“Nii mõnigi inimene, kellele vereanalüüs määratud, muutub pahuraks, kui öelda, et täna nad seda enam teha lasta ei saa,” ütleb perearst Reet Raamat. Patsiendile jääb arusaamatuks, miks ta peab selle väikese asja pärast homme, mõnel juhul koguni mitme päeva pärast tagasi tulema.
“Asi pole aga selles, et ei viitsitaks inimesega sel päeval tegeleda. Analüüsi andmise aeg sõltub sellest, mida analüüsiga uurida tahetakse. Igal analüüsil on oma tingimused,” põhjendab perearst.
Need tingimused seab ühelt poolt vere säilivuse piiratud aeg ning teiselt poolt laborisse jõudmise kiirus. Vere kiirtesti saab teha igas perearstikeskuses kohapeal ning seetõttu ajalised piirangud puuduvad. Suuremates perearstikeskustes on olemas ka oma masin üldvereanalüüsi lihtsamate tulemuste määramiseks, keerukamate tulemuste saamiseks kasutavad aga ka nemad suuremate laborite teenuseid, nagu suurem osa perearstikeskuseidki. Vastavalt sellele on iga päev kindel kellaaeg või nädalas kokku lepitud päev, millal laboriauto keskustest analüüsid kokku kogub.
“On spetsiifilisi vereanalüüse, mida tehakse kogu Eesti peale kokku vaid ühes laboris ühel päeval nädalas,” seletab doktor Raamat. “Loomulikult võtab sel juhul lisaks analüüsi andmiseks õige päeva valimisele aega ka vastuse saamine.”
Perearst lisab, et sageli soovitakse perearstilt saatekirja veregrupi määramiseks. Kuna see pole aga otseselt tervise uurimiseks vajalik, saab analüüsi teha vaid oma raha eest (maksab tavaliselt 156 krooni). “Rasedatel või vereülekannet vajavatel määratakse nii veregrupp kui ka reesusfaktor nagunii iga kord uuesti, et leida antud olukorrale vastav individuaalne koostis,” rõhutab perearst.
Veretilk näpu otsast
“Näpuotsaveres on palju segavaid faktoreid, seetõttu sobib see meetod vaid esialgsete kiirete tulemuste saamiseks: üldkolesterooli, vere suhkrusisalduse, põletikuvalgu ning hemoglobiinitaseme määramiseks,” ütleb Reet Raamat. Kuna näpu otsast veretilga kätte saamiseks tuleb tihti torkekoha ümbrust pigistada, võib see protsess analüüsitava vere koostist muuta, eriti kui arvestada, kui väikese verekogusega on tegemist.“Korra aastas võiksid 40. ja 60. eluaasta vahel inimesed lasta määrata vere suhkrusisaldust, et ennetada keskealistel üpris sagedasti esinevat teise tüübi diabeedist tulenevaid tervisekahjustusi,” soovitab Reet Raamat. “Vere suhkrusisalduse määramine on oluline eriti ülekaalulistel ja neil, kelle peres on esinenud südame- ja veresoonkonnahaigusi või teise tüübi diabeeti.”
Nii mõnelgi juhul on perearst suure vere suhkrusisalduse avastanud juhuslikult, näiteks autojuhiloa saamiseks tehtava tervisekontrolli käigus. “Inimesel ei pruugigi esialgu mingeid kaebusi olla või ta ei pane oma neid tähele. Vereanalüüs aga tuvastab, et ta põeb teise tüübi diabeeti.”
Vere suhkrusisalduse määramiseks kasutatakse kaht meetodit: vereproov tühja kõhuga ja vereproov pärast sööki, olenevalt sellest on ka tulemused erinevad. Päevane vere suhkrusisaldus peaks olema 3–7 millimooli (mmol) liitri kohta. Kui sisaldus langeb alla 3, muutub enesetunne halvemaks, võivad kaasneda higistamine, näljatunne, uimasus, keskendumisraskused, peavalu, nägemishäired, magusavajadus, südamekloppimine, iiveldus, ärrituvus.
