Ajaloominut: Kui laps on haige 1983

LAPS ON ÜLITUNDLIK

Organismi ülitundlikkust mingi aine suhtes nimetatakse allergiaks. Ainet, mis organismi teisiti reageerimise põhjustab, allergeeniks.

Allergia on muutunud tõsiseks probleemiks tänapäeva meditsiinis. 10-20%-l lastest täheldatakse allergilisi nähte.

Allergiahaiguste tekkes on suur osa pärilikkusel. On kindlaks teh­tud, et lastest, kelle vanematest kumbki ei põe allergiat, põeb aller­giahaigusi 10%; kelle üks vanematest kannatab allergia all, põeb 50%; kelle mõlemad vanemad on allergilised, põeb 75%.

Allergeenideks võivad olla väga mitmesugused ained ja tegurid. Mõni põhjustab allergiat väga sageli, teine aga üksikjuhtudel. Pärit­olu järgi jaotatakse allergeene järgmiselt.

1. Toiduained. Lastel on allergeeniks sagedamini piim, munad, kala, juust, šokolaad, kakao, maasikad, apelsinid, sidrunid, õunad, herned, tomatid, pähklid, mesi jne.

2. Õietolmud - lillede, rohu ja puude õietolm. Sagedamini või­lille, maltsa, aruheina, timuti, kaerheina, priimula, kase, sarapuu, lepa õietolm.

3. Loomade karvad, vill, lindude suled jms., eriti kassi või koera. karvad, ka karusnahad, sulepadjad, villased esemed. Allergeeniks võib olla ka mesilaste ja teiste putukate mürk, samuti akvaariumi­kalade sööt (vesikirbupuru).

4. Kodutolm (majatolm). Selle osisteks on peale riietest, mööb­list, raamatuist tekkiva tolmu ka mitmesugused karvad, juuksed, hallitusseened, voodipesul ja patjadel paljunevad lestalised jne.

5. Keemilised ühendid. Enamasti on allergeeniks sünteetilised pesemisvahendid, tehiskiust põranda- ja mööblikatted, värvid, taime­kaitse- ja putukatõrjevahendid, kosmeetikatarbed, toidule lisatud maitseained või konservandid, ravimid jt.

6. Füüsikalised tegurid, nagu külm, päikesekiirgus.

7. Nakkuslikud allergeenid. Mitmesugused viirused, mikroobid ning nende poolt eritatavad mürgid ja ainevahetusproduktid, samuti soolenugilised ning haigusi põhjustavad seened.

Allergeenid satuvad organismi:

1) seedeelundite kaudu joogi, söögi j a ravimitega;

2) hingamisteede kaudu - lõhnad, õietolm, majatolm, suits jne.;

3) naha kaudu - kontaktist riietega, kosmeetikatarvetega, mitme­suguste keemiliste ühenditega (ka sünteetiliste pesemisvahendi­tega pestud ja halvasti loputatud pesu) jne.;

4) süstimisega - ravimid, vaktsiinid, seerumid.

Allergilised lapsed on enamasti tundlikud rohkem kui ühe aller­geeni suhtes. Kuigi ülitundlikkus toiduainete vastu on aastaringne, väljendub see eriti tugevasti talveperioodil. Talvel on tugevam aller­giline toime ka kodutolmul (ruume õhutatakse vähem, viibitakse palju kinnistes ruumides), samal põhjusel ka koduloomadel. Kevadel ohustab õietolm, suvel rohi, putukad, päike, sügisel samuti tolm, hallitusseened, puuvili.

Ka ilmastik võib mõjutada allergiahaiguste väljakujunemist. Nii soodustavad õhurõhu järsud kõikumised, tuulte suuna muutused, aga ka kõrgrõhkkond bronhiaalastma, allergilise nohu või haimoriidi teket.

