Vereanalüüsi põhjal antud toitumissoovituste üldnimetajaks trügib mõiste veregrupidieet.
Mis siis on veel Role-meetod, mida näitavad allergiatestid?
Ja millised on kõige õigemad näpunäited tervisliku menüü koostamiseks?
Elav diskussioon tõe väljaselgitamiseks käib ka spetsialistide vahel.
1. Varjatud toidutalumatus
“Meie meetod on motiveeritud, mõtlevale ja tahtejõulisele
inimesele, kes soovib süüa nii, et toit toimiks kui ravim ja aitaks terve
olla,” selgitab dr Adik Levin.
Üle 35aastase staažiga tuntud lastearst proovis aktiivset dieeti ehk organismi
immunoloogilist korrektsiooni enne teistele soovitamist enda peal. Suhkruhaige
mehe tervis oli halvas seisus, elujõud üha kahanes. Uutmoodi sööma hakates
kaotas ta mõne kuuga kaalus üle kümne kilo ning võis loobuda insuliinravist,
piirdudes vaid diabeeditablettidega. Dr Levin selgitab, et immunoloogilise
korrektsiooni idee pole pärit USAst. Tõsi, sealt on ostetud nende firmas praegu
kasutatavad veretestid, meetod ise pärineb aga Moskvas praktiseerivalt
lastearstilt, kes uuris oma patsientide tervise ja toitumisharjumuste seoseid.
Ta jõudis arusaamisele, et toidust saab abi paljude tervisehäirete korral.
Testid, testid, testid
Adik Levin rõhutab, et tema ja ta kolleegid ei ravi haigusi,
vaid annavad individuaalseid toitumissoovitusi. Tervise võti peitub tema sõnul
just individuaalses lähenemises: immunoloogilise uuringu alusel soovitab
konsultant just konkreetsele inimesele sobivat tervislikku menüüd ja
toitumisrežiimi.
Maailmas on palju teste, mis aitavad tohtritel uurida
reaktsioone veres leiduvatele toiduainete antigeenidele. Kõik need testid
väljendavad suuremalt jaolt organismi kaitsereaktsiooni toiduainete sisenemisel
seedekulglast verre. Testi tõlgendamine oleneb suurel määral arsti
kvalifikatsioonist. Role-programmis kasutatakse IgG ELISA testi, mis reageerib
veres ringlevatele antikehadele: IgG-grupi immunoglobuliinidele.
Dr Levini sõnul haakub see paljuski allergoloogide
testidega, kus samuti töötatakse antigeen-antikeha-mehhanismiga. “Allergoloog
tegeleb ülitundlikkusega (näiteks söön midagi ja selle tagajärjel ilmub lööve),
see on n-ö erakorraline olukord. Meie keskendume varjatud toidutalumatusele,
mis tekib ka antigeen-antikeha-mehhanismiga, kuid mida saab vaadelda kui
kroonilist protsessi. Alguses käivituv protsess on sarnane allergoloogilise
kontseptsiooni järgi toimuvaga, kuid hilisem patogenees ehk haigusnähtude
tekkimine ja arenemine on hoopis teistsugune ning see kujuneb välja aastate
jooksul,” selgitab Adik Levin.
“Teie ja allergoloogide tegevusvaldkond on seega sama?”
“Ajakirja
Tervis Pluss algatatud asjalik diskussioon on väga teretulnud. Sellest selgub,
et spetsialistide lähenemine varjatud toidutalumatusele on erinev. Allergoloogi
arvates on toidutalumatuse korral toiduained küll kaebuste tekitajad, kuid
immunoloogilist reaktsiooni ei toimu. Kuidas siis ei toimu, kui moodustuvad
antikehad?” küsib dr Levin. “Ja veel. Eri toiduainete suhtes tekkivate
antikehade hulk on iga inimese veres erinev, alates minimaalsetest kuni
maksimaalsete väärtusteni. Kui inimene vabaneb mõneks ajaks nendest toitudest,
mille tõttu kujuneb organismis maksimaalne antikehade kontsentratsioon,
terviseprobleemid vähenevad: paraneb enesetunne, hakkab langema kaal jm.
