Tants verepiisa ümber


Vereanalüüsi põhjal antud toitumissoovituste üldnimetajaks trügib mõiste veregrupidieet.

Mis siis on veel Role-meetod, mida näitavad allergiatestid? 

Ja millised on kõige õigemad näpunäited tervisliku menüü koostamiseks? 

Elav diskussioon tõe väljaselgitamiseks käib ka spetsialistide vahel.



1. Varjatud toidutalumatus

“Meie meetod on motiveeritud, mõtlevale ja tahtejõulisele inimesele, kes soovib süüa nii, et toit toimiks kui ravim ja aitaks terve olla,” selgitab dr Adik Levin. Üle 35aastase staažiga tuntud lastearst proovis aktiivset dieeti ehk organismi immunoloogilist korrektsiooni enne teistele soovitamist enda peal. Suhkruhaige mehe tervis oli halvas seisus, elujõud üha kahanes. Uutmoodi sööma hakates kaotas ta mõne kuuga kaalus üle kümne kilo ning võis loobuda insuliinravist, piirdudes vaid diabeeditablettidega. Dr Levin selgitab, et immunoloogilise korrektsiooni idee pole pärit USAst. Tõsi, sealt on ostetud nende firmas praegu kasutatavad veretestid, meetod ise pärineb aga Moskvas praktiseerivalt lastearstilt, kes uuris oma patsientide tervise ja toitumisharjumuste seoseid. Ta jõudis arusaamisele, et toidust saab abi paljude tervisehäirete korral.

Testid, testid, testid

 

Adik Levin rõhutab, et tema ja ta kolleegid ei ravi haigusi, vaid annavad individuaalseid toitumissoovitusi. Tervise võti peitub tema sõnul just individuaalses lähenemises: immunoloogilise uuringu alusel soovitab konsultant just konkreetsele inimesele sobivat tervislikku menüüd ja toitumisrežiimi.

Maailmas on palju teste, mis aitavad tohtritel uurida reaktsioone veres leiduvatele toiduainete antigeenidele. Kõik need testid väljendavad suuremalt jaolt organismi kaitsereaktsiooni toiduainete sisenemisel seedekulglast verre. Testi tõlgendamine oleneb suurel määral arsti kvalifikatsioonist. Role-programmis kasutatakse IgG ELISA testi, mis reageerib veres ringlevatele antikehadele: IgG-grupi immunoglobuliinidele.

Dr Levini sõnul haakub see paljuski allergoloogide testidega, kus samuti töötatakse antigeen-antikeha-mehhanismiga. “Allergoloog tegeleb ülitundlikkusega (näiteks söön midagi ja selle tagajärjel ilmub lööve), see on n-ö erakorraline olukord. Meie keskendume varjatud toidutalumatusele, mis tekib ka antigeen-antikeha-mehhanismiga, kuid mida saab vaadelda kui kroonilist protsessi. Alguses käivituv protsess on sarnane allergoloogilise kontseptsiooni järgi toimuvaga, kuid hilisem patogenees ehk haigusnähtude tekkimine ja arenemine on hoopis teistsugune ning see kujuneb välja aastate jooksul,” selgitab Adik Levin.

“Teie ja allergoloogide tegevusvaldkond on seega sama?”

 


“Ajakirja Tervis Pluss algatatud asjalik diskussioon on väga teretulnud. Sellest selgub, et spetsialistide lähenemine varjatud toidutalumatusele on erinev. Allergoloogi arvates on toidutalumatuse korral toiduained küll kaebuste tekitajad, kuid immunoloogilist reaktsiooni ei toimu. Kuidas siis ei toimu, kui moodustuvad antikehad?” küsib dr Levin. “Ja veel. Eri toiduainete suhtes tekkivate antikehade hulk on iga inimese veres erinev, alates minimaalsetest kuni maksimaalsete väärtusteni. Kui inimene vabaneb mõneks ajaks nendest toitudest, mille tõttu kujuneb organismis maksimaalne antikehade kontsentratsioon, terviseprobleemid vähenevad: paraneb enesetunne, hakkab langema kaal jm.

