepanu tuleb pöörata nahalöövete korral punetuse, leemen­duse, sügelemise tugevnemisele või tekkimisele, kõhu­lahtisusele ja -kinnisusele, oksendamisele ja iiveldu­sele. Aga märkige ka nohu, aevastamine, köha ja hin­geldus, kui nad lapsel on. Last tuleb eriti jälgida tunni aja jooksul pärast söömist.

Toidupäevik võiks olla niisugune: 

Olles hoolikalt kuu aega päevikut pidanud, püüdke ise järeldusi teha või vajaduse korral minge oma arsti juurde päevikut analüüsima. Vahel õnnestubki leida «süüdlane», mille söömise järel reeglina lapsel nahapunetus ja sügelus intensiivistuvad või mõni muu sümptoom tugevneb.

   Teinekord aga ei õnnestu ka lapse hoolika jälgimisega allergias süüdiolevat toiduainet kindlaks teha ja sel juhul on kõige enam kasutatav diagnoosimis­võte allergilised nahatestid. Testid tehakse kas toidu­ainetest valmistatud allergeeni lahustega või natu­raalsete toiduainetega. Tallinna Nõmme Lastehaiglas on toiduallergiat täpsemalt anamneesi ja nahatestide alusel diagnoositud juba 10 aastat ning järeldusele jõutud, et nahatestid aitavad sageli just ülitundlikkuse esinemisel kõige tavalisemate toiduainete suhtes, mida laps iga päev sööb, näiteks kartul, kapsas, õun, mõned tangained jne.

Tallinna Nõmme lastehaiglas tehtud nahatestide uuringud allergiahaigetel lastel näitasid, et allergiat võivad esile kutsuda tõesti peaaegu kõik toiduained. Nahateste tehti ainult tavaliste toiduainetega. Tule­mused peegelduvad 200 allergiahaige lapse uurimisel saadud positiivsetes nahatestides.

2/3 uurituist olid kill positiivsed reaktsioonid nõr­gad, kuid dieedi reguleerimisel tuleks ka seda arvestada. Erinevates teistes uuringutes on leitud, et allergikuil on nahatestid kalale, pähklile, piimale ja munale positiivsed 50-70 %-l lastest, vähile 30-50 %-l, puu- ja juurviljale aga alla 20 % juhtudest. 

Teadlased väidavad, et nahatestid toiduainetega on küllalt informatiivsed. Öeldakse, et negatiivne testi tulemus omab 95 %-I juhtudest ennustavat täpsust. Seega negatiivsete nahatestide korral tuleks otsida teisi tegureid, mis haigust põhjustavad. Positiivse nahatesti tulemust hinnatakse kliinilisi sümptoome ennustavaks ainult 50 %-l, seega pooltel juhtudel. Mõnikord võivad nahatestid olla positiivsed, aga lap­sel mingisuguseid haigusnähte ei ole. Need lapsed muidugi ravi ei vaja.

Kui on kahtlus väga tugevale allergiale mõne toimeaine suhtes, on soovitatav teha haige lapse täpsemad vereuuringud, määrates spetsiifilise immuunglo­buliin E hulga lapsel.

Kui oleme kindlaks teinud lapsel toiduallergia mõne toiduaine suhtes, siis on kõige tõhusamaks ravivõtteks selle toiduaine lapse menüüst väljajätmine, nn eliminatsioonidieet. Toiduaine jäetakse ära vähemalt 2 nädalaks, tugeva allergia korral väikestel lastel peab elimineerimine olema märgatavalt pikem, isegi 3-4-6 kuud.

Kui haigussümptoomid kaovad, alustame hiljem antud toiduaine lisamist väga väikeste portsjonite kaupa ja jälgime last. Hea taluvuse korral võib toi­dukordade kogust ja sagedust suurendada pikkamööda kuni eakohase tavalise normini. Kui aga haigusnähud toidu lisamisel uuesti tekivad, peab toidu ära jätma pikemaks ajaks.

Eliminatsioonidieeti soovitame kasutada vahel ka siis, kui on kahtlus, et mõni konkreetne toiduaine allergiat esile kutsub, aga seda ei saa täpselt tões­tada. Dieedi rakendamine aitab toiduallergiat sel juhul täpsustada.

Nahatestid annavad vahel lastel nõrku reakt­sioone mitmele toiduainele. Sel juhul on õigem püüda last toita mitmekesiselt ja mitte liialdada toi­dusedelis ühe või teise toiduga, sest sageli määrab toidu suhtes haigusnähtude tekke mitte ainult toidu koostis, vaid ka toidu kogus. Vahetevahel puutuvad arstid kokku probleemiga, et emad on allergia kartu­sel imiku toidu, näit. lehmapiima väga ära lahjenda­nud. Laps on siis tegelikult näljas ning rahutu ja viril. Seetõttu annavad emad segu või veega keede­tud putru lapsele väga suures koguses. Siin aitab haigusnähte vähendada õige toiduhulk ja muidugi ka õige toidukoostis. Kui lapsel esineb tundlikkus mitme toiduaine suhtes, kõiki toiduaineid aga ära jätta ju ei saa, tuleb kasutada nende töötlemisel allergilisi reakt­sioone vahendavaid võtteid, eriti üle aasta vanustel lastel: piima kasutada keefiri või hapupiimana või kohupiimana, jälgides tingimata taluvust ka hulga suhtes. Mõnele lapsele sobib 1 klaas keefirit päevas, 2 klaasi on aga liiast. Tangaineid ja kartuleid tuleb enne keetmist leotada 12 tundi. Liha keetes peab esi­mese kange puljongi muule perele jätma, allergilisele lapsele pakkuma teises vees keedetud liha. Kanget puljongit ei tohi allergiahaigele lapsele anda. Keede­tud juurviljad kutsuvad allergiat vähem esile kui too­red. Tuleb püüda teha menüü võimalikult mitmekesi­seks. Loobuda tuleks šokolaadist, pähklitest, nätsust, tomatist, apelsinidest, limonaadist. Vahel leevendab tavaline komm või küpsis ja oskuslikult valitud mahlajook lapse magusatarbe.

Nagu kõikide haiguste korral, mis toidupiiranguid nõuavad, on ka allergilisel lapsel seda kergem teha, kui kogu pere seab võimalikult oma menüü lapse menüü sarnaseks. Eriti peaks seda arvestama neil toi­dukordadel, kui pere koos lauda istub.

ALLERGILISED NAHAHAIGUSED

Sagedamini esinevateks allergilisteks nahahaigusteks on atoopikdermatiit e. allergiline nahapõletik ja urti­kaaria e. nõgestobi.

ATOOPIKDERMATIIT. Varases lapseeas valmistab lapsele kõige enam vaevusi ja toob vanematele kõige rohkem muret allergiline nahahaigus atoopikderma­tiit. See on krooniline piinavat sügelust põhjustav nahahaigus remissioonide (vaibumiste) ja ägenemis­tega, mis algab tavaliselt imikueas ja kaob mõnikord alles pärast 45. eluaastat. Soomes põeb atoopikdermatiiti 4-10 % lastest.

Haigus algab 2/3 haigetest esimesel eluaastal, sage­damini juba esimese 6 kuu jooksul. Esimesteks haigustunnusteks on põskedel punetuse ja kareduse teke, millele mõnikord kaasnevad turse, leemendus ja seejärel tekkivad koorikud. Lööve levib sageli ka otsmi­kule. Kaasneva sügeluse tõttu võib laps muutuda rahutumaks, kuid tavaliselt lapsel üldisi emale silma­torkavaid haigusnähte ei ole ja lööbele pööratakse haiguse alguses liialt vähe tähelepanu. Atoopikderma­tiidi süvenedes ilmuvad lööbed ka käsivarte ja jala­säärte välispindadele, tavaliselt punetavate laikudena, seejärel tekivad nahale väga väikesed villikesed, mis kiiresti lõhkevad ja jätavad punetava leemendava pinna. Leemenduse kuivades asendub see tavaliselt koorikuga, nahk on turses. Lööbed sügelevad tuge­vasti. Edasi võivad lööbed laieneda ka kehatüvele, nii seljale, rinnale kui ka kõhule, algul tavaliselt lai­kudena, mis hiljem võivad omavahel laatuda. Atoo­pikdermatiiti põdevate laste nahk on tavaliselt kuiv. Sügelemine on lapsele väga piinav ja seetõttu muu­tub laps rahutuks, ei saa hästi magada. Sügelemine tugevneb higistamisjärgselt, on tugevam soojas ja väheneb tunduvalt jahedas ruumis. Seda tuleb eriti arvestada lapse magamise ajal.

     

9. Allergilised nahanähud imikul         

10. Allergiliste nahamuutuste lokatsioon suurtel lastel

Enamasti haigestuvad lapsed, kelle vanematel või suguvõsas esineb allergilisi haigusi. Sagedamini hai­gestuvad ka need lapsed, kelle ema lõpetas nende toitmise väga varases eas, juba esimestel elu­kuudel ning alustas vara kunstlikku toitmist lehma­piimasegudega. Tuleb meeles pidada, et väikelastel on atoopikdermatiidi kujunemine kõige sagedamini seotud toidua­Ilergiaga ja seetõttu langeb enamasti hai­guse algus kokku varase kunstlikule toidule üleminekuga. Seega rõhutagem veel kord, et allergiliste nahahaiguste ­vältimiseks on ülitähtis pikk rinnaga toitmise periood ja hädavajaduse korral õigete toitesegude valimine, millest täpsemalt rääkisime toiduallergia osas.

Lapse kasvades lokaliseerub nahalööve atoopikdermatiidile tüüpilistesse kohtadesse: suurte liigeste painutuskülgedele (põlveõndlatesse, küünarliigese ja randmeliigese sisepindadele), kus nahk on turses, naha joonis muutub hästi nähtavaks, ägenemistega kaasneb punetus, sügelemine, on naha kratsimisjälgi ja koorikuid. Tihti esineb nahalööve ka kaelal, suu ja silmade ümbruses, nahk on kuiv, ketendav. Enamikul lastest nahalööbed paranevad või kaovad suvel päi­kese käes.

