1. Allergia
nahatestid
Uuringumeetod
Uuringumeetod
Allergia nahatestidega püütakse leida haigust tekitanud
allergeeni.
Kasutatakse standardiseeritud allergeene või toob patsient oma kodust (töölt) kaasa materjali (keemiline aine) testi tegemiseks.
Nahatestid tehakse patsiendi nahal kahtlusaluste allergeenidega
- haiguse vaibeperioodis;
- antihistamiinsete ravimite kasutamisest peab olema möödunud vähemalt 12-14 päeva
- hormoonravist peab olema möödunud vähemalt 1 kuu;
- kortikosteroidsalvide kasutamisest testi tegemise piirkonnas peab olema möödunud 1 kuu.
Kasutatakse standardiseeritud allergeene või toob patsient oma kodust (töölt) kaasa materjali (keemiline aine) testi tegemiseks.
Nahatestid tehakse patsiendi nahal kahtlusaluste allergeenidega
- haiguse vaibeperioodis;
- antihistamiinsete ravimite kasutamisest peab olema möödunud vähemalt 12-14 päeva
- hormoonravist peab olema möödunud vähemalt 1 kuu;
- kortikosteroidsalvide kasutamisest testi tegemise piirkonnas peab olema möödunud 1 kuu.
Uuringuga saab hinnata
Testid tehakse torke-, nahasisese- või aplikatsioonimeetodil.
Torke e. Prick testide abil on võimalik välja selgitada hingamisteede või naha allergiahaiguste põhjuseks olevaid allergeene.
Allergilise kontaktdermatiidi diagnoosimiseks ja põhjuse väljaselgitamiseks tuleb teha epikutaan e. aplikatsioonitestid.
Intrakutaan - ehk nahasisese testi abil on võimalik välja selgitada hingamisteede või naha allergiahaiguste põhjuseks olevaid allergeene.
Näidustused torke- ja nahasise testi teostamiseks:
- nohu – aastaringne, sesoonne,
- kopsuastma,
- nõgestõbi, Quincke ödeem,
- allergiline dermatiit,
- atoopiline dermatiit,
- ravimallergia,
- allergilised reaktsioonid putukate hammustustele.
Torketesti ja nahasise testi teostamise vastunäidustused:
- allergia ägenemine,
- palavikuga kulgev äge haigus,
- reuma aktiivses faasis,
- tuberkuloos aktiivses faasis,
- epilepsia,
- onkoloogilised haigused,
- vaimuhaigused,
- raske südamepuudulikkus,
- rasedus.
- allergia ägenemine,
- palavikuga kulgev äge haigus,
- reuma aktiivses faasis,
- tuberkuloos aktiivses faasis,
- epilepsia,
- onkoloogilised haigused,
- vaimuhaigused,
- raske südamepuudulikkus,
- rasedus.
Torke e. Prick testid tehakse patsiendi käsivarre
siseküljele, kuhu kantakse tilk erinevate allergeeni lahust ja läbi tilga
vigastatakse nahka spetsiaalse lansetiga 1 mm sügavuseni. Tulemust hinnatakse
20 minuti pärast. Positiivse tulemuse korral tekib torkekohale kubel ja
punetus, mille läbimõõtu hinnatakse mm-tes. Patsient võib tunda ka sügelust
testi piirkonnas. Kubel ja punetus kaovad ligikaudu tunni aja möödudes
olenevalt reaktsiooni suurusest. Alati tehakse ka kontrolltestid füsioloogilise
lahuse ja histamiiniga. Positiivne histamiini reaktsioon on naha reaktiivsuse
näitajaks.
Epikutaan e. aplikatsioonitestid tehakse patsiendi
seljale või käsivarre siseküljele. Enne testi tegemist ei tohi nahka seebi ega
alkoholiga puhastada. Peale testmaterjali kinnitamist tähistatakse patsiendi
nahal plaastri piirjooned. Testi piirkonnas tuleb nahk hoida kuivana (mitte
pesta ning vältida higistamist). Plaaster eemaldatakse 24 tunni möödudes ja
hinnatakse lokaalset reaktsiooni testi kohal 30 minuti möödumisel peale
plaastri eemaldamist, seejärel 48 tunni ning vajadusel veel 72 tunni
möödumisel. Positiivse tulemuse korral tekib testi kohale erineva
intensiivsusega põletiku reaktsioon, mis võib põhjustada tugevat sügelust.
Intrakutaan - ehk nahasisese testid
tehakse patsiendi käsivarre siseküljele. Kõigepealt puhastatakse nahk
alkoholilahusega, seejärel süstitakse nahasisesi 0,05 ml erinevate allergeenide
lahust. Süstekohale moodustub kubel. Tulemust hinnatakse 20 minuti pärast.
Positiivse tulemuse korral tekib süstekohal kubel ja punetus, mille läbimõõtu
hinnatakse mm-tes. Patsient võib tunda sügelust testi piirkonnas. Kubel
ja punetus kaovad ligikaudu tunni aja möödudes olenevalt reaktsiooni suurusest.
