Ajaloominut: Lapse tervishoid 1967

…

Väärtoitmisest põhjustatud haigused

Õige toitmine on eriti tähtis alla 3 a. vanustele lastele. Vähimadki toitmisvead võivad saada toitehäirete põhjuseks. Toitehäired on põhjus­tatud vaeg-, väär- või liigtoitmisest. Väära toitmise tagajärjel tekivad rasked haigused, millesse laps võib surra.

…

 

Jahutoidukahjustus tekib, kui laps saab liigselt süsivesikuid (tera­viljasaaduste näol) ja samal ajal väga vähe piima. Laps rasvub näiliselt, muutub lõdvaks. Välimuselt on ta tursunud ilmega. Roe muutub - liigse käärimise tõttu sooles - vedelaks ja vahutavaks. Jahutoidukahjustusega lapsed on eriti vastuvõtlikud nakkushaigustele ja põevad need raskelt läbi.

Toiteline kehvveresus esineb ½-2 aasta vanustel lastel küllalt sageli. Ta kujuneb ebaõige toitmise tagajärjel: laps saab liiga palju lehmapiima ning mitteõigeaegselt ja mitteküllaldaselt aedviljapüreed.

Sageli keeldub laps ise muust toidust, sest talle maitseb üle kõige leh­mapiim. Ema annab lapsele järele ja 7-8 kuu vanuse imiku toiduks saabki ainult lehmapiim, mida ta joob 1-1,5 liitrit päevas. Mõnikord saab laps liiga palju piima seetõttu, et talle antakse piima ka joogina. Ühekülgsel lehmapiimaga toitmisel kujuneb kehvveresus väga kiiresti. Eriti kergesti kujuneb see kitsepiimaga toitmisel.

Toiteline kehvveresus algab märkamatult. Lapse käitumine ja toitumus on normaalsed. Nahk muutub kahvatuks, nii pikkamööda, et seda ei panda tähelegi. Arsti poole pöördutakse sageli alles siis, kui vere­värvniku sisaldus veres on langenud 2-3 korda normaalsest madalamale.

Toitelise kehvveresusega lapse vastupanuvõime nakkustele on lan­genud. Kehvveresusele lisanduvad sageli põletikud, mille kulg on raske. Raskekujulise kehvveresuse puhul võib laps surra.

Kehvveresus on nõuetekohasel toitmisel välditav. Kui laps hakkab eelistama toiduks lehmapiima, tuleb talle pakkuda muud toitu ja piima hulka piirata. Piima anda lapse vanusele vastav norm, mitte rohkem. Haigele lapsele tuleb tingimata anda köögiviljatoite, sest need sisaldavad mineraalsooli.

…

Seedimise iseärasustest lastel

Seedimisel lõhustatakse toitained lihtsateks keemilisteks ühenditeks. Suuõõnes toimub toidu segunemine süljega ja algab toidu lõhustamine süljes leiduva fermendi toimel. Imiku maomahl sisaldab kõiki seedi­miseks vajalikke fermente ja soolhapet, kuid vähemal määral kui täiskasvanul. Rinnapiimaga toitmisel tuleb imiku maomahl seedimisega hästi toime. 

Lehmapiima seedimiseks on aga vaja tunduvalt rohkem fer­mente, mistõttu lehmapiimaga toitmisel võib kergesti tekkida seede­häire. Seeparast on imikute toitmine rinnapiimaga erilise tahtsusega ja ühtlasi parimaks toitmisviisiks. Rinnapiimaga toitmisel tühjeneb imiku magu 2-3 tunni jooksul, lehmapiim peetub maos aga 3-4 tundi. Mao tühjenemise aega pikendab rasvarohke toit. Samuti pikeneb toidu maos püsimise aeg vaegtoitumusega ja palavikuhaigetel lastel. Sooltes toimub toitkördi edasine seedimine ja toitainete imendumine.