Suurematel lastel ja täiskasvanutel laieneb ka atoopikdermatiidi põhjuste hulk. Kui suuremal osal imikutest oli lööve seotud toiduallergiaga, siis suurtel lastel jääb vaid osal (20-30 %) peamiseks põhjuseks toiduallergia, teistel võivad haigust esile kutsuda mit­mesugused teised tegurid, millest sagedamad on:

o    nahka ärritavad ained: seebid, pesupulbrid, sünteetilised riided, villased esemed jne., tais­kasvanutel mitmesugused muud keemilised ained;

o    naha reaktsiooni muutused, mistõttu laps higis­tab rohkem, esineb valge dermografism;

o    bakteriaalsed infektsioonid: atoopikdermatiidi haigetel tekivad nahal kergesti mikroobide, eriti mädatekitajate stafüIokokkide kogumid, mis kahjustavad nahka ja soodustavad allergi­liste nahamuutuste teket;

o    psüühilised tegurid, näiteks iilepingutused;

o    nihked ainevahetuses; muutused naharakkudes, enamasti seotud geneetilise defektiga.

Atoopikdermatiidi korral tekivad nahas kõik allergilisele reaktsioonile tüüpilised muutused. Osal haigetest ­lastest on omavahel läbi põimunud allergiat esile kutsuvad põhjused ja ülal mainitud muud põhjused ning see teebki vahel arstile ja lastevanematele väga raskeks põhjuse ülesleidmise. Ometi on see väga oluline, sest põhjust teades on ka ravi märksa edukam.

Väikelastel ja ka suurematel lastel, kellel kahtlustame seost toiduallergiaga, tuleb püüda allergeen leida toidupäeviku abil. Kui see ei aita põhjust leida, saab allergeeni täpsustada nahatestidega. Peab teadma, et nagu kõikide allergiliste haiguste korral, nii ka naha­korral tehakse nahateste ainult vaibumisfaa­sis, kui lapse nahk on puhas ja pehme vähemalt testide tegemise kohtadel. Paksul ja muutunud nahal nahatestid ei näita õigesti ja uuringute tegemine on asjatu. Kui lapse nahk on väga tugevasti muutunud, allergeenide täpsustamiseks parem uurida allergiat lapse veres esinevate spetsiifiliste antikehade IgE määramisega laboratooriumis.

Atoopikdermatiidi ravi on keerukas, pikaajaline ja kannatust nõudev nii lapsele kui ka kogu perele.

Kui on suudetud leida põhjus, tuleb see püüda kõrvaldada, mis on kindlasti kõige enam lapsele abi toov ravivõte. Toiduallergia korral on olulisim eliminisatsioonidieet (vt. ptk. «Toiduallergia»). Atoopikdermatiidi haigeist on kõige rohkem positiivseid naha­teste saadud muna ja piimaga (75 %-l haigeist), seega on nende kui “süüdlasallergeenide” osa väga suur. Teadlased ongi tähele pannud, et kui atoopikderma­tiiti põdeva lapse menüüst välja jätta muna ja piim, saadakse enamikul juhtudel nahanähtude paranemine. Suuremad lapsed liialdavad kahjuks pahatihti kommide ja muu magusaga. Peaks arvestama, et atoopikdermatiiti põdev laps võib vahel väikeses koguses taluda ka allergiat esilekutsuvaid toiduaineid, kui neid anda aga palju ja mitut korraga, tekib nahalööve kindlasti.

Kui on leitud seos nahka ärritavate teguritega, tuleb need kõrvaldada. Ei tohiks kanda sünteetilisi riideid, vähemalt ihu vastas olevad riided peaksid kindlasti olema puuvillased. Kui lapsel on nahamuu­tusi kõige enam labakätel punetuse ja naha paksene­mise näol, tuleks mõelda veele, millega pestakse; lii­vakastile, kus naha ärritajaks võib olla märg külm liiv, iseäranis kevadel ja sügisel; villasetundlikkusele talvel, mil labakutele tuleks sisse õmmelda puuvilla­sest riidest vooder. Seepidest võib kasutada laste­seepi. Praegu on olemas ka spetsiaalsed allergikutele mõeldud pesemisvahendid: minirisk-seebid ja -šampoonid, mida võimaluse korral soovitame kasutada. Ka lapse pesu tuleks pesta minirisk-pesemisvahendi­tega ja loputada hoolikalt ning võimaluse korral tsentrifuugida. Hea oleks riideid kuivatada välisõhus. Allergiku uued riided tuleks enne kasutuselevõtmist läbi pesta. Kuna haige lapse nahk on väga õrn, ei tohi vastu ihu olevatel riietel kasutada kinnistena metall-lukke, trukke, kummipaela. Lapse vooditekk peab olema kindlasti kergesti pestava puuvillase teki­koti sees.

Suurematel lastel võib atoopikdermatiidi põhjuseks olla ka psüühiline stress. Püüdke hoida oma lap­sega kogu aeg head usalduslikku vahekorda, aga kui siiski on tekkinud konfliktid kodus või koolis, mida lapsevanemad ise ei suuda lahendada, kasutage psüh­holoogide abi.

Nahaleidu võivad halvendada ka teiste elundite haigused, mistõttu lapse peaks läbivaatama  kindlasti st, kes vajaduse korral määrab ravi.

Väga oluline on õigesti hooldada ja ravida lapse nahka. Naha hoolduses peab tähelepanu pöörama järgmistele asjaoludele.

Naha kuivus soodustab sügelemist ja halba enesetunne, ­mistõttu on vaja nahka määrida pehmendavate kreem­ide või salvidega vähemalt kord päevas, vajaduse korral sagedamini.

Naha sügelemine tugevneb naha higistamisel, soojas, lapse ­väsides, kuiva naha korral, ärritavate tegurite ja allergeenide olemasolul toidus. Seetõttu ei tohi soojalt riietada ning magama peab ta jahedas toas. Higijääkide eemaldamiseks soovitatakse last parajalt mõnusa veega (mitte liiga kuumaga!) või lasta tal käia lühiajaliselt dushi all. See­järel tuleks nahk õrnalt kuivaks tupsutada (mitte hõõruda!) ja siis pehmendava salviga määrida. Kui nahk kuiv, tuleks kreemitada nahka juba enne veega ülevalamist.

Tugeva sügelemise korral tuleb lapse vaevusi vähendada ka allergiavastaste või rahustavate ravimite andmisega vastavalt arsti nõuannetele. Rahustavate ravimite kasutamine on sageli vajalik eriti õhtul, et  laps saaks korralikult välja magada.

Allergilise nahapõletiku ravi. Põletikule osutab nahapunetus. Kõige efektiivsemaks on siis ravi hormoonsalvidega, mida lastel tuleb kasutada ainult lühiajaliste ägenemiste korral: ägenemisele viitab punetuse teke ­ja sügelemise tugevnemine. Hormoonsalve on palju ja nad on erineva toimetugevusega. Lastel kasutatakse ainult nõrgema toimega hormoonsalve: 1%-list hüdrokortisoonsalvi, prednisoloonsalvi, harva tugevamaid salve. Hormoonsalvide rohkuse ja toime erinevuste tõttu on alati otstarbekas arstiga nõu pidada, millist salvi eelistada või kas laps üldse hor­moonsalve vajab.

Mädapõletike ravi. Need tekivad sageli atoopikder­matiidi tüsistusena. Nende tunnuseks on mädavistri­kud ja väga visa leemendus lööbe piirkonnas. Sel juhul tuleb kasutada mädapõletikuvastaseid naharavimeid: metüleensinise ja briljantrohelise lahused leemenduse korral, boorvee ja kummelitee mähised, antibiooti­kume sisaldavad salvid: heliomütsiin-, gentamütsiin-, erütromütsiinsalv jt. Kui mädapõletikud on veniva kuluga või nende koldeid on palju, antakse lapsele ka sisse põletikuvastaseid arstimeid.

Rõhutagem veel kord, et atoopikdermatiidi ravi on raske, pikaajaline ja sageli vaevarikas, seetõttu püüdke teha lapse esimesel eluaastal kõik, mis võimalik, et ta sellesse üldse ei haigestuks!

NÕGESTÕBI e. URTIKAARIA on samuti küllalt sage laste allergiline nahahaigus. Sel puhul tekivad lapse nahale nõgesekõrvetusele tüüpilised punetavad laigud, mille keskel on valge kubel. Lööve sügeleb tugevasti. Iseloomulik on lööbe väga kiire muutu­mine: kublad kord tekivad, kord kaovad, sageli mõne minuti jooksul. Lööbimine ise võib kesta küllalt visalt ja kaua, sest väikeste vaheaegadega tekivad uued kublad uutele kohtadele. Nõgestobi on enamasti kii­ret tüüpi allergiline reaktsioon. Kui on olnud kokku­puude väga tugeva allergeeniga, siis võib lööbele kaasneda tugev turse, eriti näo piirkonnas, huultel, silmade ümbruses. Seda nimetatakse angioneurooti­liseks turseks e. Quincke ödeemiks. Turse tekib sage­damini toiduallergia, aga ka putukate hammustuste ja nõelamiste korral, Esmaabiks tuleb kohe sisse võtta antihistamiinne ravim ja kui see piisavat efekti ei too, kutsuda kiirabi.

Nõgestõbi võib lastel esineda ka teistsuguse vormina: tekivad punetavad kublad, mille keskel on kõvad sügelevad sõlmekesed e. paapulid. Lööve loka­liseerub põhiliselt käte ja jalgade sirutuskulgedel, keha külgedel ja voo kohal. Mõnikord võib lööbeelemendi keskele tekkida ka kõva villike. Ka see urtikaaria ­on visa ja korduva iseloomuga ning väga sageli seotud toiduallergiaga. Näiteks võib lööve tekkida lapsel sügisel suurel õunasöömise ajal või jõulupühade ja uue aasta pidustuste ajal, kui õunad, mandariinid ja kommid lapsel suures koguses iga päev käepärast võivad olla.

Nõgestõve ravis kasutatakse peale allergeeni kõrvaldamise pikaaegse visa lööbimise ja sügelemise korral ka ravikuure antihistamiinsete ravimitega. Lokaalselt võib löövet tupsutada mentoolpiiritusega või tsinkloksutiga.

Mõlemat tüüpi nõgestõvele on iseloomulik, et lööbed pahatihti ei kao kohe pärast “süüdlase” toi­dust ärajätmist, kuna haiguse jooksul hakkavad mõjuma mitmesugused teised tegurid. Nõgestõve võivad peale toiduallergeenide esile kutsuda, eriti haiguse pika kulu korral, ka ärritava toimega ained, külma ja kuuma toime, psüühilised tegurid ja ülepingutused, ­teiste elundite haigused jne. Seda peab arves­tama lapse ravis ja seetõttu on vaja korduva visa lööbimise korral arstiga nõu pidada õigeks ravi korraldamiseks.

ALLERGILNE NOHU

Allergiline nohu võib alata igas vanuses, alates väike­lapseeast kuni täiskasvanueani välja. Täheldatakse paralleelselt vanuse kasvuga allergilist nohu põdevate laste arvu pidevat tõusu, mis jätkub ka noorukieas. Märgitakse, et 20-aastastest noortest inimestest põevad 15 % allergilist nohu ja peale selle vähemalt sama paljud kestvat või korduvat nohu muudel põhjustel.

