.jpg)
"Mikroobid on elanud miljoneid aastaid, tänu oma suurepärasele kohanemisvõimele tulevad nad välja kõige võimatumatestki olukordadest," iseloomustab Telliskivi perearstikeskuse perearst Urve Prits.
Suuri ebameeldivusi valmistavad mikroobidele antibiootikumid – ravimid, mis said tuule tiibadesse alles Teise maailmasõja järel. Sellest ajast saati tõhustatakse ja täiendatakse antibiootikumide sortimenti pidevalt, sest bakterivastased relvad aeguvad – haigustekitajad muutuvad nende vastu immuunseks. Vähe sellest, valesti kasutatavad antibiootikumid võivad halastamatult hävitada ka organismile vajalikke mikroobe.
"Kergekäeliselt välja kirjutatud antibiootikumikuur on lausa kuritegu," rõhutab perearst Urve Prits. Alles poolsada aastat tagasi määrasid arstid antibiootikumravi igasuguste tõbede tõrjumiseks, sest antibiootikume peeti inimeste leiutatud kõikvõimsateks imevahenditeks, mis rasked nakkushaigused viimaks maa pealt pühivad. Senise surmatõve tuberkuloosiga ju väidetavalt niimoodi juhtus!
Viimastel aastakümnetel on saabunud selgus: mikroobid kohanevad pikemat aega kasutusel oleva ravimiga. Isegi tuberkuloos, mille puhul arstid lootsid, et sellest haigusest on tsivilisatsioon jäädavalt vabanenud, on uuenenud kujul tagasi ning üks osa selle haiguse tekitajatest on antibiootikumidele täiesti allumatu. Nendest lahtisaamiseks läheb vaja süstemaatilist kombineeritud ravi.
Viirused ees, bakterid järel
"Ikka on patsiente, kes millegipärast usuvad, et saavad antibiootikumidega külmetushaigustest lahti," teab doktor Prits. Tullakse nohu, köha või kurguvaluga arsti juurde ja tahetakse antibiootikume. Et muidu terveks ei saavatki."Külmetushaigusi põhjustavad viirused, mis tungivad organismi väliskeskkonnast, kinnituvad limaskestadele ja hakkavad seal organismi enese jõuvarusid rakendades paljunema. Nõrga immuunsuse ja viiruse tugeva rünnaku korral tekivad külmetushaigusele omased sümptomid: kihelus ninas, aevastamis- ja köhahood, limaskestade turse, kipitus kurgus. "Kui kehatemperatuur tõuseb 38–38,5 kraadini, on see märk, et organism hakkab tootma viiruse tõrjumiseks vajalikke antikehi," rõhutab perearst. Mingil juhul ei tohi palavikku iga hinna eest ravimitega maha suruda. Viirushaigusi ei saa antibiootikumidega ravida, sest viiruste peale nende jõud kuidagi ei hakka. Antibiootikumravi tuleb kõne alla viiruste võimalike tüsistuste - bakteriaalsete infektsioonide korral.
"Kui inimene esimestele külmetushaiguse nähtudele õigesti reageerib ja organismil viirusega võidelda aitab, ei pea hiljem antibiootikumikuuri läbi tegema," teab Urve Prits oma pika arstipraktika põhjal.
"Inimorganism on loodud nii, et vajalik ventilatsioon peab tõrgeteta toimima. Nina, põsekoobaste ja kõrvade vahel on kitsad ühendusteed. Kui viirusest põhjustatud limaskestaturse need mõneks päevaks kinni surub, lakkab loomulik ventilatsioon. Juhtub sama mis niiskes umbses ruumis: hakkab vohama hallitus. Organismis pääseb vohama bakter ning selle tagajärjeks on põsekoopa- või keskkõrvapõletik. Antibiootikumravi võivad nõuda ka näiteks kurgumandlipõletik, kopsupõletik, põiepõletik, neeruvaagnapõletik."
Ära jäta ravikuuri pooleli
"Kas antibiootikumikuur on hädavajalik või saab abi organismile ohutumast ja vastuvõetavamast taimeravist, millist antibiootikumi selle või teise häda korral vaja läheb, otsustab arst iga patsiendi puhul eraldi. Arst määrab ka, millistes annustes, millise tsükliga ja kui kaua tuleb antibiootikume võtta," paneb Urve Prits südamele. "Mingil juhul ei tohi neid ravimeid ise võtma hakata ega arsti määratud kuuri katkestada."Ravimi väljakirjutamisel on oluline, et see hävitaks just vohama pääsenud üleliigsed bakterid, taastaks mikroobide loomuliku tasakaalu ja aitaks seda mõnda aega hoida. Seega on esmatähtis, et antibiootikumide relvaarsenalist valitaks välja ainuõige hävitaja.
Ebatäpse valiku korral võib ravim pöörduda kasulike mikroobide vastu ning hoopis nende seas laastamistööd teha, samal ajal kui mõju põletikku tekitavatele bakteritele on minimaalne. Sel juhul põletik ei taandu, vaid süveneb. Vähe sellest - kahjulik bakter muutub ravimi suhtes immuunseks.