Dr Levini sõnul pole allergoloogid, kes on aastaid tegelenud ülitundlikkuse diagnoosimise ja raviga, sügavuti uurinud ja ravinud varjatud toidutalumatusega patsiente. Just uus lähenemine varjatud toidutalumatusele köitiski dr Levinit ja paari esimese tegevusaasta jooksul on ta veendunud, et sellel suunal on suuri väljavaateid. Varjatud toidutalumatusega tegelemine on alles “noor”, sest esimesed uuringud tehti eelmise sajandi 30. aastatel ning laboratoorsete uuringutega alustati alles 1980. aastal. Olemasolev metoodika lubab vähendada ravimite kasutamist ja annab organismile võimaluse ise oma tervist taastada. Siit ka kuulsa Thomas Edisoni sõnad: “Tuleviku arst ei anna teile ravimeid, vaid õige toitumise soovitusi, et ennetada kõiki haigusi.”


Kireva massi haamri all

 

Osasaamine avatud maailma hüvedest on meid teinud haavatavamaks. Muu hulgas on meil võimalus süüa sadu ja sadu erinevaid, sealhulgas eksootilisi toiduaineid. Nendega kohanemiseks kulub kümneid inimpõlvi, on loogiline, et meie pole seda veel suutnud. Kõik, mis hästi maitseb, pole organismile kasulik. Ühelt poolt on plahvatuslikult kasvanud toiduainete valik meie söögilaual, teisalt on küsitav kõige selle kvaliteet. Pole võimalik, et näiteks ülipika säilitusajaga toidukaubad on tervislikud. “Valesti süües ei lagune toit seedekulglas täielikult ja soovimatud ained imenduvad verre. Vajalikud ained tunneb organism ära, kaitseks uute ja kahjulike eest peab ta aga välja töötama üha uusi antikehasid,” selgitab dr Levin. “Seepärast on immuunsüsteem pidevalt n-ö ületöötamisrežiimil ega jaksa teha oma tavapärast tööd. Tagajärjeks on sage ja sügav väsimus, ebamäärane halb enesetunne, ülekaal, haigused, sealhulgas krooniliste haiguste sagenemine üha nooremas eas.” 

Role-programmis antavate soovituste eesmärk on vabastada immuunsüsteem liigsest koormusest, parandada seedetrakti (eriti peensoole) tööd ning jõuda, lähtudes lahus toitumise printsiibist, toiduainete parema omandamiseni.

Plaan kui valgusfoor

 

Konsultatsioonil selgitatakse välja, mida inimene soovib ja millised on väljavaated. Siis tehakse vereanalüüs ja test. Inimese vereseerumi ja 110 toiduekstrakti (antigeeni) kokkupanemisel saadakse mõõdetav reaktsioon. Edasine tegevuskava töötatakse välja vastavalt toiduainete antikehadele veres. Testi tulemuste põhjal kantakse toiduained parema pildi saamiseks sõna otseses mõttes punasele ja rohelisele kaardile. Järgmise kolme kuu jooksul on punase kaardi toiduained keelatud. Nii antakse organismile puhkust sellest, millest ta on “üle söönud”. Tohtri sõnul on see piisav aeg, et keha jõuaks ümber häälestuda. Enamiku inimeste tundlikkus muutub juba esimese kolme kuuga sedavõrd, et osatakse oma sisehäält kuulates kõike kahjulikku instinktiivselt vältida.

Edasine nõustamine hõlmab rohelisel kaardil olevaid toiduaineid: nüüd saab inimene teada, kui palju, kuidas ja millises vahekorras toitu ning jooke manustada. Ka seda, et kõiki toiduaineid ei sobi ühe söögikorra ajal kokku panna. Seda nimetab dr Levin lahus toitumise printsiibiks. Inimesele on seejuures abiks tabel ja arsti nõuanded. Ka on paras aeg teha korrektiive: kui analüüs lubab, tuuakse osa toiduaineid punaselt kaardilt rohelisele. Dr Levin rõhutab, et kedagi ei näljutata. Vastupidi, inimene sööb piisavalt ja vaheldusrikkalt.  

Sõltuvusest priiks 

 

Kolm kuud – see on vaid stardipauk. Menüü paindlik korrigeerimine peaks kestma umbes aasta, vajaduse korral kauemgi. Dr Levini sõnul on sellise koostöö kaugem eesmärk füüsilise seisundi põhjalik parandamine. Kui inimene on haige ja tarvitab ravimeid, siis on siht ka vähendada vajadust rohtude järele, seda koostöös raviarstiga ning vastavalt seisundi paranemisele. Nimelt hindab Adik Levin tohtrina kõrgelt farmaatsiafirmade, meditsiinitehnika ja biotehnoloogia saavutusi, sest tänu nendele on meil suurepärased tulemused intensiivravis, erakorralises meditsiinis, kirurgias ja nakkushaiguste ravis. Samas on staažikas arst veendunud, et oleme lubamatult suures sõltuvuses ravimitest neis tervishoiuvaldkondades, kus elukvaliteeti saaks parandada ka teiste meetoditega, näiteks targalt toitudes. Dr Levin paneb südamele, et eesmärk ei peaks olema mitte kaalust allavõtmine, vaid hea enesetunne ja reibas meel. Suhtudes oma kehasse austuse ja armastusega ning õppides märkama tema soove, võib tulemus rõõmsalt üllatada ka suurt skeptikut: kaal langeb ja tervis paraneb.

