Juba kümme aastat tagasi märkisid teadlased, et just
sisekeskkonna allergeenide osa allergiate tekkes on kiiresti kasvamas. Täna
hinnatakse allergiast tabatute määraks ligikaudu 50% arenenud tööstusriikide
elanikkonnast. Probleem on enam levinud just nooremate inimeste seas.
Sisekeskkonna allergeene ja nende vastu võitlemise viise
tutvustab Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi vanemassistent Argo Soon.
Mõjutavad nii geenid kui harjumused
Pole teada, kas allergiate sagenemine on tingitud seni
tundmata kaitsetegurite hävimisest või uutest tugevatest allergiaid
tekitavatest ja soodustavatest teguritest. Selgusetu on seegi, kas allergiliste
reaktsioonide sagenemine on tingitud suurenenud kokkupuudetest allergeenidega -
tolmulestad, hallitusseened, prussakad, õietolmud - või on pigem tegemist
muutustega inimese immuunsüsteemi seisundit mõjutavate nähtustega –
vaktsineerimised, hügieeni- ning toitumisharjumused.
Allergilise reaktsiooni teket ning kulgu mõjutab terve
rida tegureid, näiteks geneetilised tegurid, kokkupuute kestvus allergeeniga,
indiviidi iga, ka harjumused. Lisaks tuleb arvestada tegureid, mis esinevad
ruumiõhus ning toimivad ärritajatena, näiteks lämmastikdioksiid ja
vääveldioksiid, samuti mitmed lenduvad ühendid, taimsed produktid ning isegi
lõhnaained. Tõenäoliselt on oma roll allergiliste seisundite tekkes ka seni
tundmata tegureil.
Sisekeskkonna peamised allergeenid
Tolmulestad
Tolmulest on palja silmaga nähtamatu - kuni 0,3 mm
pikkune - ämblikulaadne lülijalgne. Tolmulesta “koduks” on materjalid, kus
koguneb tolm ning seega piisavalt materjali toiduks. Seetõttu esineb tolmulesti
kõige enam voodiriietes ja voodites, aga ka pehmes mööblis üldse, samuti
vaipades.
Tolmulesta peetakse ülemaailmselt sagedasimaks
allergeenide allikaks sisekeskkonnas, eelkõige muidugi kodudes. Üheks põhjuseks
on pikk kokkupuuteaeg - kogu magamise vältel, tavaliselt 5-8 tundi igal ööl -
paigas, kus tolmulestade ja nende eritatud antigeenide kontsentratsioon on
kõige suurem – voodis.
Tööruumides on pehme mööbli esinemine ning inimese
kontakt sellega (väljaarvatud polsterdusega toolid) tagasihoidlik, siiski on
tolmustes tööruumides teiste tingimuste sobides tolmulesta ja tema antigeenide
esinemine küllaltki tõenäoline.
Ehkki Eestis on allergiliste haiguste esinemissagedus
oluliselt väiksem kui enamikes arenenud Euroopa riikides, on ometigi tolmulesta
suhtes tundlike inimeste proportsioon sarnane - umbes 10% elanikkonnast (Tartu
elanikkonna uuringu alusel).
Lemmikloomad
Lemmikloomade naha- ja karvaosakesed, samuti eritised
võivad osutuda allergeenideks.
Kassi allergeenid püsivad õhus tunde, eriti kehvade
ventilatsioonitingimuste juures. Väikeste mõõtmete tõttu satuvad need hõlpsasti
hingamisteedesse ja ülitundlikud isikud kogevad allergiasümptoome kohe, kui
sisenevad ruumidesse, kus peetakse kassi, isegi kui looma ennast pole
läheduses.
Kassi allergeenid ühelt poolt lenduvad kergesti, teiselt
poolt aga ka peetuvad mitmesugustes materjalides. Seetõttu esineb kassi
allergeene praktiliselt kõikjal, ka neis ruumides ja kodudes, kus kassi pole
kunagi peetud. Kassi allergeene tuuakse kodudesse laenatud esemete vahendusel
ning neid esineb ka ühissõidukeis, kus kassid reeglina ei viibi.
