Allergia- ja astmauuringud



1. Allergia nahatestid


Uuringumeetod

Allergia nahatestidega püütakse leida haigust tekitanud allergeeni.
Kasutatakse standardiseeritud allergeene või toob patsient oma kodust (töölt) kaasa materjali (keemiline aine) testi tegemiseks.
Nahatestid tehakse patsiendi nahal kahtlusaluste allergeenidega
- haiguse vaibeperioodis;
- antihistamiinsete ravimite kasutamisest peab olema möödunud vähemalt 12-14 päeva
- hormoonravist peab olema möödunud vähemalt 1 kuu;
- kortikosteroidsalvide kasutamisest testi tegemise piirkonnas peab olema möödunud 1 kuu.


Uuringuga saab hinnata


Testid tehakse torke-, nahasisese- või aplikatsioonimeetodil.
Torke e. Prick testide abil on võimalik välja selgitada hingamisteede või naha allergiahaiguste põhjuseks olevaid allergeene.
Allergilise kontaktdermatiidi diagnoosimiseks ja põhjuse väljaselgitamiseks tuleb teha epikutaan e. aplikatsioonitestid.
Intrakutaan - ehk nahasisese testi  abil on võimalik välja selgitada hingamisteede või naha allergiahaiguste põhjuseks olevaid allergeene.


Näidustused

Näidustused torke- ja nahasise testi teostamiseks:
- nohu – aastaringne, sesoonne,
- kopsuastma,
- nõgestõbi, Quincke ödeem,
- allergiline dermatiit,
- atoopiline dermatiit,
- ravimallergia,
- allergilised reaktsioonid putukate hammustustele.


Vastunäidustused

Torketesti ja nahasise testi teostamise vastunäidustused:
- allergia ägenemine,
- palavikuga kulgev äge haigus,
- reuma aktiivses faasis,
- tuberkuloos aktiivses faasis,
- epilepsia,
- onkoloogilised haigused,
- vaimuhaigused,
- raske südamepuudulikkus,
- rasedus.


Uuringu teostamine

Torke e. Prick testid tehakse patsiendi käsivarre siseküljele, kuhu kantakse tilk erinevate allergeeni lahust ja läbi tilga vigastatakse nahka spetsiaalse lansetiga 1 mm sügavuseni. Tulemust hinnatakse 20 minuti pärast. Positiivse tulemuse korral tekib torkekohale kubel ja punetus, mille läbimõõtu hinnatakse mm-tes. Patsient võib tunda ka sügelust testi piirkonnas. Kubel ja punetus kaovad ligikaudu tunni aja möödudes olenevalt reaktsiooni suurusest. Alati tehakse ka kontrolltestid füsioloogilise lahuse ja histamiiniga. Positiivne histamiini reaktsioon on naha reaktiivsuse näitajaks.
Epikutaan e. aplikatsioonitestid tehakse patsiendi seljale või käsivarre siseküljele. Enne testi tegemist ei tohi nahka seebi ega alkoholiga puhastada. Peale testmaterjali kinnitamist tähistatakse patsiendi nahal plaastri piirjooned. Testi piirkonnas tuleb nahk hoida kuivana (mitte pesta ning vältida higistamist). Plaaster eemaldatakse 24 tunni möödudes ja hinnatakse lokaalset reaktsiooni testi kohal 30 minuti möödumisel peale plaastri eemaldamist, seejärel 48 tunni ning vajadusel veel 72 tunni möödumisel. Positiivse tulemuse korral tekib testi kohale erineva intensiivsusega põletiku reaktsioon, mis võib põhjustada tugevat sügelust.
Intrakutaan - ehk nahasisese testid  tehakse patsiendi käsivarre siseküljele. Kõigepealt puhastatakse nahk alkoholilahusega, seejärel süstitakse nahasisesi 0,05 ml erinevate allergeenide lahust. Süstekohale moodustub kubel. Tulemust hinnatakse 20 minuti pärast. Positiivse tulemuse korral tekib süstekohal kubel ja punetus, mille läbimõõtu hinnatakse mm-tes. Patsient võib tunda sügelust testi  piirkonnas. Kubel ja punetus kaovad ligikaudu tunni aja möödudes olenevalt reaktsiooni suurusest. Alati tehakse ka kontrolltestid füsioloogilise lahuse ja histamiiniga. Positiivne histamiini reaktsioon on naha reaktiivsuse näitajaks.