Dr Levini sõnul pole allergoloogid, kes on aastaid tegelenud
ülitundlikkuse diagnoosimise ja raviga, sügavuti uurinud ja ravinud varjatud
toidutalumatusega patsiente. Just uus lähenemine varjatud toidutalumatusele
köitiski dr Levinit ja paari esimese tegevusaasta jooksul on ta veendunud, et
sellel suunal on suuri väljavaateid. Varjatud toidutalumatusega tegelemine on
alles “noor”, sest esimesed uuringud tehti eelmise sajandi 30. aastatel ning
laboratoorsete uuringutega alustati alles 1980. aastal. Olemasolev metoodika lubab
vähendada ravimite kasutamist ja annab organismile võimaluse ise oma tervist
taastada. Siit ka kuulsa Thomas Edisoni sõnad: “Tuleviku arst ei anna teile
ravimeid, vaid õige toitumise soovitusi, et ennetada kõiki haigusi.”
Kireva massi haamri all
Osasaamine avatud maailma hüvedest on meid teinud
haavatavamaks. Muu hulgas on meil võimalus süüa sadu ja sadu erinevaid,
sealhulgas eksootilisi toiduaineid. Nendega kohanemiseks kulub kümneid
inimpõlvi, on loogiline, et meie pole seda veel suutnud. Kõik, mis hästi
maitseb, pole organismile kasulik. Ühelt poolt on plahvatuslikult kasvanud
toiduainete valik meie söögilaual, teisalt on küsitav kõige selle kvaliteet.
Pole võimalik, et näiteks ülipika säilitusajaga toidukaubad on tervislikud.
“Valesti süües ei lagune toit seedekulglas täielikult ja soovimatud ained
imenduvad verre. Vajalikud ained tunneb organism ära, kaitseks uute ja
kahjulike eest peab ta aga välja töötama üha uusi antikehasid,” selgitab dr
Levin. “Seepärast on immuunsüsteem pidevalt n-ö ületöötamisrežiimil ega jaksa
teha oma tavapärast tööd. Tagajärjeks on sage ja sügav väsimus, ebamäärane halb
enesetunne, ülekaal, haigused, sealhulgas krooniliste haiguste sagenemine üha
nooremas eas.”
Role-programmis antavate soovituste eesmärk on vabastada
immuunsüsteem liigsest koormusest, parandada seedetrakti (eriti peensoole) tööd
ning jõuda, lähtudes lahus toitumise printsiibist, toiduainete parema
omandamiseni.
Plaan kui valgusfoor
Konsultatsioonil selgitatakse välja, mida inimene soovib ja
millised on väljavaated. Siis tehakse vereanalüüs ja test. Inimese vereseerumi
ja 110 toiduekstrakti (antigeeni) kokkupanemisel saadakse mõõdetav reaktsioon.
Edasine tegevuskava töötatakse välja vastavalt toiduainete antikehadele veres.
Testi tulemuste põhjal kantakse toiduained parema pildi saamiseks sõna otseses
mõttes punasele ja rohelisele kaardile. Järgmise kolme kuu jooksul on punase
kaardi toiduained keelatud. Nii antakse organismile puhkust sellest, millest ta
on “üle söönud”. Tohtri sõnul on see piisav aeg, et keha jõuaks ümber
häälestuda. Enamiku inimeste tundlikkus muutub juba esimese kolme kuuga
sedavõrd, et osatakse oma sisehäält kuulates kõike kahjulikku instinktiivselt
vältida.