Allergiline nohu võib tekkida väga paljude aller­geenide toimel. Kõige sagedamini on põhjuseks tolm­sed allergeenid, nagu majatolm, õietolmud, koduloo­made karvad jt. Õietolmudest põhjustatud nohu tekib ainult õitsemisajal ja sellest räägime pikemalt polli­noosi osas. Majatolmust põhjustatud allergiline nohu esineb aastaringselt. Tavaliselt tekivad haigusnähud öösel ja hommikul. Öösel muutub ninahingamine ras­keks ja nohisevaks, hommikul algab aevastamine ja püsib ninahingamise takistus. Seejärel tekib nohu, mis päeval ringi liikudes võib täiesti kaduda. Mõnikord on põhjuseks ka allergia padjasulgede suhtes. Öösel tekkiva nohu korral tuleks läbi mõelda, kas mõni ese­metest, mis ümbritsevad last magamise ajal, ei osutu allergeeniks. Vahetage lapse padi ja jälgige, kas nohu kaob. Kloppige tekid, madrats ja teised lapse voodis olevad asjad. Kui lapsel on karvane või pehme kaisu­nukk või -karu, püüdke ka see hästi ära puhastada. Võib-olla tõite lapse tuppa mõne lõhnava lille või uue mööblieseme - võtke ka need ära ja vaadake, kas nohu kaob.

Mõnikord võib nohu alata, kui muretsesite oma lapsele lemmiklooma. Tavaliselt tekib siis aevasta­mine ja vesine eritus ninast just kassi või koeraga mängides.

Milline on allergiline nohu?

Allergilisele nohule on iseloomulik:

• aevastamine,
• tugev ninahingamise takistus - nina on kinni;
• rohke vesine eritus, mis sageli tekib ja lõpeb järsku;
• vahel võib kaasneda ka nina sügelemine.

Nakkuslikust põletikust põhjustatud nohu algab ka aevastamise ja ninakinnisusega, algul vesine, kuid paari päeva jooksul muutub sektreet paksemaks ja pärast ninanuuskamist hakkab ninakinnisus järjest vähenema. Sellisest nohust saab laps tavaliselt terveks nädala kuni 10 päeva jooksul. Allergiline nohu aga püsib nii kaua, kuni kestab põh­jus. Kui me põhjust ei oska kõrvaldada, siis nädalaid ja kuidki.

Niisiis, kõige olulisem on leida allergilise nohu põhjus. Kui lapsevanem ei suuda ise põhjust välja sel­gitada, on neil lastel vaja teha uuringud allergeeni väljaselgitamiseks. Tavaliselt piisab selleks allergiliste nahatestide tegemisest. Kui allergeen on leitud, tuleb see kõrvaldada.

Allergilise nohu ajal kasutame raviks allergia- ja tursevastaseid ninatilku ja -salve. Ninakinnisust vähendavad galasoliini, nasoliini, adrenaliini jt. tilgad. Ravikuuri pikkus ei tohiks ületada nädalat. Kui nohu on väga visa ja tugev, kasutatakse hormoone sisalda­vaid ninatilku ja aerosoole: beconase, rhinocort, flixonase jt. Väga tugeva nohu korral tuleb vahel sisse võtta arsti poolt määratud allergiavastaseid ravimeid.

Kui allergeeni ei ole võimalik täiesti kõrvaldada, rakendatakse allergilise nohu raviks ka pikaajalisi ravikuure allergilisi reaktsioone vähendavate ravimi­tega, milleks on kromoglükaate või nedokromiil sisaldavad ninaaerosoolid ja hormoonidega ninaaero­soolid. (Vt. joon. 11.)

Allergilise nohu ravimine on lapseeas väga tahtis, sest muidu võib allergiline reaktsioon süveneda ning haigusnähud tekivad ka neelus, kõris ja hingetorus. Lisandub köha, sageli kuivade köhahoogudena. See on spastiline seletamatu köha, mis väga halvasti allub tavalisele ravile (köharohud, soojad vannid ja aurud, sinepiplaastrid jt ), sest tegemist ei ole tavalise põletiku, vaid allergilise reaktsiooniga hingamisteedes. Seal tekib limaskesta turse, limaeritus ja silelihaste spasm. Sellist üldist hingamisteede allergilist muutust nimetatakse hingamisteede e. respiratoorseks allergoo­siks. Kui respiratoorne allergoos jääb ravita, võib välja kujuneda bronhiaalastma.

Allergilise nohu püsimisel võivad kergesti kaas­neda nina-kõrvalurgete allergilised põletikud, kuulme­tõri- ja keskkõrvapõletikud.

Seetõttu tuleb lapsel nohu pikemal püsimisel alati püüda leida põhjus ning nohu välja ravida, sest lapse­eas on näiliselt süütu vesine nina sageli tõsisemate haiguste alguseks.

POLLINOOS

Pollinoos e. heinapalavik on haigus, mis on põhjustatud õietolmudest, seega tekib ainult taimede ja puude õitsemisajal. Õietolmud kutsuvad esile allergia silmade ja nina limaskestas: silmad hakkavad pune­tama, sügelema ja vett jooksma. Silmalaud tursuvad. Enesetunne häirub, sest sügelus ja pisaraeritus sega­vad last.

Ninahingamine on takistatud, laps aevastab, lisan­dub vesine nohu. Tüüpiline on, et nohu ja silmade sügelemine tekivad just lapse viibimisel õues, toas kõik haigussümptoomid nõrgenevad.

Kui haigus on kestnud pikka aega, isegi aastaid, siis tugevnevad haigusnähud tavaliselt igal aastal ja võivad tekkida ka astmahood. Samuti võivad mõnel lapsel kaasneda kõhuvalud ja seedehäired, need on aga märksa harvemad kui hingamisteede ja silmade haigusnähud.

Eestis on pollinoosi põhjustavad puud kõige sage­damini kask ja lepp, s. t. kase ja lepa õietolm. Nende puude õitseaeg on varakevadel ja seetõttu tekivad puutolmude tundlikkuse korral haigusnähud tavaliselt aprillis-mais, soojade talvede korral ka varem.

Taimede õietolmudest kutsuvad kõige rohkem tundlikkust esile heintaimed - need on timuti, rai­hein, kerahein, aasnurmik, aas-rebasesaba. Heintai­mede õitseaeg on meil kõige sagedamini juunis-juulis. Nii et kui haigusnähud tekivad sel ajal, mõtelge pol­linoosi võimalusele! Väga sageli on esmasteks kaebus­teks, et lapsel tekkis nohu ja aevastamine maal hein­tes hullates või heinamaal heina kokkupaneku ajal, vahel ka pikast rohust läbi minnes. Haigusnähud võivad ilmneda ka viljapõldudest õitseajal läbi minnes, kui ollakse allergiline näiteks rukki õietolmu suhtes.

12. Peamised allergilise heinanohu põhjustajad

Tugeva allergeense õietolmuga on ka pujud: hari­lik puju, koirohi jt. Pujud õitsevad augustis. On lapsi, kes kogu suve tunnevad ennast hästi, aga alati hai­gestuvad augustis pujude õitsemise ajal. Tallinna Nõmme Lastehaiglas 1990. aastal tehtud kokkuvõtted 200 lapse allergoloogilisest uurimisest näitasid, et allergiliste haigustega lastest on heintaimede suhtes ülitundlikud 33 %, s. o. kolmandik uurituist. Kase õietolmule leiti allergiat 28 %-l, lepale 7 %-l juhtu­dest. Koirohu allergeeniga saime positiivseid tulemusi 15 %-l lastest. Meil laialt levinud võilill on andnud positiivseid nahateste vaid üksikjuhtudel. Ainult üksi­kutel lastel on täheldatud tundlikkust vaid ühe õie­allergeeni suhtes, tavalisem on tundlikkus korraga mitme heintaime suhtes. Küllalt sage on üheaegne heintaimede, puude, koirohu või mõne muu taime õietolmu allergia.

Seega esineb meil kolm allergiat enam esile kut­suvate taimede ning puude õitseperioodi: aprill ja mai algus, juuni-juuli, august. Eesti TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi aerobioloogia töörühma poolt on regulaarselt mõõdetud õietolmusisaldust õhus ja koos­tatud selle alusel õitsemiskalender, mille siin aval­dame.

Muidugi võib allergia esineda ka teiste taimede õietolmu, nagu malts, priimulad, maikelluke, võilill jt. suhtes, kuid seda tuleb hoopis harvem ette.

Kindlasti ei suuda keegi lastevanematest seostada esimest korda elus tekkivat suvist või varakevadist nohu allergiaga, rohkem mõeldakse ikka külmetuse või viirusnakkuse peale. Kui aga nohu või silmade sügelemine korduvad ka järgmisel aastal samal ajal, tuleks juba kindlasti pollinoosile mõelda ning arsti poole pöörduda.

Pollinoosi kahtluse korral on kõige õigem allergi­lisi nahateste teha sügisel, kui õitseaeg on lõppenud ja kõik haigusnähud taandunud. Nahatestidega saame täpsustada, milliste puude ja taimede õietolmud aller­giat esile kutsusid. Kahtlemata ei oma allergoloogid kõigi võimalike taimede ja puude õietolmude aller­geene, aga allergiat sagedamini esile kutsuvad aller­geenid on neil olemas. Saades nahaproovide tulemuste järgi põhjuse teada, tuleb koos arstiga raviplaanid koostada.

Kõige põhjuslikumaks raviks on spetsiifiline hüposensibiliseeriv ravi õietolmu allergeenidega. Ravi alustatakse tavaliselt väga väikestest annustest sügisel pärast õitsemisaja lõppemist ja jätkatakse hea efekti saamiseks vähemalt kaks-kolm aastat. (Vt. ptk. “Allergiliste haiguste ravi põhimõtted”.) Varakult hai­guse algjärgus alustatud spetsiifiline hüposensibilisee­riv ravi annab tavaliselt küllalt haid tulemusi suure­mal osal lastest.

Kõikidel lastel (lastevanematel) pole kindlasti võimalik reeglipäraselt nii pikka aega ravil käia. Sel juhul peavad pollinoosihaiged alati saama allergiavas­tast ravi sel ajal, millal neil haigusnähud tekivad. Ravi tuleb alustada kohe esimeste haigusnähtude tek­kimisel!