Allergia tekkes on osa ka lapse vanusel, tema sisenõristusnäär­mete ja närvisüsteemi seisundil ning läbipõetud haigustel. Nii on esimesel kolmel eluaastal ülekaalus toiduallergia ning selle väljen­dusvormideks lööbed nahal ja limaskestadel, oksendamine, kõhulah­tisus, hoogudena esinevad kõhuvalud. Seda seostatakse soolte limas­kesta suurema läbilaskvusega. Hiljem soolte läbilaskvus väheneb ja laps ei reageeri toiduallergeenile nii tugevasti. Varem nii tihti esine­nud ekseem või nõgestõbi võivad kaduda. Esiplaanile nihkub tund­likkus hingamisteede kaudu organismi sattuvate allergeenide suhtes. Haigusnähtudeks on öine või sesoonne köha (esimest põhjustab tava­liselt kodutolm, teist õietolm), silmade punetus, Quincke ödeem (kii­resti arenev turse näol ja limaskestadel), allergiline nohu ja bronhiaalastma. Tuleb ette ka nahalööbeid ja seedehäireid, kuid harve­mini kui imiku- ja väikelapseeas.

Varases lapsepõlves esinenud allergianähud, sealhulgas bron­hiaalastma, võivad lapse murdeikka jõudes muutuda kergemaks, hakata harvenema või hoopis kaduda.

Ülitundlikkust suurendab sage haiguste põdemine. Iseäranis üli­tundlikuks muudavad organismi korduvad ülemiste hingamisteede viirusnakkused, angiinid, krooniline kurgumandlite põletik. Allergiat süvendab ravimite sage ja põhjendamatu kasutamine, vaktsineeri­mine.

Allergianähtude ilmumist soodustab ka närveerimine. Võib-olla olete tähele pannud, et iga kord, kui lapsel on mingi üritus koolis, huvialaringis või kodus, süveneb tal nahalööve või tekib astmahoog, mis suhteliselt kiiresti möödub.

Vältimine.     Allergiahaigustest saab hoiduda ainult sel juhul, kui õnnestub vältida kokkupuutumist organismis ülitundlikkust esile kutsuva ainega. On selleks mingi toiduaine, näiteks kala, ei tohi seda allergilisele lapsele anda, niisamuti valmistada kalast toitu teistele perekonnaliikmetele, sest kui lapsel on kalatoitu süües tekkinud naha­lööve, võib järgmisel korral ainult kalalõhnast tekkida astmahoog.

Kui allergeeniks on kodutolm, viige korterist välja liigne mööbel ja kõik tolmu koguvad esemed, nagu vaibad ja aknaeesriided. Raa­matud olgu kappides, mitte riiulitel, kus nad rohkem tolmuvad. Ärge hoidke toas lilli ega puuoksi. Samuti ärge pidage kodus kasse ega koeri ning loobuge ka akvaariumist. Tuulutage sageli tube ja voodi­riideid. Pühkige iga päev märja lapiga põrandalt ja mööblilt tolm.

Allergilised lapsed ei tohi kanda tehiskiust riietusesemeid. Nende pesu ei tohi pesta sünteetiliste pesupulbrite, vaid seebi ja pesusoo­daga.

Õietolmu suhtes ülitundlikud lapsed peavad taimede õitsemise ajal olema toas, ka aknaid ei tohi avada. Veelgi parem oleks laps selleks ajaks viia niisugusesse kohta, kus neid taimi, mis lapsel üli­tundlikkust põhjustavad, ei kasva. Allergilised lapsed ei talu kaitsepookimisi. On aga mingil põh­jusel tingimata vaja last vaktsineerida, tuleks seda teha suvel, mil allergianähte ja ägedaid hingamisteede viirusnakkusi on suhteliselt harvem. Erandiks on lapsed, kellel on allergia õietolmu ja päikese suhtes.

Lapsi, kellel päikesekiirtest on nahale tekkinud lööve, ei tohi mingil juhul viia suvel meie maa lõunapiirkondadesse, kus päikese­kiirgus on väga tugev. Vastasel korral võib see raske, kogu orga­nismi haarava haiguse esile kutsuda.