Edasine nõustamine hõlmab rohelisel kaardil olevaid
toiduaineid: nüüd saab inimene teada, kui palju, kuidas ja millises vahekorras
toitu ning jooke manustada. Ka seda, et kõiki toiduaineid ei sobi ühe
söögikorra ajal kokku panna. Seda nimetab dr Levin lahus toitumise
printsiibiks. Inimesele on seejuures abiks tabel ja arsti nõuanded. Ka on paras
aeg teha korrektiive: kui analüüs lubab, tuuakse osa toiduaineid punaselt
kaardilt rohelisele. Dr Levin rõhutab, et kedagi ei näljutata. Vastupidi,
inimene sööb piisavalt ja vaheldusrikkalt.
Sõltuvusest priiks
Kolm kuud – see on vaid stardipauk. Menüü paindlik
korrigeerimine peaks kestma umbes aasta, vajaduse korral kauemgi. Dr Levini
sõnul on sellise koostöö kaugem eesmärk füüsilise seisundi põhjalik
parandamine. Kui inimene on haige ja tarvitab ravimeid, siis on siht ka
vähendada vajadust rohtude järele, seda koostöös raviarstiga ning vastavalt
seisundi paranemisele. Nimelt hindab Adik Levin tohtrina kõrgelt
farmaatsiafirmade, meditsiinitehnika ja biotehnoloogia saavutusi, sest tänu
nendele on meil suurepärased tulemused intensiivravis, erakorralises
meditsiinis, kirurgias ja nakkushaiguste ravis. Samas on staažikas arst
veendunud, et oleme lubamatult suures sõltuvuses ravimitest neis
tervishoiuvaldkondades, kus elukvaliteeti saaks parandada ka teiste
meetoditega, näiteks targalt toitudes. Dr Levin paneb südamele, et eesmärk ei
peaks olema mitte kaalust allavõtmine, vaid hea enesetunne ja reibas meel.
Suhtudes oma kehasse austuse ja armastusega ning õppides märkama tema soove,
võib tulemus rõõmsalt üllatada ka suurt skeptikut: kaal langeb ja tervis
paraneb.
Igaühele oma
“Veregrupidieediga pole meie meetodil aga midagi ühist,”
ütleb dr Levin. “Samas ma austan inimeste valikuvabadust ega mõista hukka neid,
kes loevad vastavaid raamatuid ja selle järgi oma toitumisharjumusi muudavad.
See meetod pole teaduslikult põhjendatud, küll aga osavalt kokku kirjutatud.
Mulle sümpatiseerib veregrupidieedi autorite püüdlus natukenegi individuaalsema
lähenemise poole: dieeti ei reklaamita kui kõikidele sobivat, vaid inimesed
jaotatakse veregruppide järgi vähemalt nelja rühma.” Adik Levini arvates on
tervisehädade üks olulisemaid põhjusi just ühtlustamine: kõik peaks kõikidele
sobima, ka toit. “Samas me teame, et kõik me oleme kordumatud: miks me siis
eeldame, et kõik pakutav, sealhulgas toiduained, peaks meile ühtmoodi hästi
sobima?! Meie immunoloogilise korrektsiooni meetod on suur samm edasi:
individuaalse lähenemise ja tervise poole.”
2. Allergoloogi laboris
Ka allergoloog kasutab
oma töös diagnoosi täpsustamiseks ja nn põhjusallergeeni väljaselgitamiseks
vereanalüüsi. Mis oleks veel lihtsam ja ka rahakotile kasulikum (haigekassa
maksab analüüsid kinni) kui paluda vastutulelikul tohtril vereanalüüsiga
selgitada, milline toiduaine sobib ja milline mitte? Pole vaja kulutada raha
kallite teenusepakkujate testidele, kaal langeb ja tervis paraneb. Kas
allergoloogi abiga saab määrata toiduainete sobivust? Küsimustele vastab Tartu
Ülikooli arst-õppejõud vanemteadur Kaja
Julge, kelle väitekiri käsitles
allergiahaiguste kujunemist ja immuunreaktsioone eri allergeenidele.