Hiljutine uurimus Soomes näitas, et nii kassi kui koera
allergeenid on ühissõidukeis tavaline leid ning end allergiliseks pidavate
küsitletute seas (umbes 16%) koges ebameeldivaid reaktsioone ühissõidukeis 53%.
Koera allergeenid on nagu kassi allergeenidki peamiselt
karva- ja nahaosakesed. Ehkki USA-s on koerad levinumad koduloomad kui kassid,
esineb ülitundlikkust koera allergeenide suhtes mõnevõrra harvem. Samas
peetakse võimalikuks allergeenide esinemist koeratoitudes. Ka koera allergeene
leidub praktiliselt kõikjal, näiteks ühe uurimuse järgi 99% Tartu kodudes.
Mitmesugused närilised - hiired, rotid, merisead,
hamstrid - on samuti levinud lemmikloomad, samas ka küllalt levinud
allergeenide allikad. Laboratooriumides töötajailgi on närilised sagedaseks
allergiate põhjustajateks: mõnede uuringute järgi on umbes 15%
laboripersonalist, kes puutuvad kokku närilistega, arenenud allergiline nohu,
silma limaskesta põletik või astma juba mõneaastase töö tagajärjel.
Miks inimene ühe või teise asja vastu allergiliseks
muutub, pole siiski selge. Kindla piirkontsentratsiooni olemasolu, millest
allapoole ohtu pole, ei ole seni suudetud tõestada. Sarnase allergeeni hulga
juures sisekeskkonnas on aga arenenud maade inimeste seas allergiliste
reaktsioonide esinemissagedus suurem kui näiteks Ida-Euroopa riikides.
Prussakad
Prussakate allergeenid on tuntud 1969. aastast. Prussakad
ja tarakanid on tuntud kahjurid, kes armastavad niisket ja sooja keskkonda,
eriti kui seal on toidujäätmeid.
Prussakate suhtes on ülitundlikud 30-50% astmahaigetest
USAs, Taiwanil ja Hiinas, suhteliselt harva tekitavad prussakad allergiat
tervetel inimestel.
Prussakate allergeene leidub kõikjal majapidamises, kõige
rohkem muidugi köögis. Eestis esineb prussakaliste arvukaist liikidest vaid
kaks, soojemat ja niiskemat keskkonda armastav Saksa prussakas ja jahedama ning
väiksema niiskusega leppiv Idamaade prussakas ehk tarakan.
Allergeene eritavad ka mõned teised putukad, aga neid
esineb sisekeskkonnas suhteliselt harva.
Linnud
Allergeenide allikaks võivad olla ka puuri- ja
kodulinnud. Ameerika Ühendriikides tehtud uuringud näitavad, et umbes 20%
kanaarilinnu või viirpapagoi omanikest vaevlevad allergilise nohu või astma
käes. Ligi 10% kanalatöötajast diagnoositakse varem või hiljem kutseastma.
Nii linnukasvatajail kui ka puurilinnu pidajail
täheldatakse samuti allergilise kopsupõletiku esinemist suhteliselt sageli,
sealjuures peetakse potentsiaalseks allergeenide allikaks ka tuvide poolt
saastatud ventilatsiooniseadmeid.
Harva võib esineda allergilisi reaktsioone seoses
akvaariumikaladega. Neil juhtudel peetakse allergeenide allikaks pigem
kalasööta kui kalu endid.
Hallitusseened
Paljud seened on keskkonnatingimuste suhtes üsna
vähenõudlikud. Valgust seened elutegevuseks ei vaja, seega sõltub nende
vegetatsiooni edukus peamiselt piisava niiskuse olemasolust, vähem oluline on
ümbritseva keskkonna temperatuur.
Sisekeskkonnas võivad sobivate niiskustingimuste
olemasolul kasvada hallitusseened praktiliselt igal materjalil, sagedamini
tapeedil, vaipades, ehitise puitdetailidel, aga ka betoonil ja polümeersetel
soojusisolatsiooni materjalidel.
Sagedasimaks allergeeni kandjaiks on hallitusseente
spoorid, mis lenduvad kergesti õhu vähimalgi liikumisel. Väikeste mõõtmete
tõttu satuvad need hõlpsasti sisekeskkonda välisõhust, kus nende hulk on suurim
hilissuvel.