Ei ole õige kehatemperatuuri iga väiksema tõusu puhul anda lapsele antibiootikume või liialdada muude ravimite tarvitamisega. Oluline on aga organismi vastupanuvõime tõstmine ning krooniliste nakkuskollete õigeaegne avastamine ja ravi. Nii et õige toitmine, päevarežiim ja karastamine on ka allergiahaiguste      profülaktikas omal kohal.

EKSUDATIIVNE DIATEES

Eksudatiivne diatees on naha ja limaskestade suurenenud tund­likkus välisärrituste suhtes.

Eksudatiivse diateesi nähud ilmnevad tavaliselt juba esimestel elukuudel, maksimaalselt avalduvad teisel elupoolaastal.

Selle tekkes on oluline osa organismi sensibiliseerumisel mitme­suguste allergeenidega, eriti toiduallergeenidega. Kõige sagedamini on nendeks lehmapiim, munad, kohupiim, šokolaad, kakao, maasikad, pähklid, apelsinid, sidrunid jt. Ka liiga süsivesikuterikas toit ja maiustused soodustavad eksudatiivse diateesi ilminguid. Eksudatiivse diateesiga lapsed on tavaliselt paksud, kahvatu naha, rikkaliku, kuid lõdva nahaaluse koe ja lõtvade lihastega. Sel­list last nimetatakse pastoosseks. Harvem on lastel kahvatu ja õrn nahk, säravad silmad, vähene nahaalune rasvkude.

Juba esimestest elupäevadest alates on need lapsed enamasti rahutud, nutavad sageli, nende uni on pinnaline. Esimesteks haigus­nähtudeks on kergesti tekkiv haudumus, korplööve peanahal ja pii­maraig põskedel. Edasi kujuneb välja imiku ekseem ja väikelapseeas nõgestõbi.

Eksudatiivse diateesiga lapsel kaldub nahk hauduma isegi hea hooldamise korral. Nahavoltide vahel, tuharatel, kõrva taga, kaela ja kaenlaaluses piirkonnas tekib punetus, vahel ka leemendus.

Põskedele ilmub piimaraig. Algul on nahk põskedel punetav, siis muutub karedaks ja ketendavaks. Piimaraig võib edasi levida otsmi­kule, alalõuale, kõrvade piirkonda.

Imiku ekseem algab tavaliselt näolt, levides üle kogu keha. Ekseem võib olla kuiv või märg. Kuiva ekseemi (I tahvel) korral tekivad väikesed villikesed, mis Iõhkevad ja jätavad kollaka kooriku. Kooriku moodustamise ajal lööve sügeleb väga tugevasti, laps krat­sib ennast. Kratsimise ajal vigastatakse nahka, võib lisanduda infektsioon.

Märja ekseemi korral on nahk Iööbimise kohal paksenenud, punetab, lisanduvad vesivillikesed. Villikesed lõhkevad, jättes leemendava naha, mis hiljem kattub koorikuga.

Mõlemad ekseemivormid alluvad halvasti ravile, tekivad ikka jälle uuesti. Väikelastel ja koolieelikuil, harvem kooliealistel ilmuvad nahale sügelevad, punetava äärisega sõlmekesed, mis sarnanevad nõgesekupladega. See on laste nõgestõbi ehk stroofulus. Mõnel juhul tekivad vesivillid (joon. 3) või laatu­nud lööve (III tahvel) . Lööve ilmub kehale ja jäsemetele äkki, ilma kehatemperatuuri tõusuta, põhjusta­des tugevat sügelemist. Meenutab tuulerõugete löövet, kuid erine­vait sellest ei esine kaelal ja peanahal. Mõne päeva pärast villid kuivavad ega sügele enam. On laps sõlme või villi katki kratsinud, jääb sellele kohale koorik. Ka siin võib kergesti lisanduda nakkus ja nahamädanik ehk püodermia (II tahvel).

Nõgestõbi tekib hooti, eriti suve lõpu poole, kui laps sööb palju marju ja puuvilja. Tihti on põhjuseks šokolaadi või maiustuste liig­tarvitamine. Vahepeal võib nahk olla terve.