“Tõepoolest on oht ajada segamini erinevad meetodid, kus
toitumissoovitusi antakse vereanalüüside põhjal. Viimasel ajal räägitakse
sageli näiteks veregrupidieedist ja dr Levini meetodist, kuigi neid on teisigi.
Millegipärast jääb huvilistele ennekõike meelde sõna “vereanalüüs”,” ütleb dr
Julge. “Ka minu vastuvõtul on käinud lapsevanemaid, näpus pikk nimekiri
toiduainetega ning südames soov selgitada testidega välja, mida oleks endal ja
lapsel tervislik süüa, mida mitte. Pean huvilisi kurvastama: sellistele küsimustele
ei saa veretesti ega mingi muu testi alusel ammendavat vastust anda ei
allergoloog ega ükski teine spetsialist. Miks siis? Asjasse selguse toomiseks
peaks selgitama põhimõisteid.”
Ja need on?
“Tutvustan meeleldi üht küllalt olulist lõiku oma töövaldkonnast.
Mis on toiduallergia ja mis on toidutalumatus?
Toiduallergia tähendab
immuunsüsteemi tavalisest erinevat reageerimist, suurenenud tundlikkust mingi
toiduaine vastu. Ülitundlikkust põhjustab enamasti toidu valguline koostisosa,
mis paneb inimese immuunsüsteemi tootma selle vastaseid antikehi – tekib
immunoloogiline reaktsioon. Umbes kolmandikul inimkonnast on kalduvus
immuunglobuliin E (IgE) tüüpi antikehade liigtootmiseks, mis juba esimesel
eluaastal võib väljenduda toiduallergiana. Mõne aja pärast tekivad
ülitundlikkuse nähud sissehingatavate allergeenide (tolmulestade, koduloomade
karvade) ning koolieas või veelgi hiljem õietolmude suhtes. See, mille vastu
allergiline ollakse, tavaliselt elu jooksul muutub.
Toidutalumatuse korral
on toiduained küll kaebuste põhjustajad, kuid immunoloogilist reaktsiooni ei
toimu.
Ehk aitab eri testide kohta info kogujat pisut selgitus, mis liiki antikehi on olemas.
Mõned näited:
- IgA-tüüpi antikehad takistavad viiruste ja bakterite sissetungi; koos toiduantigeenidega aitavad vältida allergia kujunemist.
- IgM-tüüpi antikehad tulevad appi nakkuse alguses ja seejärel kaovad.
- IgG-tüüpi antikehi leidub organismis veel pikka aega pärast põdemist ja need annavad haigusevastase kaitse. Vaktsineerimise tõhusust hinnatakse IgG-antikehade hulga alusel. Toiduainetevastaste IgG-antikehade teke on füsioloogiline protsess ja nende hulk sõltub konkreetse toiduaine tarbimise määrast. Rõhutan seejuures sõna “füsioloogiline”, s.t see on täiesti normaalne immuunsüsteemi reaktsioon. Ülitundlikkuse üks ravimeetod on immuunravi, mille käigus kujuneb konkreetsete allergeenide taluvus. Oluline roll on selles IgG-tüüpi antikehade tekkel.
- IgE-tüüpi antikehade esmane ülesanne on olnud parasiitide (näiteks solkmete) vastane kaitse, kuid väga suur on nende osa kiiret tüüpi ehk IgE vahendatud toiduallergia tekkel.
Mis toimub organismis, kui inimene sööb midagi, mille vastu ta on ülitundlik?
Nuumrakkude pinnale kinnitunud IgE-antikehade ja allergeeni
vahel kujuneva reaktsiooni tagajärjel vabanevad bioloogiliselt aktiivsed ained,
millest tähtsamad on histamiin ja serotoniin ning mis tekitavad haigusnähte
(nahalööbeid, nina vesitsemist, astmahooge, seedehäireid jm). Toiduallergia
võib avalduda minutite, tundide, aga ka alles ühe-kahe ööpäeva pärast. Kiire
reaktsiooni põhjustavad tavaliselt üks või paar toiduainet, aeglase reaktsiooni
korral osalevad enamasti mitu allergeeni ja tekkemehhanismi. Mitte-IgE vahendatud toiduallergia
võib olla seotud teiste antikehade, immuunkomplekside ja muuga.