Bakterid
Bakterid on samuti potentsiaalsed allergeenid. Kuna
bakterid armastavad seentest palju rohkem niiskust, tulevad nende
reservuaaridena arvesse eelkõige niiskeimad paigad sisekeskkonnas, näiteks õhu
niisutusseadmed, jahutusseadmed, sealhulgas külmkapid, aga ka kõik muud kohad
ja materjalid, kus leidub baktereile piisavalt niiskust ning soojust.
Ka bakterite allergeenid esinevad õhus enamasti
aerosoolidena, mistõttu sageli pole võimalik kindlaks määrata, milline aine on
konkreetsel juhul allergia või ülitundlikkuse tekitaja.
Küll aga on allergeensete materjalide allikaks sageli
ruumis kasutatav õhuniisutaja, mille desinfitseerimata reservuaarist võib leida
küllalt laia valiku mikroorganisme.
Taimsed allergeenid
Tuntuimad allergeenid õietolmude näol võivad välisõhust
sattuda ventilatsioonisüsteemide, tuulutamise, aga ka inimeste riietega
sisekeskkonda. Siiski jääb ka mitmete taimede õitsemise kõrghetkedel vastavate
allergeenide hulk ruumiõhus ligi kümme korda väiksemaks kui välisõhus.
Toataimedest põhjustatud astma ja allergiline nohu on
haruldased, kontaktdermatiiti esineb veidi sagedamini.
Allergeenseiks on osutunud mitmed tuntud toataimed -
krüsanteemid, tsitruselised, sõnajalad, kirikakrad, liiliad, belargooniad,
priimulad. Lisaks neile mitmed maitsetaimed-maitseained - küüslauk, koriander,
petersell.
Taimsetest produktidest tuntuim allergeenne materjal on
naturaalne lateks.
Keemilised ühendid
Puhastusvahenditest ja ruumis kasutatavatest või
hoitavatest materjalidest eralduvad potentsiaalsed allergeenid võivad sattuda
hingamisteedesse tolmu, auru või aerosoolina. Nahaga kokku puutudes aga võivad
need toimida kontaktallergeenidena.
Nikkel, plaatina, kroom ja nende soolad on tuntud
allergeenid, mis põhjustavad allergilist nohu , silma limaskesta põletikku,
astmat ja ekseemi - allergilist nahaärritust.
Paljud põrandate ja mööbli puhastamis- ja
poleerimisvahendid sisaldavad kampolit ning bensalkooniumkloriidi, mis on
tuntud kutseallergia põhjustajana.
Formaldehüüdi väikeste kontsentratsioonide juures on
ülitundlikkusreaktsioonide tekkimine võimalik vaid siis, kui seda esineb pea
kõikjal sisekeskkonnas, seega kestva kokkupuute korral.
Elamutes tekib enamasti puidu, gaasi ja muude kütteainete
ning tubaka põlemisel suuremal või vähemal hulgal põlemisgaase –
lämmastikoksiide, vääveloksiidi, süsinikoksiidi ning mikroskoopilisi tahkeid
osakesi.
Tegelikult on mistahes kütteaine põlemisprodukt keerukas
segu, mille kompleksne mõju inimorganismile pole veel selge. Üks olulisemaid
põlemisgaaside, aga ka paljude teiste potentsiaalselt kahjulike ainete allikaid
on tubakasuits, välisõhus muidugi (diisel)sõidukite heitgaasid.
Seega on mainitud tegurid pigem limaskesta ärritajad, mis
võivad kaasa aidata allergiliste seisundite ägenemisele, näiteks astmahoogude
tekkele, ent ei põhjusta enamasti organismi ülitundlikuks muutumist.
Meditsiinis kasutatavad allergeensed ained
Allergeensete ravipreparaatide loetelu on pikk ning
täieneb pidevalt. Näiteks kuulub sinna rida antibiootikume ning joodi sisaldavaid
preparaate.
Muude ravi- ja diagnostikatöös kasutatavate ainete seas
on potentsiaalsete allergeenidena tuntud mitmesugused bioloogilise päritoluga
ained - vaktsiinid, seerumid, mitmed anesteetikumid ja kontrastained.