Ka eksudatiivse diateesiga laste limaskestad on väga tundlikud. Sageli on neil silma sidekesta põletik ehk konjunktiviit, nina-neelu­põletik, bronhiit, kõhulahtisus, väliste suguelundite põletik jms. Ise­loomulik on keele tursumine ja ketendamine - järele jäävad valged laigud ja vöödid, mis meenutavad maakaarti. Seepärast nimetatakse sellist keelt geograafiliseks (III tahvel).

2-3 aasta vanuselt hakkavad need nähud kaduma. Selles eas on iseloomulikumad tunnused kõhukinnisus, valud paremal pool üla­kõhus, sagedane nohu, bronhiit ja adenoidne vohand. Pärast kolman­dat eluaastat tekib umbes 20%-l eksudatiivset diateesi põdevatel lastel bronhiaalastma.

Hooldus. Eksudatiivse diateesiga lapsed vajavad erilist hool­damist. Imikuid tuleb sagedamini mähkida. Teki ja voodi kaitseks märgamise eest ei tohi kasutada plastikaati. Riieteks ei sobi süntee­tiline materjal, samuti villased esemed otse vastu ihu (suurendab veelgi sügelemist). Rõivad olgu pehmed ja lasku õhku hästi läbi. Mähkmeid ei tohi pesta sünteetilise pesupulbriga, vaid seebi ja pesu­soodaga.

Väga tähtis on välja selgitada diateesi põhjustavad ja soodusta­vad tegurid. Eelkõige tuleb jälgida ja reguleerida toitmist. Seadke sisse lapse söögipäevik, kuhu märgite sisse, mida laps saab, millal ja mis muudatuse tegite lapse menüüs. Kui lapsel on kalduvus eksudatiivsele diateesile, ärge andke korraga kahte uut toitu, mahla või muud, vaid pidage vähemalt 7 päeva vahet, enne kui järgmise uue toiduaine söögisedelisse võtate. Muidu te ei tea, millest tekkis lööve või mis põhjustas allergia ägenemise.

Eksudatiivse diateesiga laste toitmiseks sobib kõige paremini rinnapiim. Kunstliku toitmise korral ei soovitata kasutada müügil olevaid piimasegusid «Malõss» ja «Maljutka». Viimased on küllalt süsivesikuterikkad ja soodustavad nahalöövete teket. Paremini sobivad happepiimad, keefir. Juurviljapüreed hakake andma juba kolme­kuuselt, sellega vähendate sagedaseima allergeeni - piima kogust. Pudrud keetke aedvilja keeduleemega. Olge ettevaatlik muna and­misega, samuti uute mahladega (eriti sidruni-, apelsini-, manda­riini-, maasikamahlaga). Ärge andke lapsele lihapuljongit.

Kindlasti tuleb lapse toitmise suhtes nõu pidada lastearsti või võimaluse korral allergoloogiga. Kuid ükski arst ei oska teid aidata, kui te ise ei pane tähele, mis põhjustab lapsel löövet või muudab selle tugevamaks.

Kui toidate last rinnapiimaga, jälgige ka iseennast. Kas te mitte ei liialda mõne toiduaine tarvitamisega? Kasutage vähem keedu­soola. Ärge sööge liiga palju magusat, eriti šokolaadi.

Väikelapse menüüs piirake kergesti omastatavaid süsivesikuterik­kaid toite, nagu sai, keedised, mesi ja suhkur, sest süsivesikute roh­kus suurendab organismi ülitundlikkust. Ärge lubage tal süüa kakaod, šokolaadi, halvaad, pähkleid. Pastoossetele lastele andke väiksema kalorsusega toitu, piirake süsivesikuterikaste toiduainete ja keedusoota hulka. Rasvadest tarvitage rohkem taimeõlisid.

Haudumuse korral vannitage last iga päev või tehke talle vähe­malt kaks korda päevas istevanni, lisades veele kaaliumpermanga­naadi lahust õrnlilla värvitooni tekkimiseni. Ärge unustage õhu­vanne tuharatele.