Igaühele oma

 

“Veregrupidieediga pole meie meetodil aga midagi ühist,” ütleb dr Levin. “Samas ma austan inimeste valikuvabadust ega mõista hukka neid, kes loevad vastavaid raamatuid ja selle järgi oma toitumisharjumusi muudavad. See meetod pole teaduslikult põhjendatud, küll aga osavalt kokku kirjutatud. Mulle sümpatiseerib veregrupidieedi autorite püüdlus natukenegi individuaalsema lähenemise poole: dieeti ei reklaamita kui kõikidele sobivat, vaid inimesed jaotatakse veregruppide järgi vähemalt nelja rühma.” Adik Levini arvates on tervisehädade üks olulisemaid põhjusi just ühtlustamine: kõik peaks kõikidele sobima, ka toit. “Samas me teame, et kõik me oleme kordumatud: miks me siis eeldame, et kõik pakutav, sealhulgas toiduained, peaks meile ühtmoodi hästi sobima?! Meie immunoloogilise korrektsiooni meetod on suur samm edasi: individuaalse lähenemise ja tervise poole.”

2. Allergoloogi laboris

Ka allergoloog kasutab oma töös diagnoosi täpsustamiseks ja nn põhjusallergeeni väljaselgitamiseks vereanalüüsi. Mis oleks veel lihtsam ja ka rahakotile kasulikum (haigekassa maksab analüüsid kinni) kui paluda vastutulelikul tohtril vereanalüüsiga selgitada, milline toiduaine sobib ja milline mitte? Pole vaja kulutada raha kallite teenusepakkujate testidele, kaal langeb ja tervis paraneb. Kas allergoloogi abiga saab määrata toiduainete sobivust? Küsimustele vastab Tartu Ülikooli arst-õppejõud vanemteadur Kaja Julge, kelle väitekiri käsitles allergiahaiguste kujunemist ja immuunreaktsioone eri allergeenidele.

“Tõepoolest on oht ajada segamini erinevad meetodid, kus toitumissoovitusi antakse vereanalüüside põhjal. Viimasel ajal räägitakse sageli näiteks veregrupidieedist ja dr Levini meetodist, kuigi neid on teisigi. Millegipärast jääb huvilistele ennekõike meelde sõna “vereanalüüs”,” ütleb dr Julge. “Ka minu vastuvõtul on käinud lapsevanemaid, näpus pikk nimekiri toiduainetega ning südames soov selgitada testidega välja, mida oleks endal ja lapsel tervislik süüa, mida mitte. Pean huvilisi kurvastama: sellistele küsimustele ei saa veretesti ega mingi muu testi alusel ammendavat vastust anda ei allergoloog ega ükski teine spetsialist. Miks siis? Asjasse selguse toomiseks peaks selgitama põhimõisteid.”

Ja need on?

 

“Tutvustan meeleldi üht küllalt olulist lõiku oma töövaldkonnast. Mis on toiduallergia ja mis on toidutalumatus?  
Toiduallergia tähendab immuunsüsteemi tavalisest erinevat reageerimist, suurenenud tundlikkust mingi toiduaine vastu. Ülitundlikkust põhjustab enamasti toidu valguline koostisosa, mis paneb inimese immuunsüsteemi tootma selle vastaseid antikehi – tekib immunoloogiline reaktsioon. Umbes kolmandikul inimkonnast on kalduvus immuunglobuliin E (IgE) tüüpi antikehade liigtootmiseks, mis juba esimesel eluaastal võib väljenduda toiduallergiana. Mõne aja pärast tekivad ülitundlikkuse nähud sissehingatavate allergeenide (tolmulestade, koduloomade karvade) ning koolieas või veelgi hiljem õietolmude suhtes. See, mille vastu allergiline ollakse, tavaliselt elu jooksul muutub.  
Toidutalumatuse korral on toiduained küll kaebuste põhjustajad, kuid immunoloogilist reaktsiooni ei toimu.