Viimastel aastakümnetel on järjest rohkem hakatud
kasutama lateks-kindaid. Ehkki ka lateksi koostises on suudetud naturaalsete
valguliste produktide osakaal viia miinimumini, esineb ülitundlikkusrektsioone
küllalt sageli. Näiteks Kanada tervishoiutöötajate seas teostatud uuring
tuvastas, et lateksi suhtes on ülitundlikke 12%. Lisaks nõgestõvele ja
ekseemile( naha allergilisele ärritusele) esineb seoses lateksiga ka
allergilist nohu, astmat ja isegi anafülaksiat - ülitundlikkusreaktsioon, mis
häirib südame-vereringeelundkonna ning hingamissüsteemi tööd.
Ka lateks-kinnaste puudrina kasutatav maisitärklis võib
ülitundlikkusreaktsioone põhjustada.
Kontaktallergeenidena tulevad arvesse nikli või kroomiga
töödeldud metallesemed, eriti siis, kui nahka on eelnevalt kahjustatud.
Allergia ennetamise põhireeglid
Tuuluta
Loomulik õhuvahetus läbi pragude - peamiselt aknaraamide
vahel - on tänaseks paljudes hoonetes minevik. See asjaolu suurendab vajadust
ruumide tuulutamise järele.
Rusikareegli järgi on enam-vähem piisav, kui tuulutada
eluruume kaks korda päevas á 15 minutit. Maja vastaskülgedel asetsevate akende
üheaegsel avamisel ehk tõmbetuule puhul piisab ka viiest minutist. Sellisel
juhul peaks õhk ruumis täielikult vahetuma. Mõnevõrra küll õhk ruumis jahtub,
ent esemed ja seinad mitte, ning värske õhk soojeneb ruumis kiiresti.
Loomulikult tuleb kasuks tuulutada sagedamini, sel juhul võib iga üksiku korra
kestvus olla lühem.
Tuulutamise abil vähendame mistahes saasteainete,
sealhulgas allergeenide hulka ruumiõhus. Paraku ei ole me aga kaitstud
väliskeskkonnast pärinevate allergeenide, näiteks sesoonselt esinevate
õietolmude ning hingamisteede ja limaskestade ärritajatena tuntud heitgaaside
eest.
Puhasta filtreid
Lisaks tuulutamisele saab õhku puhastada seda
filtreerides. Eestis kasutatakse elamutes väga vähe mehaanilist ventilatsiooni,
ühiskondlikes hoonetes on see levinum.
Enamik allergeene esineb siiski sedavõrd pisikeste
osakestena, et tavalised filtrid neid kinni ei pea. Sama kehtib ka tolmuimejate
tolmukottide kohta, mistõttu püüd allergeenide hulka sel viisil vähendada lõpeb
hoopis allergeenide laialipuistamisega kogu ruumis. Isegi kõrge efektiivsusega
spetsiaalfiltrid ja tolmukotid (nn HEPA filtrid – High Efficiency
Particulate Air filtration) pole end selles osas õigustanud.
Küll aga võib ventilatsioonisüsteemi saastunud filter ise
muutuda probleemide allikaks. Seda juhul, kui filtris on lisaks seal
peituvatele hallitusseentele ja bakteritele piisavalt niiskust. Seepärast
vajavad õhku niisutavad ning jahutavad süsteemid, kus on mikroobide arenguks
alati piisavalt niiskust, erilist hoolt ja desinfitseerimist
Võitlus konkreetse allergeeniga
Lemmikloomad
Kõige tõhusam meetod on kindlasti looma elimineerimine
ülitundliku inimese kodust. Ruumide, eriti vaipade ja pehmete materjalide ning
mööbliesemete puhastamisel on üksnes mõõdukas mõju.
Koristamist koos tolmuimeja kasutamisega ei maksa siiski
alahinnata – allergeenide hulk õhus väheneb märgatavalt. Tolmuimeja kasutamisel
on vähem mõju vaid juhtudel, kui on tegemist juba allergilise inimesega -
paraku läbib enamik allergeene oma väikeste mõõtmete tõttu paljude tolmuimejate
tekstiilist tolmukoti ja paiskub õhku.
Mõnevõrra tulemuslikum on vaipade asemel siledate
põrandakatete eelistamine. Mõju allergeenide kontsentratsiooni vähenemise näol
võib olla isegi sajakordne.