Õitsemisaja haigusnähtude raviskeemi kuuluvad:

o    allergiavastased ravimid tablettidena, kusjuures eelistatakse pikatoimelisi antihistamiinseid ravi­meid, mida võime lapsele anda 1-2 korda päevas;

o    ninatilgad või aerosoolid allergilise põletiku vastu, kusjuures efektiivsemad on hormoone sisaldavad ravimid, nagu beconase, rhinocort, flixonase jt.;

o    silmatilgad allergilise põletiku vastu, näit. hüdrokortisooni tilgad; 

o    kromoglükaate või nedokromiil sisaldavad ninatilgad, mida tuleb kasutada kogu allergeeni õitseaja jooksul ja mis aitavad ära hoida või vähendada allergilist reaktsiooni.

Suuremate laste ja täiskasvanute ravis kasuta­takse tablettidena nn. dekongestante, mis sisaldavad enamasti pseudoefedriini ning aitavad samuti vähendada haigusnähte.

Allergiat tekitava taime õitsemisajal tuleb ravi kindlasti alustada kohe esimeste haigustunnuste ilm­nedes, et ära hoida Iapsel suuri vaevusi ja vähendada haigusnähte. Ravi tehakse taime kogu õitseaja jook­sul. Hoolikas allergiavastane ravi aitab sageli ära hoida haiguse süvenemise ja astmahoogude tekke.

Peab teadma, et õietolmu on õhus vähem vara­hommikul, mil taimed on kastest märjad, ja vihmajärgselt. Väga palju on õietolmu õhus kuumadel kui­vadel päevadel. Tugeva allergia korral ei tohiks sel ajal üldse õue minna. Oma maja ümbruses tuleb muru või rohumaad regulaarselt niita, et heintaimed õitsema ei saaks hakata. Parem on õitseajal olla lap­sega mere või mingi muu veekogu ääres. Akendele soovitatakse ette panna õhufiltrid.

Õietolmuallergiaga lastel on sageli ka toidualler­gia. õigemini küll kujunevad osal varases eas toidu­allergiat põdevatest lastest vanemaks saades polli­noosi nähud, sest tervel real õietolmudel on mõnede toiduainetega ühtseid allergiat esile kutsuvaid oma­dusi. See on nn. ristallergia õietolmude ja toiduainet vahel.

Õietolmutundlikkuse korral ei taluta tihti ka sama puu või taime vilja. Näiteks sarapuu õietolmutund­likkuse korral pähkleid, päevalilleallergia korral päevalilleõli, rukkitolmu tundlikkuse korral leiba jne. Õitsemisperioodil soovitatakse pollinoosihaigetel ära jätta või vähendada menüüs neid toiduaineid, mille suhtes on kindlaks tehtud ristallergia. Ettevaatust ka ravimteede kasutamisega!

BRONHIAALASTMA

Bronhiaalastma on kõige sagedam korduv hingamis­teede haigus lastel. Bronhiaalastma esinemissagedus on eriti kõrge arenenud maades, ulatudes esinemis­sageduselt mõnes riigis isegi kuni 10 % -ni lastest. Tal­linna lastepolikliinikute andmetel oli bronhiaalast­masse haigestumise sagedus lastel 0,57 %, ilmselt on aga tegelik haigestumus suurem. Täpsemaid epide­mioloogilisi uuringuid on alles alustatud.

Bronhiaalastma on haigus, mida iseloomustavad korduvad hingeldushood. Lapsel tekib köha, ta kae­bab hingamisraskust, hingeldushoogu saadab vilistav väljahingamine. Kergemad astmahood võivad möö­duda iseenesest, raskematel vajatakse ravimite abi.

 Osa astmasse haigestunud lastest põeb ka teisi allergilisi haigusi. Kõige sagedamini on lapsel esime­sel eluaastal toiduallergia ja allergilised nahanähud, tavaliselt atoopikdermatiit. Osal neist lastest vanemaks saades nahanähud vähenevad või taanduvad koguni täiesti, algavad aga haigusnähud hingamistee­des: algul allergiline nohu, siis sagedasti korduv ^­köha ning seejärel, tavaliselt mõne ägeda viirusinfekt­siooni ajal või selle järel, vallandub esimene hingel­dushoog. Viirushaiguse ajal seetõttu, et viirused kah­justavad hingamisteede limaskesta terviklikkust ja seetõttu tekib allergiline reaktsioon nüüd kergemini. Ka suurendavad viirusnakkused bronhide tundlikkust ja seetõttu tekib bronhi lihaste spasm kergemini.

Korduvad hingeldused saavad sageli alguse ilma hingamisteede haigusetagi. Ka esimene hingeldushoog võib tekkida ilma eelnenud põletikuta. Piisab sellest, kui laps puutub kokku tugeva allergeeniga.

Milline on tüüpiline astmahoog lapsel?

Tavaliselt tekib algul vesine nohu, seejärel kuiv köha, mis ei möödu tavaliste köharohtudega, ning sellele järgneb hingeldus: lapsel pikeneb ja raskeneb väljahingamine, mida saadab kuuldav vilin. Kerge­mate astmahoogude korral ei pruugi nähtavat hinga­misraskust tähelegi panna ja lapsedki ei oska alati öelda, kas neil on raske sisse või välja hingata, kae­bavad ainult hingamisraskuse tunnet. Raskete astma­hoogude korral laps ei saa lamada, tahab meelsamini istuda, toetudes kätega ettepoole, ta õlad on kõrge­male tõstetud, kuna rindkeres on õhuhulk tavalisest suurem. Selgesti on naha ninatiibade puhevus ja rind­kere tugev liikumine hingates. Laps muutub kahva­tuks.

Kui kerge astmahoog võib ise mööduda, siis raske astmahoog vajab kindlasti abi. Kui kodus pole vaja­likke ravimeid, tuleb ilmtingimata kutsuda kiirabi.

Astmahood, eriti suurematel lastel, võivad alata jooksmisel, naermisel, allergeeniga kokkupuutel ja  väga järsku. Tekib lühiajaline kuiv köha ja kohe hingamisraskus või enne hingeldus isegi ilma köhata. Väikelastele on sealjuures siiski tüüpilisem, et astma­hoole eelneb nohu ja köha, hoog kujuneb välja aeg­laselt ning laheneb samuti aeglasemalt. Väikelastel võib hoo alguses raskeneda nii sisse- kui ka väljahin­gamine, tekib ühtlane hingeldus.

Astmahood võivad tabada ka neid lapsi, kellel varem mitte mingisuguseid allergilisi reaktsioone pole olnud. Astmahood võivad üsna tihti olla üheks sümptoomiks raskete toiduallergia reaktsioonide ja polli­noosi korral.

Mis toimub hingamisteedes astmahoo ajal?

Muutused kujunevad peamiselt väikestes bronhi­des. Bronhi limaskest pakseneb turse tõttu, mistõttu bronhi valendik väheneb. Bronhi seina silelihased tõmbuvad kokku - tekib spasm ning bronhi valen­dik aheneb veelgi. Bronhi valendikku eritub sitket lima ja seetõttu muutub avaus veel kitsamaks, õhku kopsudest välja suruda on raske ning kitsa valendiku tõttu tekibki iseloomulik vilistav hingamine.

Bronhiaalastmat kutsuvad esile peamiselt tolmsed allergeenid, millest kõige sagedasemaks on kodutolm. Nõmme Lastehaiglas on leitud kodutolmu tundlikkust 55 %-l uuritud allergiliste haigustega lastest. Kodu­tolmus on tähtsaim allergeenne koostisosa vaike lest, kes elab peamiselt voodimadratsites ja tekkides. Seetõttu on kodutolmust põhjustatud astma korral tüü­piliseks öised või varahommikused astmahood. Kõige sagedamini tekivad astmahood hommikupoole ööd kella 4-7 vahel. Kujuneb ninahingamise takistus, lisanduvad köha, vilistav hingamine, raskematel juh­tudel tugevam hingeldus, mis ajab lapse unest üles. Toatolmuallergiale tuleb mõelda ka siis, kui last kodus vaevavad astmahood, aga külla minnes või mujale sõites astmahood ei kordu. On lapsi, kellel kodus igal öösel on astmahood, kiirabi kohale jõudes vaevleb laps raske hingelduse käes, aga juba kiirabi­autos hingamine paraneb ning haiglas mööduvad ast­mahood väga kiiresti.

Sagedaks astmahoo põhjuseks võivad olla laste lemmikloomad. Kõige tavalisem on tundlikkus kassi­karvade suhtes. Kui lapsele on koju toodud lemmik­loom, olgu kass, koer, merisiga või hamster, ning seejärel hakkab laps aevastama ja köhima, tal tekib vesine nohu ning raskematel juhtudel algavad hingel­dushood, tuleb loomast loobuda. Arstipraktikas on aga tulnud tõdeda, et perel on tihti kergem taluda väikese pereliikme köha ja hingeldushoogusid, kui kassikest ära kinkida. Kahjuks ainult harva suhtub kogu pere mõistvalt olukorda ning loomast loobu­takse. Muidugi saab laps siis ka kiiresti terveks. Tugeva loomakarvade tundlikkuse korral ei tohiks laps valida endale koolis ka pinginaabrit, kellel on kodus kassid või koerad, sest loomade karvad ja eri­tiste tolmud jäävad kergesti rõivastesse püsima. Tuge­vaks allergeeniks on ka akvaariumikalade kuivtoit.

Arvestades lemmikloomadest loobumise raskust, on õigem, kui allergilist last omavasse peresse üldse ei võetaks tubaseid koduloomi.

Bronhiaalastmahoogude põhjuseks võivad olla puude ja taimede õietolmud. Sel juhul on astmahood ainult õitsemisperioodil ning neile eelneb tavaliselt tugev nohu ja silmade sügelus. Mõnikord võivad ast­mahoogude põhjuseks olla ka toalilled.

 Astmahoogusid võib esile kutsuda ka olmekeemia, kõige sagedamini formaldehüüd, mida eritub värsketest puitlaastplaatidest, pestavast tapeedist, liimidest  jne. Sellele võimalusele tuleb mõelda iseäranis siis kui astmahood tekivad pärast läbiviidud remonti või uute asjade muretsemist.

Astmahaigetest lastest 4-7 %-l võivad astmahoo­gude põhjuseks olla toiduained. Eriti peab toidualler­gia võimalikkust arvestama väikelapseeas.

Astmahaigetel lastel muutuvad bronhid üldse tund­likumaks ja seetõttu võivad peale allergeenide astma­hooge esile kutsuda ka mitmesugused teised tegurid, kõige sagedamini külm õhk, tuul, füüsiline pingutus. Eriti kergesti kaasnevad astmahaigel lapsel hood pin­gutusega külmas õhus. Kui astmahoog tekib füüsilise pingutuse korral, siis nimetatakse seda ka pingutus­astmaks. Sagedamini põhjustab astmahooge pikema­aegne vahepealse “hingamispausita” jooksmine.