Ütlesite, et ka allergoloog kasutab oma töös vereteste. Mida need näitavad?
Abistava meetodina on tehtud vereteste ligi 30 aastat.
Üldise IgE sisalduse kasv viitab sellele, et vaevused on tõenäoliselt tingitud
IgE vahendatud allergiast. Väga suur IgE sisaldus on tugevalt väljendunud
allergia, aga ka parasiitide olemasolu tunnus. Informatiivsem on üksikute
allergeenide vastaste IgE-antikehade määramine. Nahatorketestiga hinnatakse
IgE-antikehade olemasolu nahas, veretestiga nende sisaldust vereseerumis.
Vereteste, mis on nahatestidest palju kallimad, tehakse siis, kui nahatest pole
mingil põhjusel võimalik: näiteks on lööve nii ulatuslik, et testi pole
lihtsalt kusagile teha, patsient ei saa katkestada allergiavastast ravi
antihistamiinikumidega, eelneb raskekujuline reaktsioon, kubel tekib igast
nõelatorkest või puudub vastav allergeen.
Toidutalumatuse korral pole veretestist abi?
Toidutalumatuse nähud võivad olla täpselt samasugused kui
allergia korral, kuid veretestiga on põhjuse kindlakstegemine väga piiratud.
Talumatusest annab tunnistust see, et toidust tingitud vaevus kordub ning seda
on võimalik esile kutsuda provokatsioonitestiga. Teatud toiduained (munavalge,
karpkala, maasikad, tomatid, kakao, šokolaad, tsitrusviljad, sealiha)
vabastavad nuumrakkudest histamiini ja teisi bioloogiliselt aktiivseid aineid
ilma antigeen-antikeha-reaktsioonita. Fermenteeritud toidud (juust, hapukapsad,
kalakonservid, alkohoolsed joogid) sisaldavad rohkesti histamiini ja türamiini
ning lisaks sünteesivad sooletrakti mikroobid histidiinist histamiini.
Ensümaatilise toidutalumatuse korral on inimesel teatud ensüümi (fermenti) vähe
või see puudub üldse. Kõige sagedamini esineb laktoosi lammutava ensüümi
laktaasi puudulikkust, mistõttu inimene ei saa juua rõõska piima. Kofeiin
tekitab sageli südamepekslemist, värinaid, gaase seedetraktis, unetust.
Pahatihti on peavalu, nõgeslööbe, seedimishäirete põhjuseks toidus sisalduvad
lisaained.
Toiduallergeenide
vastaste IgG-antikehade määramine on ammu tuntud meetod, kuid selle väärtus
toidutalumatuse kindlakstegemisel ja ravisoovituste andmisel ei ole piisavalt
kinnitust leidnud (S. Teuber, C. Porch-Curren. Unproved diagnostic and
therapeutic approaches to food allergy and intolerance. Current Opinion Allergy
and Clinical Immunology 2003;3:217-21).
Toiduallergeenide
vastaste IgG-antikehade testi alusel määratud dieedist võib mõningast abi olla
ärritatud soole sündroomiga patsientidel.
Dieedi soovitamist veregrupi alusel võrdleksin aga näiteks
temperamenditüübist lähtuvate toitumisjuhistega. Samas paneb see mõtlema, et
kõigile ei sobi võrdselt kõik toiduained ja et mõnele on kadestamapanevalt
palju lubatud. Ka horoskoobi lugemisest on kasu just sel määral, et see aitab
paremini mõista meie erinevusi ja põhjendab nii ilusasti ära, miks alati kõik
ei laabu.