Toitainete seedimisel on eriti suur tähtsus seedefermentidel. Nende eritumine oleneb aga väga mitmesugustest teguritest. Hästi serveeri­tud, hea maitse ja lõhnaga toit hõrgutab maofermentide eritumist, mis on eriti tahtis närviliste ja isutute laste juures. Toit peab olema para­jalt soe. Liiga kuumalt või külmalt söödud toit pidurdab seedemahlade nõristust. Lapse halb meeleolu ja nutt mõjuvad seedefermentide nõristusele pidurdavalt. Lapse toitmist võib alustada alles lapse rahunemisel. Last tuleb sööma ergutada, kõneldes toidu heast maitsest, välimusest jne.

Seedemahlade eritumist pidurdab liigne kuumus. Kuumal aastaajal on seedemahiade eritus pärsitud, mistõttu suvises toidumenüüs peab kasutama kergemini seeditavaid toiduaineid, eriti tuleb piirata rasv­ainete tarvitamist. Haiguslike seisundite puhul, iseäranis eksudatiivse diateesiga ja rahhiidiga lastel langeb seedemahla eritus ainevahetuse kahjustuse tagajärjel.

Terve lapse sooles leidub hulgaliselt mikroobe. Vastavalt sellele, kui­das imikut toidetakse, kujuneb tema soole mikrofloora. Rinnapiimaga toitmisel paljunevad sooles käärimist põhjustavad mikroobid, mis takis­tavad haiguslike pisikute vohamist ja levikut. 

Lehmapiimaga toitmisei paljunevad nii käärimist kui ka roiskumist tekitavad pisikud. Süsivesi­kuterikas toit soodustab käärimist, valgurikas toit roiskumist. Sooles toimuva protsessi üle saame otsustada rooja välimuse jargi. Hapu lõhnaga roe on käärimise ja halva haisuga roe - roiskumise tunnuseks. Et saada andmeid lapse seedimisest, peab ema pidevalt jälgima lapse rooja. Rooja muutumisel vedelaks, limaseks tuleb pöörduda arsti poole, et õigeaegselt välja selgitada seedehäire põhjus ja lasta määrata ravi.

Toiteline seederike

Toitelise seederikke peamiseks põhjuseks on liigtoitmine. Imikule antakse tema eale mittevastav toiduportsjon, või antakse liiga rammu­sat, rasvarohket toitu. Seederike võib kujuneda väärtoitmise alusel, kui imikut toidetakse täiskasvanu toiduga (näit, kapsasupp). Mõnikord võib toit olla riknenud, eriti suvel, kui imiku toidusegusid pole säili­tatud jahedas kohas. Viga tehakse ka siis, kui imikule pakutakse toitu liiga sageli või antakse suvel joogina vee asemel piima. Tuleb arvestada sedagi, et kuumal aastaajal on lapse toidutarve vähenenud.

Lehmapiima seedimine imiku maos kestab 3-4 tundi. Kui talle antakse kas liiga sageli, liiga palju või liiga rammusaid toite, siis koor­matakse magu üle. Maohape ei suuda hävitada toidus leiduvaid pisi­kuid, mao fermendid ei jõua toitu küllaldaselt seedida ning tekibki seedehäire. Eriti sagedased on seederikked suvel, kui seedefermentide eritumine on kuumuse tõttu vähenenud. Laps ei vaja suvel rammusat toitu. Kuumal ajal higistab laps palju, seetõttu tuleb teda tihti joota. Kui talle pakutakse joogiks piima, siis joob ta seda liiga palju. Liigsel toitmisel ei suuda mao fermendid toitu küllaldaselt seedida, halvasti seedunud toitkört satub maost peensoolde ning laguneb seal mikroobide toimel. Tekib palju gaase ja kõht puhitub. Toidu käärimisel soolte tegevus elavneb ja kujuneb kõhulahtisus.