Astmahooge võivad lastel esile kutsuda ka psühhogeensed faktorid. Näiteks võiks tuua Andrese, kes oli Nõmme Lastehaiglas korduvalt ravil astmahoogu­dega, mis tekkisid alati kodus. Haiglas möödusid ast­mahood reeglina väga kiiresti. Kahtlustatud kodutol­muallergiat aga ei leitud. Lõpuks tekkis lapsel astmahoog juba autoga koju sõites ja siis tekkiski kahtlus, et astmahoogusid kutsub esile psühhogeenne tegur - kartus kodus uuesti haigestuda. Hüpnoosravi aitas poisil hästi paraneda.

Lapse haigestumisel bronhiaalastmasse ei tohiks karta haiguse õiget diagnoosi.

Väga sageli emaga vesteldes räägib ema ise hin­geldushoogudest, mis lapsel on, aga väidab seejuures veendunult, et päris astma see veel kindlasti ei ole. Kindlasti hoopis õigem on haigust varakult õigesti diagnoosida ja last seejärel ka õigesti ravida. Kuna astmahoog, eriti kergekujuline hoog, kestab mõnikord lühikest aega, siis arst ei näegi seda, kui just kiirabi ei kutsuta, ning seepärast on väga tahtis, et lapsevanemad ise jälgiksid oma last hästi ja infor­meeriksid ka arsti kõigest juhtunust täpselt. Õige ravi korral võib osa lastest täiesti paraneda. Igal juhul on võimalik oskusliku raviga tagada lapse ea­kohane areng.

Praegu on kõik lapseea bronhiaalastmat uurivad arstid ja teadlased seisukohal, et lapse ravi peab olema individuaalne ja nii intensiivne, et laps saaks normaalselt osa võtta mängudest, koolitööst, spordi­elust ja tegelda hobidega, mis teda huvitavad. Seda ülemaailmselt tunnustatud seisukohta peaksid lapsed ja lapsevanemad kindlasti arvestama ning koos ars­tiga leidma oma haigele lapsele sobivaima ravi.

Esmalt püüame välja selgitada bronhiaalastmat esile kutsuva põhjuse, s. t. allergeeni. Ema, isa ja laps peavad üheskoos hoolikalt analüüsima, miks ja kus lapsel astmahoog tekkis, võib-olla suudavad nad juba ise “süüdlase” leida (näiteks koju toodud kass, akvaarium jne.).

Kui seda ei suudeta, tuleb püüda allergeen leida arsti juures nahatestide abil. Nahateste tehakse prak­tiliselt tervele lapsele, s. t. astmahoog peab olema täiesti möödunud. Kui nahatestidega õnnestub aller­geen leida (ja see õnnestub enamasti), peab püüdma põhjuse kõrvaldada. Praktilises elus saame aga aller­geeni kõrvaldada täiesti ainult üksikutel juhtudel: lemmiklooma ära kinkida, akvaariumi ära viia, sule­padja vatipadja vastu vahetada. Enamiku tolmsete allergeenide puhul saame allergeeni mõju aga ainult vähendada (vt. ptk. “Allergiku kodu”). Enamasti on aga juba ka see tulemuslik.

Kui on leitud tugev tundlikkus kodutolmu või õietolmu suhtes, on otstarbekas läbi viia spetsiifiline hüposensibiliseeriv ravi. Alustatakse väga väikesest allergeeniannusest ja suurendatakse seda ettevaatli­kult, vähendades sel viisil haige tundlikkust antud allergeeni suhtes. Ravi on küll pikk, kestab 2-3 aas­tat ning viiakse läbi tülikate süstekuuridena, kuid on lapseeas enamasti hea efektiga ja seetõttu väga soo­vitatav.

Kui on tegemist psühhotraumaga, tuleb vajaduse korral psühholoogi abi kasutada, kehalisel pingutusel tekkiva astma korral tuleb last järk-järgult koormustega harjutada, algul küll tavaliselt ravimite kaitse all. Lapse hingamise ja liikumise treenimine on üldse oluline lapse tervistumises (vt. ptk. «Astmahaige laps ja võimlemine»).

Mida teha aga siis, kui lapsel on tekkinud astma­hoog?

Lapsevanem peab jääma rahulikuks ja rahustama ka last. Avage aken ja andke lapsele mugavaim asend, milles tal on kõige kergem hingata. Enamasti tahab laps istuda, toetudes kätega ettepoole. Hingamist ker­gendavad tavaliselt asendid, millega saab rindkere lihaseid lõdvestada, näiteks kätega kõrgemale tooli­leenile toetudes või kõhuli lamades, väikelapsel vanema süles olles tema õlgadele toetudes jne. Peab püüdma rahulikult ja aeglaselt hingata, juba see võib hoogu kergendada.

Kui astmahoog on tekkinud esmakordselt ja last rahustades ei möödu, tuleb kutsuda kiirabi. Kui ast­mahood aga korduvad, peavad kodus olema astma­ravimid ja neid tuleb kasutada kohe astmahoo alguses.

Kõige tähtsamaks neist on astmaravimid doseeri­tud aerosoolides, nn. astmapiibud. Astmahoo raviks manustatakse adrenaliinitaolisi e. sümpatomimeetilisi preparaate vastavalt lapse vanusele 1-2 doosi kor­raga. Selle rea ravimeid on palju, lapseeas on pari­mad salbutamool ja ventoliin. Et ravim hästi toimiks, tuleb aerosoole õigesti anda (joon. 17). Esmalt tuleb ravimit loksutada. Laps peab korralikult välja hingama. Hoides aerosoolihuulikut suus ja vajutades aerosooli dosaatorile, tuleb rahulikult ja pikalt sisse hingata. Seejärel püüda hoida hinge kinni 10 sekundit või vähemalt mõne sekundi. Ja siis rahulikult välja hingata.

Kui ravimi esimene doos ei aita, võib teise doosi anda lapsele juba kümne minuti möödudes, koolilastele on õigem manustada kohe aerosooli 2 doosi.

 Et ravim paremini toimiks ja haigel teda parem hingata oleks, kasutatakse aerosooli andmiseks abi­vahendeid, nn. õhukambreid. Eriti oluline on see väikelaste puhul, kes ühe hingetõmbega ravimit sisse hin­gata ei oska. Abivahendid on kasulikud ka suurema­tele lastele ja täiskasvanutelegi, sest sellisel juhul seguneb ravim enne õhuga, me saame teda sisse hingata mitme hingamiskorraga, ravimit läheb kopsu­desse rohkem ning see tõhustab raviefekti. Väikelastel on parimaks abivahendiks «Rondo» pall (joon. 18), suurtel ja taiskasvanutel «Volumatic»-tüüpi abivahendid (joon. 19). Kui neid ei ole saada, võib lapsele kodusel teel valmistada abivahendi plastmasstopsist, mis on parajasti nii suur, et ta lapse nina ja suu üleni katab (joon. 20). Topsi põhja teeme aerosooli huuliku jaoks täpse ava ja abivahend ongi valmis.

Väikelaste jaoks on olemas salbutamool ka mikstuurina ja astmahoo korral võib seda kasutada, sest hingeldus segab, ning pisike laps pole suuteline aero­sooli hingama abivahendi abil. Kui astmahoog nende vahenditega ei taandu, tuleb kohe kutsuda kiirabi või tuua laps ise raviasutusse, kus on võimalik ravi­meid manustada spetsiaalsete elektriaerosool-aparaa­tide abil või vajaduse korral teha seda süstidega.

Teistest astmarohtudest saab kodus kasutada eufülliinipreparaate: eufülliini, aminofülliini jt. Kuna salbutamool mõjub kiiresti ja enamasti lahendab astmahoo, on viimastel aastatel eufülliini kasutamise vajadus vähenenud. Kui aga lapsele sobib just see preparaat ja ta eufülliini hästi talub, peaks meeles pidama, et astma ägenemise ajal tuleb parema ravi­toime saavutamiseks eufülliini anda 4 korda päevas. Raskete astmahoogude korral süstitakse eufülliini veeni.

Kui salbutamool jääb efektita, lisatakse ravile hormoonipreparaate kas aerosoolidena, veenisiseseid või lühikeste kuuridena tablettides vastavalt sellele, kui­das arst ravi on määranud.

Kuna astmahoo ajal tekib algul kuiv köha sitke limaeritusega, on vaja last rohkelt joota ja anda rögalahtistavaid köhamikstuure, et lapse seisundit kergen­dada. Lapse juures peaks olema keegi täiskasvanuist nii kaua, kuni astmahoog on täiesti möödunud. See annab lapsele kindlustunde, rahustab teda ja koos sel­lega soodustab astmahoo möödumist.

Pärast astmahoo lahenemist tuleks arstiga nõu pidada edasise ravi suhtes. See on tingimata vajalik siis, kui astmahood hakkavad korduma. Tänapäeval on olemas terve hulk ravimeid, mida kasutades saab astmahoogusid ära hoida. Mida neist aga valida, tuleb koos arstiga otsustada.

Pikaajaliseks raviks kasutatakse kõige enam aller­gilist põletikku ja allergilisi reaktsioone vähendavaid ravimeid: kromoglükaate, nedokromiili ja hormoone. Kromoglükaatide preparaate on palju : intaal, lomu­daal, proventool jt. Preparaadid on kas doseeritud aerosoolides või pulbrid kapslites, mida spetsiaalse vahendi  Spinhaler'i abil sisse hingatakse. Ravikuurid on pikad, raviefekt paljudel lastel hea.

Pikaajaliseks raviks kasutatakse ka inhaleeritavaid hormoonipreparaate: bekotiidi, beklometasooni, fluti­kasooni. Preparaadid on doseeritud aerosoolides ja inhaleeritavate pulbritena. Pärast preparaadi hingamist tuleb kindlasti suud loputada. Raviefekt tõuseb ravimite pikaajalise kasutamisega, mida peab kindlasti reguleerima arst.

Et lapse haiguskäigust head ülevaadet saada ja lapse ravi õigesti juhtida, tuleks pidada astmahaige lapse päevikut. Päevikusse märgitakse üles lapsel esinevad sümptoomid: nohu, köha, hingeldus ja kasutatud ravimid (joon. 21). Päeviku alusel saab tõepärasema pildi lapse haiguse kulust, sest ei laps ega ema-­isa suuda ju kõike vahepeal juhtunut meeles pidada.