Vere suhkrusisalduse tasakaalus püsimiseks on oluline tähtsus õigesti ajastatud söögikordadel ja toiduvalikul. Söögiajad ja suupistepausid võiksid olla vähemalt iga kolme tunni järel ning toiduvalikul tuleks vältida maiustusi, magusaid jooke ja rämpstoitu.
Kiiret põletikuvalgu taseme analüüsi on tarvis lasta teha juhul, kui soovitakse teada, kas ägeda põletikuhaiguse on põhjustanud viirused või bakterid. Analüüsitulemuse saab juba kolme minuti pärast. Kui see näitab, et põletikuvalgu tase on normis, on tegemist viirushaigusega ning antibiootikumiraviks puudub igasugune vajadus.
Väikelastel määratakse teisel poolaastal hemoglobiinitase veres. Hemoglobiin on verevärvnik, valgu ja raua ühend, mis seob hapnikku. “Laps saab esialgse rauavaru sündides emalt kaasa, hiljem aga peab tema organism seda ise toidust tootma,” seletab perearst. Kas see protsess toimib ikka õigesti, näitab vereanalüüs, mida, tõsi küll, titade puhul ei võeta mitte näpu, vaid varba otsast.
Hemoglobiinitase veeniveres
Hemoglobiinitaseme langusel võivad olla erinevad põhjused ning need selguvad veenivere analüüsil: punaliblede vähesus veres osutab verejooksule, suurenenud ja mahuliseks muutunud vererakud näitavad foolhappe puudust jms.Rasedusega vere maht muutub, eelkõige viimasel kolmandikul. Seetõttu on oluline jälgida veres hapnikku siduva valgu ja raua ühendi, verevärvnik hemoglobiini taset. Selle langus võib anda tunnistust kasinast rauavarust, mis beebile sünniga esimeseks poolaastaks kaasa antud. Vastsündinul võib tekkida kehvveresus.
“Vaid näpuotsavere kaudu sellisel juhul probleemile jälile ei saa, sest lisaks hemoglobiini üldtaseme langusele peaks järgima ka punaste vereliblede arvu, nende suurust ja mahtu,” ütleb doktor Raamat. Rauavaeguse korral on vererakud muutunud väikesteks ümmargusteks tihketeks pallikesteks.
“Rauavaegusest tingitud kehvveresuse korral on veres vähenenud punaliblede hulk ja suurus ning nende hemoglobiinisisaldus,” rõhutab arst. “Rauavaegusaneemia võib tekkida range dieedi pidajatel, taimetoitlastel, vererohke menstruatsiooniga naistel, suurenenud rauavajadusega inimestel: rasedatel, imetavatel emadel, lastel ja noorukitel kasvuperioodil. Aneemia sümptomid on kiire väsimine, nõrkus, peavalud, vähesestki koormusest tekkiv hingeldus ja kahvatu jume. Rauaallikateks on punane liha, veretoidud, maks, muna, oad, rohelised köögiviljad, spinat ja maasikad,” loetleb perearst. Samas paneb ta südamele, et arstiga nõu pidamata ei tohi mingil juhul hakata apteegi käsimüügist saadavaid rauapreparaate võtma. Ravi määrab perearst vastavalt vereanalüüsi näitudele.
Üldine vereanalüüs annab üldpildi
Kliiniline ehk üldine ehk nn tavaline vereanalüüs annab üldise ülevaate inimese tervislikust seisundist. “Selle määrab arst viirushaiguste, põletike, väsimuse või üldise halva enesetunde korral, et verenäitajate põhjal õiget ravi määrata,” ütleb Reet Raamat kokkuvõtlikult. Niisama ilma põhjuseta vereanalüüsi ei määrata.Üldise vereanalüüsi näitajad on hemoglobiinitase, punaliblede, valgeliblede ja vereliistakute arv ning vere settimiskiirus.