Ehk aitab eri testide kohta info kogujat pisut selgitus, mis liiki antikehi on olemas.

 

Mõned näited:

  • IgA-tüüpi antikehad takistavad viiruste ja bakterite sissetungi; koos toiduantigeenidega aitavad vältida allergia kujunemist.

  • IgM-tüüpi antikehad tulevad appi nakkuse alguses ja seejärel kaovad.

  • IgG-tüüpi antikehi leidub organismis veel pikka aega pärast põdemist ja need annavad haigusevastase kaitse. Vaktsineerimise tõhusust hinnatakse IgG-antikehade hulga alusel. Toiduainetevastaste IgG-antikehade teke on füsioloogiline protsess ja nende hulk sõltub konkreetse toiduaine tarbimise määrast. Rõhutan seejuures sõna “füsioloogiline”, s.t see on täiesti normaalne immuunsüsteemi reaktsioon. Ülitundlikkuse üks ravimeetod on immuunravi, mille käigus kujuneb konkreetsete allergeenide taluvus. Oluline roll on selles IgG-tüüpi antikehade tekkel.

  • IgE-tüüpi antikehade esmane ülesanne on olnud parasiitide (näiteks solkmete) vastane kaitse, kuid väga suur on nende osa kiiret tüüpi ehk IgE vahendatud toiduallergia tekkel.

Mis toimub organismis, kui inimene sööb midagi, mille vastu ta on ülitundlik?

 

Nuumrakkude pinnale kinnitunud IgE-antikehade ja allergeeni vahel kujuneva reaktsiooni tagajärjel vabanevad bioloogiliselt aktiivsed ained, millest tähtsamad on histamiin ja serotoniin ning mis tekitavad haigusnähte (nahalööbeid, nina vesitsemist, astmahooge, seedehäireid jm). Toiduallergia võib avalduda minutite, tundide, aga ka alles ühe-kahe ööpäeva pärast. Kiire reaktsiooni põhjustavad tavaliselt üks või paar toiduainet, aeglase reaktsiooni korral osalevad enamasti mitu allergeeni ja tekkemehhanismi. Mitte-IgE vahendatud toiduallergia võib olla seotud teiste antikehade, immuunkomplekside ja muuga.

Ütlesite, et ka allergoloog kasutab oma töös vereteste. Mida need näitavad?

 

Abistava meetodina on tehtud vereteste ligi 30 aastat. Üldise IgE sisalduse kasv viitab sellele, et vaevused on tõenäoliselt tingitud IgE vahendatud allergiast. Väga suur IgE sisaldus on tugevalt väljendunud allergia, aga ka parasiitide olemasolu tunnus. Informatiivsem on üksikute allergeenide vastaste IgE-antikehade määramine. Nahatorketestiga hinnatakse IgE-antikehade olemasolu nahas, veretestiga nende sisaldust vereseerumis. Vereteste, mis on nahatestidest palju kallimad, tehakse siis, kui nahatest pole mingil põhjusel võimalik: näiteks on lööve nii ulatuslik, et testi pole lihtsalt kusagile teha, patsient ei saa katkestada allergiavastast ravi antihistamiinikumidega, eelneb raskekujuline reaktsioon, kubel tekib igast nõelatorkest või puudub vastav allergeen.

Toidutalumatuse korral pole veretestist abi?

 

Toidutalumatuse nähud võivad olla täpselt samasugused kui allergia korral, kuid veretestiga on põhjuse kindlakstegemine väga piiratud. Talumatusest annab tunnistust see, et toidust tingitud vaevus kordub ning seda on võimalik esile kutsuda provokatsioonitestiga. Teatud toiduained (munavalge, karpkala, maasikad, tomatid, kakao, šokolaad, tsitrusviljad, sealiha) vabastavad nuumrakkudest histamiini ja teisi bioloogiliselt aktiivseid aineid ilma antigeen-antikeha-reaktsioonita. Fermenteeritud toidud (juust, hapukapsad, kalakonservid, alkohoolsed joogid) sisaldavad rohkesti histamiini ja türamiini ning lisaks sünteesivad sooletrakti mikroobid histidiinist histamiini. Ensümaatilise toidutalumatuse korral on inimesel teatud ensüümi (fermenti) vähe või see puudub üldse. Kõige sagedamini esineb laktoosi lammutava ensüümi laktaasi puudulikkust, mistõttu inimene ei saa juua rõõska piima. Kofeiin tekitab sageli südamepekslemist, värinaid, gaase seedetraktis, unetust. Pahatihti on peavalu, nõgeslööbe, seedimishäirete põhjuseks toidus sisalduvad lisaained.