Koolilastel on heaks abivahendiks oma seisundi hindamisel regulaarne hingamisfunktsiooni kontrolli­mine. Selleks kasutatakse väljahingamise (ekspiratoorse) tippvoolu määramist PEF-meetriga ( expiratory flow meter). Aparaat on väike ja kergesti kasutatav (joon. 22).

Hingamisfunktsiooni määramiseks tuleb lapsel rahulikult sügavalt sisse hingata ja seejärel aparaadi sisse järsku, tugevasti välja hingata. ­Näit fikseeritakse aparaadi skaalal. Protseduuri tehakse 3 korda järjest ja arvestatakse suurimat skaala näitu. Seda võrreldakse antud lapseea vanuse normväärtusega. Eriti otstarbekas on mõõta hinga­misfunktsiooni aparaadiga 4 korda päevas või vähemalt 2 korda päevas. Hommikune mõõtmine tuleks läbi viia veerand tundi pärast ülestõusmist. Kui näeme järsku lapsel normist madalamat näitu, osutab see bronhide varjatud spasmile ja laps peab saama ravi­mit, et vältida astmahoo teket. Eriti vajalik on selline enesekontroll PEF-meetri abil lastel, kellel astmahood on hakanud korduma, et leida neile kõige enam sobiv ravi (joon. 23).

Bronhide varjatud spasmi saab maarata ka spiro­raafi abil, millega määratakse hingamisfunktsiooni täpsemalt: hinnatakse nii kopsumahtu kui ka bronhide läbitavust. Hingamisfunktsiooni täpne hinda­mine on kõikidel bronhiaalastmahaigetel periooditi ajalik. Kahjuks saab seda teha alates koolieast, sest laps peab mõõtmisest ise aktiivselt osa võtma ning hingama sügavalt või tasaselt või järsult sisse ja välja vastavalt mõõtja korraldusele, et saada usutavaid vastuseid.

Hea väljaõppe korral on enamik koolilapsi end ise ning väiksemate laste korral emad-isad suutelised oma astmahaiget last hästi tasakaalus, s. t. hoo­vabana hoidma. Märkigem aga veel kord, et kui ast­mahood hakkavad siiski korduma ja aerosoolravi on vajalik sagedamini kui 3-4 korda päevas, peaks kindlasti minema uuesti arsti juurde: et ravi teiste preparaatidega täiendada või üheskoos haiguse ägenemise põhjus välja selgitada ning see kõrvaldada.

23. PEF-kõver

ASTMAHAIGE LAPS JA VÕIMLEMINE

Kõik tänapäeva teadlased ja arstid on seisukohal, et astmahaige laps peab osa võtma võimlemisest ja mängudest koos teiste lastega. Reeglina tahab laps olla võrdne teistega ja arstiga nõu pidades peabki pere leidma oma lapsele sobiva raviskeemi, et see lapsel õnnestuks.

Kehaliste harjutuste sooritamine on lapse arenguks ja tervise taastumiseks väga vajalik. Kehaliste harjutuste mõju organismile on mitmetahuline: para­neb südame töö, lihaste töö ja areneb nende jõudlus, paraneb kudede varustatus hapnikuga, intensiivistub organismi ainevahetus ja tõuseb lapse meeleolu. Hin­gamisharjutustega tugevdatakse ka hingamislihaseid ja diafragmat.

Regulaarne võimlemine soodustab bronhiaalastma paranemist. Kehalise töövõime tõusuga väheneb koor­emus- e. pingutusastma sagedus, väheneb astmahoogude sagedus ja koos sellega väheneb ka koolist puu­dumiste arv. Õppimine muutub lapsele kergemaks ja edukamaks, kõrgeneb lapse enesehinnang ning tõuseb ta tuju. 

Võimlema peaks laps vähemalt 3 korda nädalas 20-30 minutit, veel parem ja vajalikum oleks, kui seda tehtaks iga päev. Võimlemine peaks olema igale lapsele individuaalne. lga päev tuleb võimlema haka­tes arvestada lapse hetke enesetunnet ning tunni har­jutusi ja intensiivsust selle järgi reguleerida.

Võimlemine peab algama soojendusega, millele järgneb tunni põhiosa. Võimlemistunnis peavad mit­mekesised harjutused, jooksud ja mängud vahelduma hingamisharjutustega. Väga oluline on, et laps õpiks õigesti hingama. Hingata tuleb siigavalt läbi nina sisse, fikseerides hetkeks hingamise ja seejärel aegla­selt välja läbi suu ja nina, rõhutades eriti väljahinga­mise lõppu. Hingamisharjutused on lapsele tüütud, nende huvitavaks tegemiseks võiks neid varieerida erinevate harjutustega. Tutvustame mõnda neist soome laste allergiaõpiku alusel. Neis harjutustes pan­nakse suurt rõhku ka lõdvestusharjutustele.

1.   Lõdvestusharjutus: kõhuli lamades kõverda kor­raga paremat kätt ja jalga, seejärel vasakut kätt ja jalga.

2.   Hingamisharjutus: hinga rahulikult nina kaudu sisse nii, et kõht tõuseb üles. Hinga välja rahuli­kult ja vabalt suu kaudu nii, et see oleks kestuselt sissehingamisest kaks korda pikem. Samal ajal tõmba kõht sisse. Hoia käed kõhul, nii tunned hingamisliigutusi.

3.   Selili maas olles tõsta käed vaheldumisi lõdvalt üles ja lase alla rahulikus rütmis.

4.    Selili olles tõsta rindkeret ja pead ning suru põlv vastu otsmikku. Lase end seejärel lõdvalt selili. Korda vaheldumisi kummagi jalaga.

5.   Neljakäpukil olles tõmba selg küüru (kassiküür) ja lase seejärel lõdvalt alla (sadulselg).

6.   Kõhuli olles pinguta keha kaarjaks ja kiigu kõhul nii, et järjekorras ülakeha ja jalad tõusevad üles.

7.   Toeta ühe käega lauale ja lase teisel käel lõdvalt rippuda. Siruta rippuv käsi võimalikult kaugele üles ja taha, saates sirutust ülakeha pöördega. Langeta käsi. Korda harjutust teise käega. 

8.   Ühenda käed selja taga ja venita neid kanna suu­nas. Hoia keha sirge ja õlad taga.

9.    Harkseis. Keera ülakeha kordamööda kummalegi poole ja vibuta käsi lõdvalt kõrvale.

Võimlemistunnis tuleb harjutusi teha vajaliku intensiivsusega, et organism sellest kasu saaks. Intensiivsust kontrollitakse pulsisageduse järgi. Nõmme Lastehaiglas õpetamegi lastele koos võimlemisega enesekontrolli pulsi lugemise näol. Tunni intensiivses osas peaks pulsisagedus tõusma järgmiselt: 170 mii­nus lapse vanus aastates, seega 5-aastasel lapsel 16 löögini minutis.

Lastel, kellel on kaebusi, et võimlemistunnis tekib hingamisraskus või nad väsivad kiiresti ja liiga palju, saame kontrollida südame tööd pulsitestri abil. See on aparaat, mis kinnitatakse lapsele südame kohale, ning registreeritakse pidevalt südametöö sagedus kogu võimlemistunni jooksul. Tulemusi analüüsides saab lapsele valida sobiva treeninguintensiivsuse ja seda hiljem järk-järgult tõsta. Kui lapsel on pingutus­astma, soovitatakse võimlemistunnis kasutada inter­valltreeningut: teha 7 spurti á 30 sekundit, puhata vahepeal umbes 2,5 minutit ja kontrollida ekspiratoor­set tippvoolu koormuse reguleerimiseks. Kindlasti tuleb pingutusastmaga lapsel alguses hingata enne võimlemistundi bronhe laiendavaid ravimeid aerosoo­lidena, millest hiljem saavad paljud kehaliste võimete paranedes loobuda.

Astmahaigetele lastele peetakse sobivateks spordi­aladeks tennist, sportmänge, ujumist, s. t. kõiki ala­sid, kus on tegemist spurtimisega või ühtlase pikaaja­lise treeninguga. Viimastest võib soovitada suusatamist, kui laps talub külma õhku ja jahtumist, samuti pikamaajookse. Aga kui laps ise soovib valida mõne spordiala ja saab sellega hästi hakkama, võib ta kindlasti oma lemmikalaga tegelda.

Tunnen mitmeid astmahaigeid lapsi, kes teisme­lise ikka jõudes on huvitunud sportimisest ja haka­nud ennast regulaarselt treenima, mis on palju kaasa aidanud astmast paranemisele. Enamasti on need tub­lid lapsed olnud poisid ja tegelnud väga erinevate spordialadega: uisutamise, ujumise, jooksmise, võimlemise, suusatamise ja isegi maadlusega. Need on head näited sellest, et haigusest paranemiseks on kindlasti vaja ise aktiivne olla ja ennast füüsiliselt arendada.

Koolis ja lasteaias tuleb kindlasti võimelda. Võibolla on tarvis osa haigeid lapsi võistlustest vabastada, sest iga laps tahab ju võita ning võib-olla on see lap­sele liiga suur pingutus. Kui kooli võimlemistund lapsele tõesti haiguse tõttu ei sobi, ta ei saa seal hak­kama või haigestub tihti uuesti, peab laps kindlasti käima ravivõimlemas ja tervise tugevnemisel minema uuesti kooli võimlemistundi.

Hingamisharjutusi ja võimlemist tuleb õpetada ka väikelastele. Hingamisharjutusi oleks parem seostada mängudega. Selleks sobib läbi kõrre vette puhumine. Seebimullide puhumine, vilistavate mänguasjade puhu­mine, aga ka järgmine mäng. Täita kauss veega, panna sinna ujuma pingpongipallike ja palli puhudes teda kausis “taga ajada”. Võiks proovida ka vannis vees istudes vannivette väljahingamist. Väikelapsed ei suuda tavaliselt harjutusi teha üle 3-5 minuti korraga, seetõttu peaks neid kordama mitu korda päevas.

Võimlemine annab paremaid tulemusi, kui seda teha regulaarselt. Lapse võimlemisharjumuse kujune­miseks on väga oluline pere kaasatulek ja pere soo­siv suhtumine lapse pingutustesse. Aidakem siis teda!

PUTUKAALLERGIA

Putukaallergiat tuntakse kogu maakeral ja tänapäe­val registreeritakse tugevaid putukaallergia reakt­sioone 1-10 juhtu 100 000 inimese kohta aastas, neist osa lõpeb isegi surmaga.

Peamiselt põhjustavad tugevaid allergilisi reakt­sioone mesilased ja herilased. Mesilane on ainus putu­kas, kes jätab nõela inimese nahka ja hukkub ise pärast nõelamist.