Sama juhtub ka siis, kui ravikuuri lõpuni ei tehta. Kahjuks lähtuvad nii mõnedki inimesed teadmisest, et ravimite võtmine võib organismile ka kahju teha ja antibiootikumid on selles osas esireas. Kui pärast päeva-paari antibiootikumide tarvitamist ennast hästi tuntakse, katkestatakse tablettide võtmine: miks organismi mõttetult keemiaga koormata? "Niimoodi mitte mingil juhul toimida ei tohi," hoiatab perearst. "Arsti määratud ravikuur tuleb viimase tabletini läbi teha. Vaid nii on tagatud süstemaatiline bakteritõrje, mis oma ülesande - mikroobide tasakaalu taastamise - täidab. Mittetäielik ravi kahjustab organismi mikrokeskkonda ning rikub omakorda selle tasakaalu. See sillutab aga teed uutele haigustele. Katkestatud antibiootikumravi tagajärjel võib organism hakata ise tootma antibiootikumikindlaid baktereid, mis on nii peremeesorganismis kui ka temast väljapoole sattudes ravile allumatud."
Taastumine bakteritõrje järel
"Juba antibiootikumikuuri käigus tuleks organismile appi tulla," õpetab perearst. "Tablettide võtmise ajal ning kuu-paar pärast seda oleks tervislik loobuda igasugustest napsidest ja solaariumist ning päevitamisega üldse ettevaatlik olla. Oleks mõistlik üle vaadata igapäevamenüü ning rikastada seda värskete aed- ja puuviljade ning biopiimatoodete ja atsidofiilhapupiimaga. Rohkesti tuleks juua puhast vett või vitamiinirikkaid taimeteesid. Kuuks-paariks võiks sportimisest kas täiesti loobuda või treeningukoormust tublisti kergendada. Kasuks tuleb rahulik kõnd, jalutuskäigud mere ääres või metsas."Antibiootikumikuuri ajal kannatab eelkõige seedetrakt, sest loomulik mikrofloora on mõneks ajaks pärsitud. Seedimine toimub aga seedetraktis ainult mikroobide osavõtul. "Loodus tühja kohta ei salli ja antibiootikumidest kahjustatud aladel pääsevad mõjule sissetunginud seened ning seedehäireid ja soolekahjustusi põhjustavad kolibakterid," selgitab perearst. Soolestikus toimuvate heitlustega võivad kaasneda iiveldus, kõhulahtisus, kõhuvalu. Esineda võib ka allergilist sügelust, nahalöövet või pisaratevoolu.
Kõige laastavam kõrvalmõju on antibiootikumidel soolestikus elutsevatele kasulikele piimhappebakteritele. Need bakterid toodavad ainet, mis kaitseb soole mikrofloorat haigustekitajate sissetungi, paljunemise ja pesastumise eest. Ka näiteks tupeseen on üks sellistest nuhtlustest, mis võib tekkida just korduvate antibiootikumikuuride tagajärjel - kahjustunud limaskestadel võtab vales kohas võimust organismiomane seen.
"Paralleelselt antibiootikumide võtmisega ning mitu nädalat pärast ravikuuri peaks kasutama piimhappebakterite kapsleid, mis aitavad kaasa soole mikrofloora taastamisele ja mis on saadaval apteegi käsimüügis. Ka ternespiimakapslid sisaldavad märkimisväärselt tervist taastavaid ja organismi kaitsvaid ühendeid," soovitab doktor Prits. "Soole mikrofloorat taastavate kapslite võtmine on isegi tõhusam kui biopiimatoodete söömine. Nimelt on maos happeline keskkond, mikroobid elavad aga soolestiku leeliselises keskkonnas. Teel läbi happelise mao hävib hulk piimas leiduvatest vajalikest mikroobidest. Kapslites pääsevad need aga kahjustamatult leeliselisse soolestikku."
Antibiootikumide esiema sünd
Peaaegu kaheksakümmend aastat tagasi tegi šoti arst Alexander Fleming Londoni haigla laboris bakteritega katseid, et leida tõhus vahend nakkuste vastu.Ühtäkki märkas ta, et kasvama pandud stafülokokisöötmele oli kinnitunud hallitus. Hallituses endas polnud midagi ebatavalist, sest mitmesuguseid hallitusseeni hõljub õhus ikka ringi. Ebatavaline oli aga see, et söötmele kinnitunud hallituse ümbert olid bakterid kadunud - hallitus, täpsemini penitsilliiniseen, oli need hävitanud.
Flemingi murrangulist avastust arendasid edasi teadlased Ernst Chain ja Howard Florey ning penitsilliinist kujunes esimene tõhus bakterite hävitaja, millega raviti ühtmoodi tulemuslikult nii senini surmahaiguseks olnud tuberkuloosi kui ka mitmesuguseid põletikke. Ilmavalgust näigi maailma esimene antibiootikum.
Marika
Jürgenson 06.07.2006
http://tervispluss.ee/tervis-4/A32/