Toiduallergeenide vastaste IgG-antikehade määramine on ammu tuntud meetod, kuid selle väärtus toidutalumatuse kindlakstegemisel ja ravisoovituste andmisel ei ole piisavalt kinnitust leidnud (S. Teuber, C. Porch-Curren. Unproved diagnostic and therapeutic approaches to food allergy and intolerance. Current Opinion Allergy and Clinical Immunology 2003;3:217-21).

Toiduallergeenide vastaste IgG-antikehade testi alusel määratud dieedist võib mõningast abi olla ärritatud soole sündroomiga patsientidel.

Dieedi soovitamist veregrupi alusel võrdleksin aga näiteks temperamenditüübist lähtuvate toitumisjuhistega. Samas paneb see mõtlema, et kõigile ei sobi võrdselt kõik toiduained ja et mõnele on kadestamapanevalt palju lubatud. Ka horoskoobi lugemisest on kasu just sel määral, et see aitab paremini mõista meie erinevusi ja põhjendab nii ilusasti ära, miks alati kõik ei laabu.

3. Veregrupideet

 

Raamatus “Reipaks ja saledaks toitainete eraldamis- ja veregrupidieediga” väidetakse, et veregrupist lähtuv toitumine on tervislik toitumisviis, mis on kooskõlas inimese geneetiliste vajadustega. See on nii saleduse ja reipuse kui ka tervise, vitaalsuse ja heaolu võti, seisab raamatus. 

Veregrupidieedi põhitees on teadmine, et iga veregrupp ei talu iga toiduainet. Ühed toiduained täiendavad kindlaid veregruppe, teised aga mõjuvad neile vastandlikult ja nõrgestavalt. Seepärast pakutakse igale veregrupile oma menüüd. Toiduained jaotatakse kolme rühma:

1) kasulikud – toimivad organismis nagu ravim,
2) neutraalsed – mõjuvad nagu toit, mis tasakaalustab,
3) välditavad – mõjuvad nagu mürk, nende tarbimist tuleks tõsiselt piirata.

Väidetavalt võimaldab selline lähenemine luua tasakaalu immuun- ja seedesüsteemi vahel. Soovitusi antakse ka toidukoguste ja -kordade kohta. Näpunäidete osas on eraldi luubi all näiteks liha, mereannid, piimatooted, rasvad, seemned, kaun- ja teraviljad, leivad, aed- ja puuviljad, maitseained, lisandid ja joogid.

Veregruppe on neli: 0, A, B ja AB. Need veretüübid erinevad üksteisest eelkõige pindmise struktuuri (punaste vereliblede), antigeenide poolest. Näiteks kui vereülekandel segunevad kaks veregruppi, võib see kutsuda esile tugevaid reaktsioone.

Toiduainete erineva talumise põhjused peituvad dieediidee autorite sõnul inimkonna arenguloos, täpsemalt veregruppide põlvnemises ja inimrasside toitumisharjumuste kujunemises. Evolutsiooni jooksul võttis inimene kasutusele uued elamisalad, toitumispõhimõtted muutusid. Seedeelundkonnale, ainevahetusele ja immuunsüsteemile esitati seega järjest uusi ülesandeid. Mutatsioonide kaudu said esialgsest 0-veregrupist alguse uued veregrupitüübid, mis sobisid rohkem elamistingimustega.

Käsikäes toiduainete valiku muutusega toimus ka immuunsüsteemi areng. Veregrupidieedi autorite sõnul võivad veregrupiga sobimatut toitu süües tekkida tugevad antikehareaktsioonid. Selle põhjuseks olevat asjaolu, et immuunsüsteem ajab talle tundmatud valgud (lektiinid) segamini võõra veregrupi antigeenidega.

Veregrupidieedi ideed arendas 20. sajandi alguses edasi Ameerika arst Howard Hay, klassikalise toitainete eraldamise dieedi looja. Ta ühendas oma teadmised ja dr D’Adamo veregrupidieedi. Ühenddieedi üheks alustalaks on toiduainete õige valik ja kombinatsioon. Roogi kombineeritakse tervisliku toitumise reeglite põhjal, toiduained valitakse aga veregrupidieedi teooria järgi.