Kasside ja koerte regulaarne vannitamine ja pesemine -
vähemalt kord nädalas - vähendab allergeenide hulka ruumiõhus ligikaudu 90%.
Mistahes ettevõtmine allergeenide vähendamiseks
sisekeskkonnas annab tulemust siiski alles mõne kuu kuni aasta möödudes, sedagi
eeldusel, et taoline ettevõtmine ei jää ühekordseks, vaid toimub regulaarselt.
Kuna just inimese esimesed eluaastad on ülitundlikkuse
tekke osas suurema riskiga kui ülejäänud elu, tõdevad paljud teadlased, et
allergiate vältimise või vähendamise eesmärgil ei sobi alla kahe-aastased
lapsed ning karvane lemmikloom ühte majapidamisse.
Tolmulestad
Lihtsaim viis võitluses tolmulestade vastu on korralik
toa ja voodipesu tuulutamine.
Tolmulestad hukkuvad madala temperatuuri juures: -18ºC
külm tapab lestad kahe ööpäevaga. Tolmulestad hukkuvad samuti kõrge
temperatuuri juures, voodipesu pesemisel üle 60ºC veega vabaneme elusatest
tolmulestadest hõlpsasti. Paraku on tolmulestade eritatud allergeenid
temperatuuri suhtes tolerantsemad.
Kuna vaibad on üks oluline allergeenide reservuaar, on
vaipade eemaldamine, või veelgi parem – nende vältimine üldse - tõhusaks
viisiks tolmulestade allergeenide vähendamisel. Samuti tuleks pesta
regulaarselt magamistoa tekstiilist kardinaid.
Putukad
Putukate allergeenide puhul kehtivad samad reeglid, mis
lemmikloomade puhul, selle erinevusega, et nende hävitamine on ka muudel
põhjustel ihaldatav. Siiski tuleks arvestada, et näiteks peale prussakate
kadumist võib nende eritatud allergeene leiduda ruumides veel küllalt pika aja
vältel.
Hallitusseened
Hallitusseente ruumist välja saamine on problemaatiline
ettevõtmine. Juba iidsetest aegadest kirjeldatakse seentest tabatud hoone
parimaks “ravivõimaluseks” elavat tuld ehk mahapõletamist. Ehkki tänapäeval
võib seentega võidelda ka muul viisil, on siiski küsitav, kas kasutusel olevad
keemilised ühendid peale seente kasvu pidurdamise neid ka hävitada suudavad.
Oluline on seente kasvu vältimine ruumis. See algab
sisuliselt juba hoone projekteerimisest ja ehitamisest, näiteks materjalide
valik, ning sõltub suuresti ka hoone asukate tegevusest, näiteks nende
tuulutamistavadest, niiskuse produtseerimisest toidu valmistamisel, pesu
kuivatamisel jne.
Suhteliselt kriitiliseks peetakse kogu põrandat katvaid
vaipu, aga ka linoleumi taolisi katteid, mis ühelt poolt takistavad võimaliku
niiskuse auramist nende all asetsevatest materjalidest (puit, betoon), teiselt
poolt varjavad võimalikku “seenetamist”.
Niiskuse produtseerimise vältimise kõrval on
hallitusseente puhul oluline ka niiskuse kondenseerumise vältimine jahedatel
pindadel, milleks sagedamini on välisseinad külmal aastaajal. Näiteks ühekordne
paneelsein meie kliimavööndis on seda aspekti silmas pidades üsna sobimatu
lahendus.
Õnneks ei ole allergia hallitusseente suhtes väga levinud
ja enamasti on tegemist kergete vormidega.
Keemilised ühendid
Keemilistest ainetest kui allergia allikast saame rääkida
juhul, kui tegemist on kas mööblist või ehituskonstruktsioonist erituva
formaldehüüdiga, samuti kodukeemiaks klassifitseeritavate puhastus- või muude
vahenditega.
Taoline mööbel tuleb ilmselgelt vahetada kvaliteetsema
vastu, ehituskonstruktsioonist tuleneva saaste saab tõkestada vuugivahede jmt
korraliku katmisega tsemendi- või muu inertse seguga.
Terviseportaal 19.02.2001
30.12.03