Imiku seedeelundid ei talu järske muutusi toidu koostises. Kui imi­kule hakatakse andma mahla, putru või köögiviljapüreed, siis tuleb seda alguses anda väikestes kogustes, hiljem annust järk-järgult suurenda­des, et võimaldada seedeelunditel uue toiduga kohaneda.

On lapsi, kellel seedehäire tekib eriti kergesti, iga väiksem toitmis­viga põhjustab oksendamist ja kõhulahtisust. Mõnel imikul tekib aga seederike alles kauakestnud ületoitmise puhul. Lapse üldseisund on toi­telise seederikke puhul hea. Ajuti on ta rõõmus ja mängib, vahetevahel viriseb kõhuvalu tõttu.

Toitmisvea kõrvaldamisel kaob seederike ja laps lakkab virisemast. Kui aga põhjust ei kõrvaldata, seederiket ei ravita ja jätkatakse lapsele endise toidu andmist, siis võib seedehäire muutuda toksiliseks e. mürgis­tuslikuks. Viimase puhul esineb lakkamatu oksendamine, kõht on puhi­tunud, laps roojab sageli. Laps on järsku kõhnunud, silmad auku vaju­nud, nina terav, kehakaal langeb 100-300 g päevas, nahk muutub lõdvaks, lapse seisund muutub äärmiselt tõsiseks.

Toksilise seedehäire vältimiseks tuleb imikut võimalikult 9. elukuuni toita rinnaga ja mitte võõrutada suvekuudel. Kunstlikul toitmisel kasu­tatav lehmapiim peab olema kvaliteetne, toidusegud õigesti valmistatud ja säilitatud. Eriti ettevaatlik peab olema alla 3 kuu vanuste enneaeg­sete, rahhiitiliste ja ülitundlike eksudatiivse diateesiga laste puhul.

…

Nahahaigused

…

Eksudatiivne diatees e. põletikuline valmus. Esimesel kolmel elu­aastal esineb lastel sageli eksudatiivne diatees, mille algnahud võivad ilmneda juba kolmandal-neljandal elunädalal.

Diatees on mõnede laste konstitutsiooni omapära, mille tõttu need lapsed reageerivad väliskeskkonna tingimustele teistest lastest erinevalt. Nende laste vastupanuvõime mõnele haigusele on nõrgem ja haiguse kulg raskem. Üheks diateesi vormiks on eksudatiivne diatees. Eksuda­tiivse diateesiga lastel tekivad kergesti naha kahjustused ja limaskesta põletikud (hingamisteede katarr, kõhulahtisus). Lapsed on rahutud. Esi­mesteks eksudatiivse diateesi nähtudeks on kergesti tekkiv haudumus, gneiss ja piimaraig.

Eksudatiivsete laste nahk on väga õrn ja vaatamata naha õigele hool­damisele tekib haudumus kergesti. Neid lapsi tuleb sageli mähkida, mähkmed peavad olema hõredakoelised. Plastikaati ei tohi kasutada.

Sageli tekib lastel peanaha korplööve ehk gneiss, mis on põhjustatud -rasunäärmete liigsest eritusest. Juba esimestel elunädalatel kattub ees­- ja lagipea pruunikaskollaste rasuste koorikutega. Vahel tekivad koori­kud ka kulmukarvade piirkonda. Gneissi eemaldamisel on all olev nahk normaalne, kuid mõne aja pärast ilmub jalle uus korp. Korp tuleb kord nädalas eemaldada, muidu võib korba all tekkida nahamädanik. Korba eemaldamiseks määritakse teda neutraalse taimeõliga 2-3 tundi enne vannitamist. Vannis pestakse pea puhtaks. Kui pesemisel korp ei irdu, siis eemaldatakse see pärast vanni tiheda kammiga. Kammipiid surutakse eelnevalt läbi marlitüki, siis on kergem kammi korbast puhastada. Tihe kamm on ainult imiku jaoks. Täiskasvanu kammi kasutamisel tuleb see desinfitseerida 70°-lise piiritusega.