Piimaraia puhul võidke nahka pehmendava lastekreemi, lanoliin­salvi või taimeõliga.

Märja ekseemi korral kehtib lause - märga ravitakse märjaga. Soovitatav on teha märgi mähiseid desinfitseerivate lahustega, nagu boorvesi, furatsiliin, kaaliumpermanganaat jne. Kõige parem on, kui peate nõu raviarstiga. Ärge ainult kasutage tuttavate nõuande järgi hormoonsalve (ftorokort, prednisoloon, hüdrokortisoon jt. sal­vid). Viimased annavad küll esialgu väga häid tulemusi, kuid ekseemi kordumisel on ravi veelgi raskem.

Nõgestõve puhul tupsutage sügelemise vältimiseks sõlmekesi 2%-lise mentool-, 0,2%-lise tümool- või 10%-lise anestesiinpiiritu­sega niisutatud vatiga. Nakkuse vältimiseks võib ville või sõlmekesi määrida 6riljantrohelise 1 %-lise piirituslahusega.

Eksudatiivse diateesiga laps vajab peale kohaliku nahahoolduse veel üldravi, mille määrab last jälgiv arst.

Kuna eksudatiivse diateesiga laps haigestub väga kergesti, tuleb kindlasti lapsega palju värskes õhus viibida, teda karastada ja hoi­duda eemale rahvarikastest kohtadest, eriti aga haigetest. Iseäranis ohtlikud on eksudatiivset diateesi põdevatele lastele ägedad hinga­misteede viirusnakkused, mis võivad neil esile kutsuda raske eba­krupi nähte. Eksudatiivset diateesi põdev laps on vabastatud kaitsepookimistest.

ALLERGILINE NOHU

Allergiline nohu on üks organismi üIitundlikkuse väljendusi. Põh­juseks on enamasti hingamisteede kaudu organismi sattunud alIer­geenid, nagu mitmesugused tolmud, lõhnad, koduloomade karvad, padjasuled, kosmeetikavahendid, majapidamises kasutatavad keemi­lised ained (eriti pesupulbrid) jt.

Nohu algab äkki, aevastamise ja rohke vesise eritisega ninast. Tihti on nohu ühepoolne. Nohule võib lisanduda veel pisaratevoolus, kipitus silmades, silmade punetus.

Niisama äkki, kui nohu algas, võib ta ka kaduda. Allergeeni edasi­toimimise korral on allergilise nohu kestus pikem. Limaskesta turse levib ninast edasi ninakõrvalurgetesse, kus tekib allergiline põletik, vahel harva lisandub allergiline keskkõrvapõletik.

Nina limaskesta turse tõttu on läbi nina hingamine takistatud, laps hingab seetõttu suu kaudu. Tekivad köhahood. Allergiline nohu soodustab ninaneelumandli vohamist, mis omakorda takistab nina kaudu hingamist ja nohu püsimist. Allergiline nohu võib olla bron­hiaalastma eelsümptoomiks.

Hooldus. Ajutist kergendust toob efedriini 1-2%-Iise lahuse ninna tilgutamine. Kuid nagu kõigi allergiliste haiguste korral, on ka allergilise nohu puhul oluline leida ülitundlikkust esilekutsuv tegur ja see kõrvaldada. Seepärast pange hoolega tähele, mis süven­dab aevastamist ja vesise eritise teket ninast ning millal see vähe­neb. Rääkige oma tähelepanekuist jaoskonnaarstile ja haiguse sage­nemisel allergoloogile. Et kõige sagedamini on allergilise nohu põh­juseks kodutolm, koduloomade karvad, karusnahad, sulepadjad, siis püüdke hoida kodu piinlikult puhas, viige (lapse) toast välja kõik tolmu koguvad ja karvased esemed.

Ärge unustage, et ka toit ja selle lõhnad võivad olla allergilise nohu põhjuseks.