Võimalikud tüsistused ja ohud

Kõrvaltoimeid esineb väga harva.
Prick testi ja nahasisese testiga võivad eriti kõrgelt sensibiliseeritud patsientidel järgneda tugevamalt väljendunud allergilised reaktsioonid, mis tulevad esile reeglina 20 minuti jooksul peale allergeeni manustamist. Mõõduka üldreaktsioonina võib tekkida silmade sügelemine, nohu või köha. Üksikjuhtudel võib esineda õhupuudus, nõgestõbi, Quincke ödeem. Ekstreemsetel juhtudel anafülaktiline šokk.
Aplikatsioonitesti puhul võib tekkida ärritusreaktsioon testplaastri või testkambri materjalile või "ärritatud naha" ehk "vihase selja sündroom".

2. Spirograafia ja bronhodilataatortest

Uuringumeetod

Spirograafia (SPG) abil hinnatakse kopsu mahtu ning hingamisteede läbitavust forsseeritud hingamisel. Tegemist on esmase kopsufunktsiooni uuringuga, peamise uuringuga selliste levinud haiguste, nagu astma ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) diagnoosimisel ja ravi jälgimisel.


Vastunäidustused

Vastunäidustused SPG-ks puuduvad. Arvestama peab aga seda, et uuringu tulemus sõltub oluliselt uuritava koostöövõimest ja pingutusest. Diagnostilise väärtusega tulemust ei ole võimalik saada kehva üldseisundiga patsientidel, tugeva köhaärrituse korral ning haigetel, kel sügav hingamine põhjustab valu.


Uuringuks ettevalmistus

Enne spirograafiat ei tohi uuritav olla kasutanud:
· lühitoimelisi bronhilõõgasteid 6 tundi enne uuringut,
· pikatoimelisi bronhilõõgasteid 12 tundi enne uuringut.


Uuringu teostamine

Uuringu käigus mõõdetakse maksimaalse sügavuse ja kiirusega sisse-ja väljahingamist. Selline hingamine nõuab aktiivset  patsiendi poolset osavõttu uuringust. Patsiendi nina suletakse näpitsatega, palutakse võtta tal hingamiseks huulik suhu ja lastakse tal harjutada suletud ninaga läbi suu ja huuliku hingamist. Selle juures tuleb olla tähelepanelik, et huuled oleksid ümber huuliku korralikult suletud nii, et kogu hingamine käiks ainult läbi huuliku. Algul palutakse patsiendil hingata mõned korrad tavaliselt, ilma pingutuseta. Siis annab spirograafiaõde korralduse sügavalt ilma kiirustamata maksimaalse sügavusega sisse hingata. Kui kopsud on maksimaalselt õhku täis, tuleb jõuliselt, maksimaalse kiirusega täiesti lõpuni välja hingata (min. 6 sekundit). Oluline on väljahingamise järsk algus. Sellist hingamist korratakse seni, kuni saadakse vähemalt kolm sarnast tulemust.
Arvuliste näitajate hindamiseks võrreldakse neid antud isikule vastavate normväärtustega.
Bronhilõõgasti-  ehk bronhodilataatortest
Kui esialgne SPG viitab hingamisteede obstruktsioonile, hinnatakse BD-testi abil obstruktsiooni spastilist komponenti. Selleks antakse patsiendile sisse hingata bronhide silelihaseid lõõgastavat ravimit. Seejärel tehakse uus SPG.


Võimalikud tüsistused ja ohud

Uuring eeldab pingutust, mis võib uuringu käigus valmistada ebameeldivust. Võib esineda pearinglust, nõrkust, hingamisraskust, köharefleksi vallandumist, survetunnet rinnus. Bronhodilataatortestiks kasutatav bronhilõõgasti võib põhjustada värina tunnet, mis ei ole ohtlik ning möödub iseenesest mõne tunni jooksul.


Uuringu tulemuste selgumine

Patsient saab uuringu tulemuse, spirogrammi, kätte 10 minuti jooksul pärast uuringut.