3. Veregrupideet
Raamatus “Reipaks ja saledaks toitainete
eraldamis- ja veregrupidieediga” väidetakse, et veregrupist lähtuv toitumine on
tervislik toitumisviis, mis on kooskõlas inimese geneetiliste vajadustega. See
on nii saleduse ja reipuse kui ka tervise, vitaalsuse ja heaolu võti, seisab
raamatus.
Veregrupidieedi põhitees on teadmine, et iga veregrupp ei
talu iga toiduainet. Ühed toiduained täiendavad kindlaid veregruppe, teised aga
mõjuvad neile vastandlikult ja nõrgestavalt. Seepärast pakutakse igale
veregrupile oma menüüd. Toiduained jaotatakse kolme rühma:
1) kasulikud – toimivad
organismis nagu ravim,
2) neutraalsed – mõjuvad nagu
toit, mis tasakaalustab,
3) välditavad – mõjuvad nagu
mürk, nende tarbimist tuleks tõsiselt piirata.
Väidetavalt võimaldab selline lähenemine luua tasakaalu
immuun- ja seedesüsteemi vahel. Soovitusi antakse ka toidukoguste ja -kordade
kohta. Näpunäidete osas on eraldi luubi all näiteks liha,
mereannid, piimatooted, rasvad, seemned, kaun- ja teraviljad, leivad, aed- ja
puuviljad, maitseained, lisandid ja joogid.
Veregruppe on neli: 0, A, B ja AB. Need veretüübid erinevad
üksteisest eelkõige pindmise struktuuri (punaste vereliblede), antigeenide
poolest. Näiteks kui vereülekandel segunevad kaks veregruppi, võib see kutsuda
esile tugevaid reaktsioone.
Toiduainete erineva talumise põhjused peituvad dieediidee
autorite sõnul inimkonna arenguloos, täpsemalt veregruppide põlvnemises ja
inimrasside toitumisharjumuste kujunemises. Evolutsiooni jooksul võttis inimene
kasutusele uued elamisalad, toitumispõhimõtted muutusid. Seedeelundkonnale,
ainevahetusele ja immuunsüsteemile esitati seega järjest uusi ülesandeid.
Mutatsioonide kaudu said esialgsest 0-veregrupist alguse uued veregrupitüübid,
mis sobisid rohkem elamistingimustega.
Käsikäes toiduainete valiku muutusega toimus ka
immuunsüsteemi areng. Veregrupidieedi autorite sõnul võivad veregrupiga
sobimatut toitu süües tekkida tugevad antikehareaktsioonid. Selle põhjuseks
olevat asjaolu, et immuunsüsteem ajab talle tundmatud valgud (lektiinid)
segamini võõra veregrupi antigeenidega.
Veregrupidieedi ideed arendas 20. sajandi alguses edasi
Ameerika arst Howard Hay, klassikalise
toitainete eraldamise dieedi looja. Ta ühendas oma teadmised ja dr
D’Adamo veregrupidieedi. Ühenddieedi üheks alustalaks on toiduainete õige valik
ja kombinatsioon. Roogi kombineeritakse tervisliku toitumise reeglite põhjal,
toiduained valitakse aga veregrupidieedi teooria järgi.
Dieet näeb ette, et loobutakse nendest toiduainetest, mis sööjale midagi ei anna. Meetodi meeldivaim osa on väidetavalt automaatne kehakaalu langus. Samas rõhutatakse, et ühenddieet pole pelgalt salenemise vahend, vaid toitumisviis, mis õpetab toiduga teadlikult ümber käima.
Dieet – tark toitumine
Liidia Kiisk,
Tartu Ülikooli kliinikumi dieetarst:
Toitumine muutub
inimese tervise säilitamisel ja haiguste vältimisel iga päevaga üha tähtsamaks.