HEINAPALAVIK

Heinapalavik (heinanohu) ehk pollinoos on tüüpiline allergiahaigus, mille tekitajaks on puude, põõsaste, rohu või lillede õietolm. Igal kevadel või suvel, olenevalt sellest, millise õietolmu suhtes on laps tundlik, algab tal nohu rohke          vedela            eritisega ninast ja sageda aevastamisega. Ninas ja kurgus kipitab. Nende nähtudega kaasneb veel hõõrumistunne, kipitus ja vahel isegi valu silmades, pisaratevool. Silmad on valguskartlikud, punetavad ja võivad tur­suda. Haigusnähtude süvenemisel tekib õhupuudus, hingeldus. Laps kaebab üldist nõrkust, väsimust, unehäireid, kuumatunnet kehas, kusjuures ta käed ja jalad on jahedad. Kehatemperatuur võib olla kõrgenenud (siit ka nimetus heinapalavik) või normaalne (heina­nohu).

Heinapalavikule iseloomulikud nähud kaovad vastava taime õitsemisaja lõppedes ja korduvad järgmisel aastal samal ajal uuesti. Tavaliselt on esimesed haigushood kergemad ja võivad jääda nii lapsele endale kui ka vanematele märkamatuks. Aasta-aastalt nähud süvenevad ja võivad hiljem bronhiaalastmaks üle minna. Enamasti piirdub aga haigus sesoonse heinanohuga.

Hooldus. Haiguse sümptoomid kaovad, kui allergeen on kõrvalda­tud. Seepärast tuleb pollinoosi korral laps viia eemale kohast, kus õitsevad talle allergeenina mõjuvad puud või taimed. Tavaliselt lapsel sel ajal kergem toas olla, kusjuures ka aknad peavad olema suletud.

Pöörduge lapsega allergoloogi poole, kes eriproovide abil püüab välja selgitada, milliste õietolmude suhtes on laps ülitundlik ja võimaluse korral viib selle vähendamiseks läbi spetsiifilise ravi vasta­va õietolmu üliväikeste annustega (spetsiifiline hüposensibilisee­rimine).

BRONHIAALASTMA

Bronhiaalastma on allergiahaigus, mis avaldub hingeldushoogudena ja on tingitud bronhi seinte silelihaste kokkutõmbumisest. Bronhiaalastmat esineb harva imikueas, rohkem esineb teda pärast kolmandat eluaastat, eriti neil lastel, kes põdesid esimesel aastal eksudatiivset diateesi. Kõige rohkem on astmahaigeid 12 aasta vanuste laste hulgas.

Suur osa on pärilikul eelsoodumusel, 40-60%-1 juhtudest on ast­mahaige perekonnas esinenud allergiahaigusi.

Astmahoogu vallandavaks allergeeniks võib olla majatolm, kodu­loomad (kassid, koerad), karusnahad, suled, vill. Taimsetest allergeenidest on astmahoo esilekutsujateks sagedamini liitõielised tai­med - võilill, malts, priimula, timut. Tihti on allergeeniks kase, sarapuu, lepa, kastani jt. õietolm. Hoo põhjustajaks võivad olla ka

mitmesugused keemilised ained, nagu sünteetilised pesupulbrid, vär­vilõhnad (ettevaatust korteri remontimisel!), samuti toiduained: kala, muna, šokolaad, pähklid jne.

Esialgu ainult allergiline astma võib üle minna infektsioos-allerg­iliseks astmaks. Viimane areneb välja korduva hingamisteede nak­shaiguse tagajärjel. Ja siis võib iga viirus- või bakteriaalne nak­kus olla allergeeniks, mis vallandab astmahoo.

Lastel algab astmahoog sageli allergilise nohuga. Laps muutub kapriisseks, rahutuks, hakkab aevastama, ninast tuleb vedelat eritist. Selline seisund kestab mõni tund või isegi päev. Tüüpiline hoog algab piinava köhaga. Köha on kuiv, kramplik, mõnikord kutsub esile oksendamise. Köha muutub järjest ägedamaks ja raskemaks, tekib hingeldus, mille puhul on kuulda vilistav sissehingamine ja raskendatud väljahingamine. Pannes kõrva vastu rindkeret (kopsude kohal) kuulete rohkesti vilinaid ja kiune.