Erütrotsüüdid ehk vere punalibled on nn kiire käiguga vererakud, mis transpordivad kopsudest kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi. Meestel sisaldab kuupmillimeeter verd 4,3–5,3 miljonit punaliblet, naistel 3,8–5 miljonit. Vähene punaliblede sisaldus viitab kehvveresusele ehk aneemiale, liigne punaliblede arvukus aga verehaigustele.
Hemoglobiin kuulub vere punaliblede koosseisu, see on verevärvnik, mis seob hapnikku, et võimaldada selle transporti kudedesse. Naistel on normaalne hemoglobiinitase 115–150 grammi liitri kohta, meestel 130–165 g/l.
Leukotsüütide ehk vere valgeliblede ülesandeks on võidelda kehasse sattunud mikroorganismide vastu. Valgeliblede arv võib suuresti kõikuda: norm on 4000–9900 leukotsüüti kuupmillimeetri vere kohta. Väike arv viitab puudulikule immuunsusele, liiga suur arv aga põletikukoldele. Vajaduse korral määratakse vereanalüüsiga eraldi neutrofiilide, eosinofiilide, lümfotsüütide ja monotsüütide arv, mis näitavad eelkõige organismi immuunsusvõimekust ja allergiat.
Trombotsüüdid ehk vereliistakud tagavad vere hüübivuse. Vereliistakute arv kuupmillimeetris peaks veres jääma 150 000 – 400 000 piiresse. Väiksem kogus hoiatab loiu, suurem aga liigse hüübivuse eest. Esimesel juhul on raskusi verejooksu peatamisega, teisel juhul aga võivad tekkida verevoolu sulgevad trombid. Vajadusel määratakse vereanalüüsiga eraldi ka hüübivus- ja veritsusaste, mis näitab, kui kiiresti tekib verejooksu peatav kaitsekiht. Normaalselt peaks see võtma aega 5–8 minutit.
Veri, millelt on ära võetud hüübimisvõime, settib teatud aja pärast kahte kihti – toimub settereaktsioon (ESR), kus vererakud vajuvad põhja ja läbipaistev vereplasmakiht jääb neid katma. Õige settimiskiirus on meestel 2–12, naistel 8–10 millimeetrit tunnis. Haiguse korral settereaktsioon kiireneb. Settereaktsiooni ei pruugita üldvereanalüüsiga määrata, sest selle tulemust mõjutavad kergesti vere punalibled ja hormonaalsed tegurid (rasedus, hormonaalsete kontratseptiivide kasutamine jms). Ligi 5% juhtudest jääb ESR-i kiirenemise põhjus teadmata. Täpsemat ja kiiremat infot näitab CRV (C-reaktiivne valk, millele ei avalda mõju eelnimetatud tegurid).
“Täpne biokeemiline, immunoloogiline või hormonaalne vereanalüüs tehakse sel juhul, kui on vaja täiendavat ja täpset uuringut kas mõne organi (näiteks maksa, neerude, südame) haigestumise kohta, teada saada kindlate antikehade olemasolu või puudumist (näiteks puukborrelioos, puukentsefaliit, B-hepatiit, HIV), teha kindlaks liigesepõletike näitajaid, määrata kilpnäärmehormoonide taset ja mikroelementide (näiteks kaltsiumi, naatriumi, kaaliumi, magneesiumi) näitajaid,” loetleb doktor Raamat. “Kõik oleneb sellest, mida uuritakse ja mida sellega teada tahetakse.”
Vastavalt vereanalüüsi tulemustele on võimalik täpsustada diagnoosi, määrata vastav ravi või manustada vaktsiini. Biokeemilise vereanalüüsi määrab kas perearst või erialaarst kindlate tervisenäidustuste või kaebuste korral.
Kolesteroolianalüüs aitab ennetada südamehaigusi
“Tervise edendamise eesmärgil viiakse perearstikeskustes läbi südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise programmi, mille raames tehakse iga kahe aasta tagant vabatahtlikele 40–60aastastele meestele ja naistele tasuta kolesterooli ja vere suhkrusisalduse analüüs, et jälgida nende tervist,” ütleb Reet Raamat. Analüüs tehakse veeniverest ja enne selle andmist peab olema vähemalt 9 tundi söömata-joomata.