Putukate nõelamise järgsed reaktsioonid võivad tekkida nii neil, kelle perekonnas on atoopilisi haigusi põdevaid, kui ka teistel. Raskemad reaktsioonid kuju­nevad siiski atoopikuil. Meestel on täheldatud aller­gilisi reaktsioone kaks korda sagedamini.

Enamasti on putukate nõelamise järgsed reaktsioo­nid kiiret tüüpi allergilised reaktsioonid, mis algavad 1-15 minuti jooksul pärast nõelamist. Tavaliselt tekib üldine nõgestobi, lisanduvad punetus, turse, rasketel juhtudel ka kõriturse ja bronhide spasm, vererõhk võib kiiresti langeda ja tuua kaasa eluoht­liku seisundi - anafülaktilise šoki. Mida kiirem on reaktsioon pärast nõelamist, seda ohtlikum ja ras­kem ta on. Seetõttu tuleb neil juhtudel kohe pöörduda arsti poole. Tugevamad reaktsioonid tekivad tavali­selt siis, kui saadi nõelata pea või kaela piirkonda. Allergeenid, mis põhjustavad allergilisi reaktsioone, on putukamürgid. Putukamürgid sisaldavad ensüüme, biogeenseid aineid ja peptiide, millest tähtsai­mad on melitiin, hüaluronidaas ja fosfolipaas A.

Mesinike uurimisel leiti, et neil mesinikel, kes saavad palju nõelata, vähenesid lokaalsed nõelamisjär^-gsed reaktsioonid järjest, tõusis spetsiifiline IgE ja blokeerivate IgG tase veres ning nad muutusid mesi­kasmürgi vastu immuunseiks. Sellel põhinebki spetsii­filine hüposensibiliseeriv ravi e. immunoteraapia.

Diagnoosi on tavaliselt kerge panna. Kui on tek­kinud aga tugevad reaktsioonid ja tahetakse läbi viia immunoteraapiat, tehakse enne seda diagnoosi täpsustamiseks nahatestid. Allergeen on valmistatud mesilaste ja herilaste mürgist.

Kui putukas on nõelanud, tuleb nõelamiskohale panna külmaveelapp või jäätükike, võib määrida hor­moonsalviga. Tugevamate reaktsioonide korral tuleb sisse võtta antihistamiinseid ravimeid, valuvaigisteid hormoone, väga tugevate reaktsioonide korral manustatakse ravimeid veeni. Kuna putukamürgid võivad esile kutsuda eluohtlikke reaktsioone, siis seisundi kiirel halvenemisel kutsuge alati kohe arst!

Kuidas vältida putukate nõelamist?

Eriti peaksid järgnevaid nõuandeid arvestama allergilised inimesed ja lapsed. Toit ja lõhnad meeli­tavad putukaid ligi. Seetõttu ei tohiks allergik õues küpsetada, keeta ja süüa. Samuti ei tohiks ta kasu­tada tugevaid parfüüme ja kosmeetikat, mis putukaid ligi tõmbaks. On tähelepanekuid, et putukatele meel­divad enam säravad värvid, mesilastele eriti punase­musta kombinatsioon ja kiired liigutused. Hoiduge siis neist mesilaste läheduses! Kui on teada, et lapsel on tekkinud tugevaid allergilisi reaktsioone nõelami­sele ja minnakse kohta, kus on palju mesilastarusid, tuleks lapsel kanda pikki pükse ja kinniseid kingi ning panna kindadki kätte. Kasutada võib ka insektit­siide.

Spetsiifilist hüposensibiliseerivat ravi mesilase mürgi allergeeniga tehakse neile, kellel on nõelamise järgselt esinenud rasked allergilised reaktsioonid ja kellel on nahatest positiivne. Laps, kellel on tekkinud mesilase nõelamise järel ainult naha punetus ja turse, spetsiifilist immunoteraapiat ei vaja.

Allergilisi reaktsioone võivad esile kutsuda ka tei­sed putukad: mõned sipelgate liigid, moskiitod, sää­sed. Õnneks on need reaktsioonid aga tavaliselt nõrgemad ja alluvad ravile hästi.

RAVIMALLERGIA

Ravimite küllus parandab ravi võimalusi, põhjustab aga ka rohkem ravimtüsistusi ja allergilisi reaktsioone. Ravimite allergiline toime sõltub teataval maaral ühendi keemilisest struktuurist. Allergeenina võib mõjuda ravim ise või tema lõhustamisproduktid, mis on mitmel ravimil sarnase struktuuriga. Sellega ongi seletatav, et paljud inimesed on tundlikud mitme ravimi suhtes. Kõige sagedamini tekivad allergilised reaktsioonid antibiootikumidele, eriti penitsilliinile ja teistele selle rea preparaatidele, nagu ampitsilliinile, aksatsilliinile. Allergilisi reaktsioone võivad anda ka sulfoonamiidid, valuvaigistid, vitamiinid, seerumid jt. Ravimallergia võib tekkida kõigil, kuid sagedamini kohtame seda neil, kellel esineb ka teisi allergilisi reaktsioone ja haigusi või kelle perekonnas esineb tundlikkust ravimite suhtes. Seetõttu peavad ravimi­tega olema eriti ettevaatlikud kõik allergikud.

Ravimitest põhjustatud allergilised reaktsioonid võivad olla mitmesugused: sagedaimad on nahalööbed, naha sügelemine. Harvemini võivad tekkida rasked allergilised reaktsioonid üldorganismi haaratusega: laps kahvatub, ilmnevad hingamisraskused ja südamepekslemine, langeb vererõhk - kujuneb anafülaktiline šokk. Rasked reaktsioonid tekivad ainult ravimite manustamisel süstetena. Need reaktsioonid arenevad kiiresti ja vajavad ka kiiret esmaabi.

Kui mingi ravim on põhjustanud allergilise reakt­siooni, tuleb ravimist kohe loobuda! Ravimi nimi tuleb meelde jätta ja üles kirjutada ning seda ravimit ei tohi enam kasutada! Suuremad lapsed peaksid ka ise teadma, millist ravimit nad ei talu ja haigestumisel tuleb seda alati ka oma arstile öelda.

Ravimi ärajätmisel haigusnähud tavaliselt taanduvad. Tugevamate reaktsioonide korral kasutatakse raviks antihistamiinseid ja hormoonipreparaate.

ALLERGILISTE LASTE VAKTSINEERIMINE

Laste vaktsineerimine on vajalik organismi kaitse loo­miseks nakkushaiguste vastu. Eriti oluline on vaktsi­neerimine nende haiguste suhtes, mille kulg on raske, mis annavad palju tüsistusi ja millele ei ole veel lei­tud head tõhusat ravi: teetanus e. kangestuskramp­tobi, difteeria, lastehalvatus jne. Praegu kasutatavad vaktsiinid on kõrvalaineist hästi puhastatud, mistõttu neid võib kasutada ka allergiliste laste vaktsineeri­miseks.

Pikaajalised jälgimised on näidanud, et vaktsinatsioonijärgseid allergilisi reaktsioone esineb vähe. Al­lergilised reaktsioonid tekivad mõne minuti kuni esi­mese tunni jooksul pärast kaitsesüsti saamist ja ilm­nevad nõgestõvena, angioneurootilise tursena näol või väga harva raskema allergilise reaktsioonina. Selle­pärast tulebki last iseäranis hoolikalt jälgida kahe pärast süstimist.

Enamik vaktsinatsioonijärgseid reaktsioone ei kuulu allergiliste reaktsioonide hulka (palaviku tõus, katarralased nähud jt.).

Problemaatilisemaks peetakse kanamunatundlike laste vaktsineerimist nende vaktsiinidega, mille val­mistamiseks kasutatakse viiruste kasvatamist kana­muna embrüol. Suurem munavalgusisaldus on nendes vaktsiinides, mida kasvatatakse tervel embrüol (mumps, gripp, marutaud), väiksem embrüo fibroblas­tide koel kasvatatavais (punetised ja leetrid).

Kui tekib kahtlus allergilise reaktsiooni võimalikkuse suhtes vaktsineerimisel, soovitatakse teha enne lapsele nahatestid lahjendatud vaktsiiniga. Igal juhul peab arst, vajaduse korral koos allergoloogiga otsustama, kuidas korraldada kanamunatundlike laste vaktsineerimine leetrite, parotiidi ja punetiste vastu ning milline vaktsineerimismeetod on lapsele kõige otstarbekam.

Millal vaktsineerida allergilist last?

Kindlasti tuleb kaitsesüstid teha allergilise haiguse remissioonifaasis, kui ägenemine on taandunud ja laps küllalt heas seisundis. Ägenemisest peaks olema möödunud vähemalt 1-2 kuud. Eelnevalt on soovi­tatav teha lapsele vereanalüüs ja arsti nõuandel ka teised vajalikud uuringud.

Mõned päevad enne ja pärast vaktsineerimist soovitatakse allergilisele lapsele anda antihistamiin­seid ravimeid.

Kindlasti tuleb meeles pidada seda, et kui lapsel on tekkinud allergiline reaktsioon mingile vaktsiinile, siis sedasama vaktsiini korduvalt lapsele manustada ei tohi!

ALLERGIKU KODU

Allergilise lapse kodu peab olema lapsele ja kogu perele mugav ja meeldiv, arvestama sealjuures aga nõudeid, mis aitavad kaasa allergeenide vähendami­sele kodus.

Kõige tugevamaks allergeeniks kodutolmus on väike lest Dermatophagoides'e perekonnast, mis ar­mastab pesitseda madratsites, pehmes mööblis, vaipa­des ja patjades (vt. ptk. “Allergeenid”).

Lesta leviku tõkestamiseks soovitatakse :

o    panna madratsid spetsiaalsetesse tolmukindlast riidest valmistatud kottidesse, mis on küljelt tõmblukuga suletavad;

o    võtta ära tolmu koguvad vaibad põrandailt ja seinalt, põrandaid peaks saama niiskelt koris­tada;

o    asendada rasked uste ja akende eesriided žalusiide või kergesti pestavate kardinatega.

o    asendada polstermööbel puit- või plastik­mööbliga.

Erilist tähelepanu peab pöörama lapse magamis­toa korrastamisele, kuna seal veedab laps peaaegu poole oma päevast.

Lapsele ei sobi udusulg- ja villased tekid või kui villast tekki on vaja kasutada, tuleb seda sageli kloppida ning panna puuvillase tekikoti sisse.

Riideid tuleks hoida suletud kappides.

Kui madratseid ei ole võimalik spetsiaalse riidega kata, tuleb ka neid sagedamini kloppida ja tuu­lutada.