Laps on õhupuuduse tõttu väga rahutu, hirmunud näoilmega. Ta nahk on kahvatu, huuled sinakad. Raskematel juhtudel on haige poolistuli, toetudes kätega voodiservale.

Infektsioos-allergilised vormid algavad tavaliselt palaviku ja katarraalsete nähtudega nina-neeluruumis. Järjest süvenev köha on kuiv, röga sitke ja raskesti väljaköhitav.

Hoog kestab pool tundi kuni mitu päeva. Hoogude vaheajal tun­neb laps ennast tervena.

Hooldus algab ägeda hoo leevendamisest. Kui last tabab äge hoog esmakordselt, puuduvad teil harilikult teadmised ja ka abinõud selle vaigistamiseks. Kutsuge välja kiirabi, kes last aitab või viib ta haiglasse.

Kuni arsti tulekuni katsuge last rahustada, püüdke leida mõni huvitav mäng või tegevus, mis juhiks ta tähelepanu hingamishäire­telt kõrvale. Rahustamiseks võite kasutada ka palderjani või broomi, kui teil neid kodus leidub. Köharohud ei too lapsele kergendust. Avage aken. Kui ruum on liiga kuiv, pange märjad rätikud radiaato­rile või keetke toas elektrikannuga vett.

Hoovabal perioodil tuleb suurt tähelepanu pöörata uue hoo väl­timisele. Katsuge välja selgitada, mis põhjustas lapsel astmahoo ja see tegur lapse lähikonnast eemaldada. Kui lapsel algab äge hoog kodus, haiglasse jõudes aga kaob, on ilmselt tegemist kodutolmu või hallitusseene allergiseeriva toimega. Tehke korteris põhjalik remont, eemaldage sünteetilised põrandakatted, võimaluse korral vahetage mööbel (pehmet mööblit olgu kodus vähe). Et ei koguneks tolmu, puhastage ruume iga päev niiskelt.

Et välja lülitada kõik tegurid, mis võivad olla astmahoo põhju­seks, jälgige, kas laps talub kõiki toite või toiduvalmistamisel tekkivaid lõhnu. Võib-olla on hoopis ema juukselakk või mõni teine kos­meetikavahend astmahoo esilekutsujaks.

Allergoloogid teevad allergeenide väljaselgitamiseks spetsiaal­seid nahaproove. Allergeen leitud, on parimaks uue astmahoo ära­hoidmiseks spetsiifiline hüposensibiliseerimine (teevad allergo­loogid).

Väga oluline on süstemaatiline ravikehakultuur ja karastamine. Lapse päev peab algama ja lõppema hingamisharjutustega.

Last tuleb õpetada hingama aeglaselt, kusjuures väljahingami­seks jäetagu rohkem aega kui sissehingamiseks. Hea on lasta lapsel täis puhuda õhupalle ja teisi täispuhutavaid mänguasju. Kui laps talub koolivõimlemist, võib ta kooli kehalise kasvatuse tundidest osa võtta ettevalmistusrühmas.

Pikaaegse hoovaba perioodi korral võib laps tegelda ka tervise­spordiga. Võistlustest osavõtt ei ole soovitatav, kuna siis lisandub kehalisele pingutusele veel vaimne, mistõttu oht uue hoo vallandu­miseks on suurem. Sobivamateks spordialadeks on ujumine (kui laps talub klooritatud vett ning basseinist tulles kuivatab end hoolega) ja suusatamine.

Kui lapsel on katkised hambad, kurgumandlite krooniline põletik, haimoriit, adenoid, tuleb neid korralikult ravida. Hoolega jälgige, kas lapsel pole mitte soolenugilisi, vajaduse korral viige läbi ravi­kuur. Nii kroonilised nakkuskolded kui ka ussnugilised soodustavad organismi ülitundlikkuse teket j a selle süvenemist.