Kõigil, kelle kolesteroolisisaldus ületab 5 mmol/l, määratakse täiendavalt ka kolesterooli fraktsioon. See hõlmab n-ö hea kolesterooli ehk HDL-kolesterooli (High Density Lipoprotein), n-ö halva kolesterooli ehk LDL-kolesterooli (Low Density Lipoprotein) ning triglütseriidide sisalduse ja omavahelise suhte kindlaks tegemist.
Suure tihedusega lipoproteiinide kolesterool ehk HDL-kolesterool seob veres ringlevat liigset kolesterooli ning transpordib selle maksa, mille abil töötatakse see ümber või viiakse organismist välja. HDL-kolesterool hoiab soonte seinad pehmed, elastsed ja libedad, välistades nendele LDL-kübemete kleepumise. HDL-kolesterooli tase veres peaks olema vähemalt 1,1 mmol/l.
Väikese tihedusega lipoproteiinide kolesterooli ehk LDL-kolesterooli ei suuda keharakud verest haarata ja elutegevuseks ära kasutada ning see jääb üleliigsena verre, kleepudes kohati ühtlaselt, kohati mügarikkudena veresoonte seinale, vähendades läbilaskevõimet ja söövitades seinad ladestuste kohalt hapraks. Tagajärjeks on ateroskleroos ehk veresoonte lubjastumine, põletike teket ja veresoonte sisekesta haavandumine, tromboos, aju- või südameinfarkt. LDL-kolesterooli sisaldus veres peab jääma alla 2,6 mmol/l.
Triglütseriidid on rakuseina olulised koostisosad, kuid nende ülemäärane sisaldus veres on üheks südame-veresoonkonnahaiguste riskiteguriks. Selle aine sisaldus veres peaks olema alla 1,7 mmol/l.
“Organismis olev kolesterool on pärit peamiselt kahest allikast: 70% sellest sünteesitakse kehaomaselt, peamiselt maksas, 30% saadakse toidust. Seepärast alustatakse kolesteroolitaseme normaliseerimise ravi kõigepealt 3–6 kuud kestva toitumisdieediga. Kui see piisavaid tulemusi ei anna, minnakse üle tablettravile,” ütleb perearst.
Meestele vajalik PSA määramine
“Alates viiekümnendast eluaastast võiksid mehed lasta kord aastas teha prostata spetsiifilise antigeeni ehk PSA määramise testi,” soovitab perearst Raamat. “PSA on seemnevedeliku valguline komponent, mida tervel mehel satub verre vähesel määral, eesnäärme epiteelkoe haigestumise korral aga rohkem.”
PSA-taseme määramist vereanalüüsi põhjal kasutatakse tänapäeval eelkõige eesnäärmevähi markerina, et seda haigust võimalikult varakult avastada ja ravida. PSA-tase veres võib tõusta ka eesnäärme healoomuliste haiguste ja eesnäärme põletiku korral ning isegi pärast pikemat jalgrattasõitu.
Kõige sagedasemateks PSA-taseme tõusu põhjusteks on eesnäärme healoomuline suurenemine või eesnäärmepõletik. PSA norm 20–40 aastasel mehel on 0,16–1,89 g/l, 40–50 aastasel 0,16–2,29 g/l, 50–60 aastasel 0,24–3,99 g/l ning 60–70 aastasel 0,27–6,99 g/l.
“Prostata spetsiifilise antigeeni taseme saab lasta määrata ka koos üldise vereanalüüsi ja/või koos kolesterooli analüüsiga, selleks ei pea andma eraldi analüüsi,” õpetab Reet Raamat, “tuleb vaid vereanalüüsi määravale arstile see soov esitada ning ta lisab analüüsilehele labori jaoks vastava tellimuse.”
Marika Jürgenson
TervisPluss
http://old.naistemaailm.ee/index.php?module=article&id=13310