Esmapilgul võib tunduda, et nende nõuete järgimine muudab toa ilmetuks ja koledaks, kui aga hoo­likalt mõelda, saab ju paksud vaibad ning muud teks­tiilid asendada samuti värvirõõmsate pestavate mater­jalidega, seintel kasutada pilte ja lasteplakateid ning mängunurgagi sisustada sobivate mänguasjadega. Raamatud tuleks panna suletud kappidesse.

Kaunilt kujundatud tuba vajab ka normaalset soo­just, niiskust ja rohket värsket õhku. Tuulutage tuba sageli, kindlasti aga enne magamaminekut. Lest pal­juneb hästi soojas ja niiskes ruumis. Lapse magamis­toas on normaalseks 40-50 % relatiivset õhuniiskust ja õhutemperatuuriks 18-20ºC.

Allergiku koju ei sobi kassid, koerad, merisead, papagoid ja akvaarium. Riskiperedes on kergem neid üldse mitte muretseda, kui pärast haiguse kujunemist kodust ära viia või ära kinkida. Laps kiindub ju oma neljajalgsesse sõpra kiiresti ja lahkumisvalud on kogu perele väga suured, sageli isegi ületamatud ja üsna tihti otsustakse loomakese kasuks, tuues ohvriks lapse tervise. Nii et parem ärge toogegi neid koju!

Allergilise lapse rõivastus peab olema puuvillasest materjalist, pehme ja kergesti pestav. Vältima peab kitsaid ja higistamist soodustavaid rõivaid, liiga tuge­vaid värvitoone. Vastu ihu ei tohiks puutuda metall­lukud, trukid ja haagid, samuti kumm.

Uued rõivad tuleb enne kasutuselevõtmist läbi pesta. Puuvillaseid rõivaid tuleks pesta kuuma veega (mitte alla 60°C), et neis olev mustus ja higi korralikult eemalduksid; pesemiseks peaks kasutama neutraalseid pesemisvahendeid või minirisk-vahendeid. Pesu tuleb hästi hoolikalt loputada ja võimaluse kor­ral enne kuivatamist tsentrifuugida. Eelistage kuiva­tamist värskes õhus ja tuulutage rõivaid üldse sageli.

Lapse välisrõivastes võib tehiskiust materjale ja kunstnahka kasutada, sest see ei puutu ju otseselt kokku lapse nahaga. Lapse rõivad peaksid olema ava­rad ja mugavad, et lapsel oleks neis kerge ja hea liikuda.

ALLERGILINE LAPS PSÜHHOLOOGI PILGU LÄBI

Kõikjal uuritakse võimalusi, kuidas parandada haigete elukvaliteeti, s. t. tingimusi, et haige saaks võimalikult aktiivselt osaleda kõigis eluvaldkondades. Peale füüsi­lise arendamise on väga oluline ka psühholoogiline abi lapsele.

Bronhiaalastmat  ja atoopilist dermatiiti põdevad lapsed on vahel tõrjutud, mistõttu kannatavad ala­väärsustunde all ja peavad ennast teistest erineva­teks. Haigus vajutab sageli pitseri ka õppimisega toimetulekule. Toimetulematusel on palju erinevaid põhjusi: lapse sagedad haiguse ägenemised, koolist puu­dumine, õppimissoovi puudumine, vähene jõudlus jne. ­Lapse aitamiseks on siin väga oluline perekonna side kooli pedagoogidega ja arstiga. Ainult vastastikune usaldus ja arusaamine aitab lapsel neid raskusi ületada ning paremini teiste lastega kohaneda. Kui peres tekib siiski raskusi, mida ei õnnestu ise ületada, tuleks kindlasti pöörduda psühholoogi poole. Psühho­loogid töötavad lastehaiglate ja -polikliinikute juures.

Paratamatult mõjutab lapse haigus nii lapse psüühikat kui ka kogu perekonda. On oluline jälgida, kui­das laps toime tuleb oma haigusega ning kõigi hai­guse poolt tekitatud psüühiliste ebameeldivustega ja probleemidega.

Last saab aidata psühholoogi abi kasutades, kui:

o    lapsel tekib lootusetus, masendus või protest, mis on sage just murdeeas;

o    kui koolis tekivad probleemid õpetajatega sagedase puudumise ja halva õppeedukuse tõttu, sest pahatihti õpetaja ei tea lapse haigu­sest midagi ega oska seepärast last mõista;

o    kui koos astmahoogudega kaasnevad tugevad hirmud;

o    kui alaneb enesehinnang ja kujuneb alaväär­sustunne;

o    kui ilmnevad ärevus, pinge ja sisemised konflik­tid;

o    kui laps jääb üksi, ei suuda luua eakaaslastega kontakte.

Oluline on ka lapse ja perekonna suhtumise kujun­damine haigusesse. Haigusest teadasaamine põhjustab sageli tugeva šoki, millega võivad kaasneda pere­konnaliikmete erinevad reaktsioonid, nagu hirm, paa­nika, negativism (ei usuta näiteks diagnoosi). Hiljem peab suhtumine muutuma realistlikumaks, et suude­taks toime tulla lapse ravimise ja toetamisega.

Lapse haigestumine bronhiaalastmasse paneb väga tugevasti proovile ka pereliikmete omavahelised suhted ja pereliikmete jõuvarud. Haige laps võib muutuda ühe vanema või vanemate tähelepanu kesk­punktiks, mistõttu teised pere lapsed võivad jääda sootuks tähelepanuta. Ema võib klammerduda oma haige lapse külge, ülimurelikult-ülihoolitsevalt jälgida iga köhahoogu. Isa võib tunda end tõrjutuna ja eemalduda perekonnast. Pereliikmetel võib tekkida süütunne lapse haigestumise tõttu. Haige laps võib hakata haigust omakasupuudlikult ära kasutama oma soovide ja tujude realiseerimise vahendina jne.

Kirjeldatud probleemide vältimiseks on nii bron­hiaalastma kui ka atoopikdermatiidi laste ravis olu­line koht ka pereteraapial. Väga tahtis on, et mõle­mad vanemad suudaksid jagada vastutust, toetada teineteist ja leida koos lahendusi üleskerkivatele probleemidele. Kui aga ema on jäänud üksi, tuleb teda aidata ning leida võimalusi kergendamaks seda suurt mure- ja vastutusekoormat.

 

ALLERGILISTE HAIGUSTE VÄLTIMISEST

Viimaste aastate allergiliste haiguste tõus on aktivee­rinud teadlaste uuringuid, et tõhustada allergiliste hai­guste vältimist. Enamik neist on arvamusel, et aller­gia ärahoidmine või vähemalt märgatav vähendamine on tõepoolest võimalik.

Suurem oht on allergiasse haigestuda nendel las­tel, kelle vanemad või lähemad sugulased põevad allergilisi haigusi, need on nn. riskipered. Just nen­del peredel soovitatakse teha enam pingutusi, et jär­gida allergia vältimiseks vajalikke nõuandeid.

Enne lapse sündi on kõige vajalikum:

o    loobuda suitsetamisest, 

o    loobuda koduloomadest korteris,

o    puhastada põhjalikult oma kodu.

Ema suitsetamine raseduse ajal suurendab 2-5 korda lapse atoopikdermatiiti ja bronhiaalastmasse haigestumise riski. Ema suitsetamine raseduse ajal vähendab juba 4 nädala vanusel beebil kopsufunkt­siooni ja toob kaasa IgE üleproduktsiooni, soodusta­des sellega allergiliste haiguste varast teket.

Koduloomadest (kassist, koerast, meriseast jms.) loobumine on vajalik seetõttu, et kaitsta imikut liig­ ete allergeenide eest. On ju teada, et loomade kar­vad ja eritiste osakesed püsivad korteris veel vähemalt 4-5 kuud pärast looma äraviimist.

Kodu põhjalik puhastamine on vajalik eelkõige selleks, et vähendada majatolmu kõige allergilisema osise - voodilesta - levikut. Täpsemat nõuannet anname peatukis “Allergiku kodu”.

Sünnitusmajas tuleb allergiliste haiguste vältimiseks:

o    tagada võimalikult normaalne sünnitus; 

o    panna laps varakult ema rinnale, et stimulee­rida rinnapiima teket; 

o    mitte kasutada vastsündinu toitmiseks piima­asendajaid.

Kahtlemata püüavadki kõik meie sünnitusmajad praegu neid üldtunnustatud seisukohti ellu viia.

Esimesel eluaastal aitab allergilisi haigusi vältida ja/või vähendada järgmiste nõuannete järgimine.

Ära suitseta kodus!

     Vähenda igati imiku kokkupuudet allergeenidega eelkõige esimestel elukuudel!

     Selleks tulebki ju puhastada kodu juba enne lapse sündi ning ära viia koduloomad.

Toida last õigesti!

Selleks: 

o    püüa toita last rinnaga vähemalt 3-6 kuud;

o    ära kasuta rinnaga toitmise ajal liigselt tuge­vaid allergeene sisaldavaid toiduaineid: pähklid, kala, muna, šokolaad, apelsinid, tomat, täispiim jt.;

o    kui ei jätku rinnapiima, asenda see hüpoaller­giliste segudega; ära anna tõhustustoitu enne 6. elukuud!

o    ära anna muna ja kala lapsele esimesel elu­aastal!

See on küll dieedi korraldamisel mõneti piirav, aga lapse hea tervis tasub vaeva kuhjaga.

Ka viirusnakkuste põdemine esimestel elukuudel suurendab allergilistesse haigustesse jäämise riski, sest osa viirusi soodustavad samuti IgE ületootmist imiku organismis ning hingamisteede enda kahjustus soodustab korduvaid haigestumisi. Seega ei tohiks väikese beebiga nakkusohu tõttu minna rahvarikas­tesse kohtadesse.

Kõigi nende nõuannete järgimine on väga oluline kõrge riskiga peredes, aga enamikku neist tuleks arvestada ja täita ka kõigis teistes kodudes, et oma last haigestumiste eest hoida. Toidurežiim ei vaja ainult täiesti terves peres piiramisi, rinnapiimaga pikka toitmist vajavad aga kõik imikud.

Kokku võttes võime öelda, et kuigi lapse allergi­liste haiguste kujunemisel on suur tähtsus pärilikku­sel, on perel endal ka võimalik palju ära teha selleks, et laps ei haigestuks.

Loodan, et raamatu läbilugemisest on teil abi oma lapse või laste allergiliste haiguste ärahoidmisel. Kui aga haigus on siiski tekkinud, siis saite vahest mõne näpunäite, kuidas laps ka oma haigusega ennast teiste lastega võrdsena tunneks.