Mõnikord annab tulemusi kliimaravi Krimmi lõunarannikul või Kislovodskis. Meie vabariigis on bronhiaalastmahaigetele sanatooriumid Taevaskojas ja Tallinnas (Kose-Lükatil). Kooliealistel on võimalus õppida Kose-Lükati Sanatoorses Metsakoolis, kus lapsi ka ravitakse.

Bronhiaalastmat põdev laps on vabastatud kaitsepookimistest.

RAVIMALLERGIA

Ülitundlikkuse nähud võivad tekkida ka ravimite kasutamisest. Kuigi kõik ravimid võivad olla allergeenideks, on selleks sagedamini antibiootikumid, vitamiinid, rahustid ja salitsülaadid.

Allergia teke ei olene ravimi hulgast, küll aga soodustab ülitund­likkuse nähtude väljakujunemist preparaadi korduv kasutamine. Allergianähud ilmuvad harilikult 5-7 päeva pärast esimest kok­kupuudet ravimiga. Erandina tekivad nähud kohe, kui laps oli juba varem varjatult ülitundlikuks muutunud. Näiteks võib vastsündinul esineda penitsilliinallergia, kui emale oli raseduse ajal süstitud penit­silliini. Ülitundlikkuse reaktsioon võib aga tekkida ka ravimi kordu­val manustamisel. Sel juhul võivad allergianähud vallanduda kas kohe mõne minuti vältel pärast ravimi manustamist või areneda 12-24 tunni jooksul või nagu ravimi esmaselgi kasutamisel alles hiljem - 7-12 päeva pärast.

Kõige tavalisemaks ravimallergia nähuks on nahalööve (II tah­vel), mis võib esineda piiratud kehaosal (sagedamini näol, kõhul, tuharatel, jäsemetel) või laialipaisatult üle kogu keha. Samuti võib lööve tekkida limaskestadel - suus, välissuguelundeil. Lööve on oma iseloomult mitmekesine: sõlmeline, villiline, katab nahka suurte punetavate laikudena või sarnaneb nõgesekõrvetusega. Enamasti kaebab laps, et nahk sügeleb ja on kuum. Mõnikord võib naha süge­lemine olla ainukeseks ravimallergia tunnuseks.

Ravimid võivad põhjustada ka Quincke ödeemi teket. Lapse nägu tursub, huuled ja keel muutuvad paksuks ning tuimaks. Enamasti on turse ühepoolne.

Nahalöövetele või tursele võivad kaasuda ka halb enesetunne, peavalu, liigestevalu, kõhuvalu ja kõrgenenud kehatemperatuur. Har­vem esineb oksendamist, kõhulahtisust ja hingamishäireid.

Ravimallergia kõige ohtlikumaks vormiks on anafülaktiline šokk. See areneb välja 1-2-15 minuti jooksul pärast ravimi süstimist. Laps muutub kahvatuks, kaotab teadvuse, tekivad vereringehäired ning võib areneda kõri limaskesta turse.

Hooldus. Kui märkate lapsel ravimite kasutamise ajal naha sügelemist, lööbeid, näo turset, enesetunde halvenemist või teisi ees­pool loetletud sümptoome, lõpetage kohe ravimi andmine ja teatage neist nähtudest arstile. Anafülaktilise šoki korral kutsuge viivitama­tult välja kiirabi.

Andke lapsele hästi palju juua, sest enamik ravimeid väljub nee­rude kaudu ja sellega vähendate allergeeni kontsentratsiooni orga­nismis.

Tavaliselt mööduvad ravimallergia nähud mõne päeva jooksul pärast ravimi andmise lõpetamist. Kategooriliselt on keelatud lapsele uuesti anda ravimeid, mis kord on olnud allergianähtude põhjusta­jaks. On teil või teie perekonnaliikmetel ülitundlikkus mõne ravimi suhtes, rääkige sellest arstile enne, kui ta teie lapsele ravimit määrab. Võib ju ka lapsel olla ülitundlikkus sellesama ravimi suhtes ning seepärast on parem asendada see mõne teise ravimiga. Sellega saame ära hoida ebasoovitavat reaktsiooni.