Viimasel ajal on toitumisprobleemid eriti aktuaalsed. Igapäevases
arstipraktikas kohtab sageli inimesi, kes vajavad toitumisalast nõustamist
selliste hädade tõttu, nagu vereringeelundite haigused, seedimis- ja
imendumishäired, diabeet, toiduaineallergia, tsöliaakia (peensoole
limaskesta hattude taandareng koos toitainete imendumise häirega), laktoositalumatus, osteoporoos, ureemia jm.
Peamised riskitegurid on hüpertoonia, aneemia, ülekaal ja rasvumine.
Paljudel juhtudel on
soovitatav toitumisharjumusi muuta. Esile kerkib sõna “dieet”, mis tekitab
sageli vääritimõistmist. Kindlasti ei tähenda dieet millestki loobumist, vaid
ikka teadlikku ja tarka toitumist. Tähtis on meeles pidada, mis eesmärgil dieet
on ette võetud. Näiteks kui seda tehakse ülekaalu langetamiseks, on tegu
kaalujälgija dieediga. Kui dieeti peetakse raviperioodil, on see dieetravi ehk
ravitoitlustamine.
Eesmärk on normaalne elu
Ravitoitlustamine
on kindla sihiga toitlustamisviis, mille eesmärk on tagada tervisehäiretega
inimese paranemine ja normaalne elu. Adekvaatne dieetravi peab kindlustama
organismi füsioloogiliste protsesside tasakaalustamiseks optimaalse energia ja
toitainete saamise, samuti tasakaalustatud vee ja soolade ainevahetuse.
Üks võimalus on kergendatud ravidieedid, mida rakendatakse
lühiajaliselt mitmesuguste haiguste raviperioodil. Menüü koostamisel lähtutakse üldfüsioloogilistest toitumispõhimõtetest,
kahjustatud organit säästetakse keemiliste, termiliste või mehaaniliste mõjude
eest. Välditakse raskesti seeditavaid, gaaside teket ja sapivaevusi
soodustavaid toiduaineid. Dieettoidud valmistatakse naturaalsetest ja
värsketest toiduainetest küpsetades, hautades või keetes.
Teine osa ravidieete on range piiranguga ja kogu eluaja
kasutatavad (näiteks tsöliaakia, laktoositalumatuse korral). Arvestatakse haige põhiainevahetuset ja
lisaenergia tarvet, kusjuures toitainete vajadust vähendatakse või
suurendatakse vastavalt ravi spetsiifikale. Selline dieet on adekvaatne
ja optimaalne.
Dieet peab olema teadlik
Kindlasti
tuleb jälgida, et dieedipidamine oleks kontrollitud ja teadlik. Ebaratsionaalne
ja ühekülgne toitumine võib kasu asemel hoopis kahju tuua.
- Toidu ülemäärane valgusisaldus suurendab neerude, maksa ja seedekulgla koormust.
- Pikemal nälgimisel on oht näärmekoe atroofia väljakujunemiseks pankrease seedeensüümide toime tõttu.
- Kui toiduallergeen on välja selgitatud, tuleb dieedi abil vältida uusi kokkupuuteid sellega. Toiduga organismi sattuv võõrvalk ehk allergeen võib vallandada allergilise reaktsiooni.
- Katsetamine tundmatute dieetide ja toidulisanditega kehakaalu langetamiseks või tõstmiseks on ebasoovitatavad. Eriti kahjulik on üksikute vitamiini- või mineraalainepreparaatide apteegist kokkuostmine ja tarbimine valedes annustes.
Normaalse söömisega peaksid käima käsikäes ka normaalne
veetarbimine, füüsiline aktiivsus, positiivne ellusuhtumine ja tõhus puhkus.
Kommentaariks pean ütlema, et veregrupidieete mina ei kasuta
ega propageeri. Inimese organismi kudede ainevahetus on keeruline süsteem.
Ainevahetust mõjutavad tegurid võivad olla negatiivse või positiivse toimega.
Pikaajaline ühekülgne toitumine annab ekstreemsete dieetide harrastajatel tihti
soovimatuid tagajärgi.
Kai Siidirätsep
delfi.ee