Dieet näeb ette, et loobutakse nendest toiduainetest, mis sööjale midagi ei anna. Meetodi meeldivaim osa on väidetavalt automaatne kehakaalu langus. Samas rõhutatakse, et ühenddieet pole pelgalt salenemise vahend, vaid toitumisviis, mis õpetab toiduga teadlikult ümber käima. 
 

 Dieet – tark toitumine


Liidia Kiisk, Tartu Ülikooli kliinikumi dieetarst:

Toitumine muutub inimese tervise säilitamisel ja haiguste vältimisel iga päevaga üha tähtsamaks. Viimasel ajal on toitumisprobleemid eriti aktuaalsed. Igapäevases arstipraktikas kohtab sageli inimesi, kes vajavad toitumisalast nõustamist selliste hädade tõttu, nagu vereringeelundite haigused, seedimis- ja imendumishäired, diabeet, toiduaineallergia, tsöliaakia (peensoole limaskesta hattude taandareng koos toitainete imendumise häirega), laktoositalumatus, osteoporoos, ureemia jm. Peamised riskitegurid on hüpertoonia, aneemia, ülekaal ja rasvumine.

Paljudel juhtudel on soovitatav toitumisharjumusi muuta. Esile kerkib sõna “dieet”, mis tekitab sageli vääritimõistmist. Kindlasti ei tähenda dieet millestki loobumist, vaid ikka teadlikku ja tarka toitumist. Tähtis on meeles pidada, mis eesmärgil dieet on ette võetud. Näiteks kui seda tehakse ülekaalu langetamiseks, on tegu kaalujälgija dieediga. Kui dieeti peetakse raviperioodil, on see dieetravi ehk ravitoitlustamine.

Eesmärk on normaalne elu

 

Ravitoitlustamine on kindla sihiga toitlustamisviis, mille eesmärk on tagada tervisehäiretega inimese paranemine ja normaalne elu. Adekvaatne dieetravi peab kindlustama organismi füsioloogiliste protsesside tasakaalustamiseks optimaalse energia ja toitainete saamise, samuti tasakaalustatud vee ja soolade ainevahetuse.

Üks võimalus on kergendatud ravidieedid, mida rakendatakse lühiajaliselt mitmesuguste haiguste raviperioodil. Menüü koostamisel lähtutakse üldfüsioloogilistest toitumispõhimõtetest, kahjustatud organit säästetakse keemiliste, termiliste või mehaaniliste mõjude eest. Välditakse raskesti seeditavaid, gaaside teket ja sapivaevusi soodustavaid toiduaineid. Dieettoidud valmistatakse naturaalsetest ja värsketest toiduainetest küpsetades, hautades või keetes.

Teine osa ravidieete on range piiranguga ja kogu eluaja kasutatavad (näiteks tsöliaakia, laktoositalumatuse korral). Arvestatakse haige põhiainevahetuset ja lisaenergia tarvet, kusjuures toitainete vajadust vähendatakse või suurendatakse vastavalt ravi spetsiifikale. Selline dieet on adekvaatne ja optimaalne.

Dieet peab olema teadlik

 

Kindlasti tuleb jälgida, et dieedipidamine oleks kontrollitud ja teadlik. Ebaratsionaalne ja ühekülgne toitumine võib kasu asemel hoopis kahju tuua.

  • Toidu ülemäärane valgusisaldus suurendab neerude, maksa ja seedekulgla koormust.
  • Pikemal nälgimisel on oht näärmekoe atroofia väljakujunemiseks pankrease seedeensüümide toime tõttu.
  • Kui toiduallergeen on välja selgitatud, tuleb dieedi abil vältida uusi kokkupuuteid sellega. Toiduga organismi sattuv võõrvalk ehk allergeen võib vallandada allergilise reaktsiooni.
  • Katsetamine tundmatute dieetide ja toidulisanditega kehakaalu langetamiseks või tõstmiseks on ebasoovitatavad. Eriti kahjulik on üksikute vitamiini- või mineraalainepreparaatide apteegist kokkuostmine ja tarbimine valedes annustes.
Normaalse söömisega peaksid käima käsikäes ka normaalne veetarbimine, füüsiline aktiivsus, positiivne ellusuhtumine ja tõhus puhkus.

Kommentaariks pean ütlema, et veregrupidieete mina ei kasuta ega propageeri. Inimese organismi kudede ainevahetus on keeruline süsteem. Ainevahetust mõjutavad tegurid võivad olla negatiivse või positiivse toimega. Pikaajaline ühekülgne toitumine annab ekstreemsete dieetide harrastajatel tihti soovimatuid tagajärgi.



Kai Siidirätsep
delfi.ee