Alati tehakse ka kontrolltestid füsioloogilise lahuse ja histamiiniga.
Positiivne histamiini reaktsioon on naha reaktiivsuse näitajaks.
Kõrvaltoimeid esineb väga harva.
Prick testi ja nahasisese testiga võivad eriti kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel järgneda tugevamalt väljendunud allergilised reaktsioonid, mis tulevad esile reeglina 20 minuti jooksul peale allergeeni manustamist. Mõõduka üldreaktsioonina võib tekkida silmade sügelemine, nohu või köha. Üksikjuhtudel võib esineda õhupuudus, nõgestõbi, Quincke ödeem. Ekstreemsetel juhtudel anafülaktiline šokk.
Aplikatsioonitesti puhul võib tekkida ärritusreaktsioon testplaastri või testkambri materjalile või "ärritatud naha" ehk "vihase selja sündroom".
Prick testi ja nahasisese testiga võivad eriti kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel järgneda tugevamalt väljendunud allergilised reaktsioonid, mis tulevad esile reeglina 20 minuti jooksul peale allergeeni manustamist. Mõõduka üldreaktsioonina võib tekkida silmade sügelemine, nohu või köha. Üksikjuhtudel võib esineda õhupuudus, nõgestõbi, Quincke ödeem. Ekstreemsetel juhtudel anafülaktiline šokk.
Aplikatsioonitesti puhul võib tekkida ärritusreaktsioon testplaastri või testkambri materjalile või "ärritatud naha" ehk "vihase selja sündroom".
2. Spirograafia
ja bronhodilataatortest
Uuringumeetod
Uuringumeetod
Spirograafia (SPG) abil hinnatakse kopsu mahtu ning hingamisteede
läbitavust forsseeritud hingamisel. Tegemist on esmase kopsufunktsiooni
uuringuga, peamise uuringuga selliste levinud haiguste, nagu astma ja kroonilise
obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) diagnoosimisel ja ravi jälgimisel.
Vastunäidustused
Vastunäidustused SPG-ks puuduvad. Arvestama peab aga seda, et uuringu tulemus sõltub oluliselt uuritava koostöövõimest ja pingutusest. Diagnostilise väärtusega tulemust ei ole võimalik saada kehva üldseisundiga patsientidel, tugeva köhaärrituse korral ning haigetel, kel sügav hingamine põhjustab valu.
Enne spirograafiat ei tohi uuritav olla kasutanud:
· lühitoimelisi bronhilõõgasteid 6 tundi enne uuringut,
· pikatoimelisi bronhilõõgasteid 12 tundi enne uuringut.
Uuringu teostamine
Uuringu käigus mõõdetakse maksimaalse sügavuse ja kiirusega
sisse-ja väljahingamist. Selline hingamine nõuab aktiivset patsiendi
poolset osavõttu uuringust. Patsiendi nina suletakse näpitsatega, palutakse
võtta tal hingamiseks huulik suhu ja lastakse tal harjutada suletud ninaga läbi
suu ja huuliku hingamist. Selle juures tuleb olla tähelepanelik, et huuled
oleksid ümber huuliku korralikult suletud nii, et kogu hingamine käiks ainult
läbi huuliku. Algul palutakse patsiendil hingata mõned korrad tavaliselt, ilma
pingutuseta. Siis annab spirograafiaõde korralduse sügavalt ilma kiirustamata
maksimaalse sügavusega sisse hingata. Kui kopsud on maksimaalselt õhku täis,
tuleb jõuliselt, maksimaalse kiirusega täiesti lõpuni välja hingata (min. 6
sekundit). Oluline on väljahingamise järsk algus. Sellist hingamist korratakse
seni, kuni saadakse vähemalt kolm sarnast tulemust.
Arvuliste näitajate hindamiseks võrreldakse neid antud isikule vastavate normväärtustega.
Arvuliste näitajate hindamiseks võrreldakse neid antud isikule vastavate normväärtustega.
Bronhilõõgasti- ehk
bronhodilataatortest
Kui esialgne SPG viitab hingamisteede obstruktsioonile, hinnatakse BD-testi abil obstruktsiooni spastilist komponenti. Selleks antakse patsiendile sisse hingata bronhide silelihaseid lõõgastavat ravimit. Seejärel tehakse uus SPG.
Kui esialgne SPG viitab hingamisteede obstruktsioonile, hinnatakse BD-testi abil obstruktsiooni spastilist komponenti. Selleks antakse patsiendile sisse hingata bronhide silelihaseid lõõgastavat ravimit. Seejärel tehakse uus SPG.
Võimalikud tüsistused ja ohud
Uuring eeldab pingutust, mis võib uuringu käigus valmistada ebameeldivust. Võib esineda pearinglust, nõrkust, hingamisraskust, köharefleksi vallandumist, survetunnet rinnus. Bronhodilataatortestiks kasutatav bronhilõõgasti võib põhjustada värina tunnet, mis ei ole ohtlik ning möödub iseenesest mõne tunni jooksul.
Patsient saab uuringu tulemuse, spirogrammi, kätte 10 minuti
jooksul pärast uuringut.