Põskedel võib tekkida piimaraig. Põsepuna piirkonnas on nahk roosakas, paksenenud, ketendav ja kare. Piimaraig põhjustab sügelemist. Samad nähud võivad tekkida ka lõuaotsal või kõrvade ees. Naha peh­mendamiseks on soovitatav kasutada kalamaksaõli voi lanoliinsalvi.

Kõige raskem naha kahjustus eksudatiivse diateesiga Iastel on ekseem.

Eksudatiivsed lapsed põevad sageli hingamisteede katarre, millele kergesti lisandub kopsupõletik. Iga väiksemgi toitmisviga võib põhjus­tada kõhulahtisust. Eksudatiivsete laste hooldamine peab olema väga täpne. Soodsates tingimustes avalduvad eksudatiivse diateesi nähud nõrgalt ja võivad jääda hoopis varjatuks. Halbades hooldamistingimus­tes on nähud tugevad, võivad kaasuda nahamädanikud ja siseelundite põletikud. Lapse ümbus peab olema puhas. Ta rõivastus olgu pehme ja õhku hästi läbilaskev. Laps ei tohi kunagi olla higine. Vannitamiseks tuleb kasutada keedetud, pehmet vett. Võimaluse korral on soovitatav kasutada keedetud vihma-, jõe- voi järvevett. Seepi võib vannitamisel kasutada ainult 2 korda nädalas.

Eksudatiivseid lapsi ei tohi liiga tugevasti toita, sest paksenemisel haigusnähud süvenevad. Eksudatiivset imikut rinnaga toites peab ema oma toidus piirama keedusoola ja sokolaadi tarvitamist. Eksudatiivse­tele lastele avaldavad väga soodsat mõju õhuvannid.

Tervisehäirete varane kindlakstegemine

…

Laste nõgesetobi e. stroofulus on kõige sagedasem väikelaste eksu­datiivse diateesi avaldus. Nahale tekivad väikesed roosakad sõlmekesed või kublad, mille tipul võib olla ka villike. Lapsed on väga rahutud, nutavad, sest nahk sügeleb tugevasti.

Haigushood võivad kesta mõni nädal kuni 2-3 kuud ja sageli kor­duvad. Laste nõgesetove tekkimises etendab olulist osa organismi talu­matus mõnede toiduainete suhtes (sokolaad, maasikad, kakao. muna jt.). Ka kirbuhammustus kutsub mõningatel selle suhtes ülitundlikel lastel esile stroofuluse.

…

Ekseemihaige väikelapse hooldamine

Eksudatiivse diateesi avaldusena on ekseem allergiline nahahaigus, mis esineb peamiselt 3 kuu kuni 3 aasta vanustel lastel. Ekseemihai­getele on iseloomulik eriline naha ja limanahkade põletikuline valmus, mis on kujunenud pärilikkuse ning elu jooksul organismile mõjunud tegurite tagajärjel. Ekseemihaiged lapsed on sageli ülitundlikud mitmete toiduainete ja ravimite suhtes.

Ekseem on kauakestev nahahaigus, kusjuures haiguse paranemine ja halvenemine vahelduvad. Imikuealistel lastel tekib ekseem peamiselt näol, peanahal, kaelal, kõrvade taga, kubemevoltides ning küünra- ja põlveõnnaldes. Mõnikord esinevad ekseemilaigud üle kogu keha. Ekseemi puhul tekib nahal punetav lööve, millele kiiresti lisanduvad vesivillikesed, leemendus ja koorikud. Kroonilise ekseemi puhul on haige nahk kuiv ja ketendav. Ekseemilööve põhjustab tugevat sügele­mist ja kipitust.

Tüsistusena tekib ekseemi puhul kergesti nahamädanik, sest põletikuline nahk on kaitsetu mädapisikute suhtes. Nakatatud nahaosadele ilmuvad mädakoorikud. Mädapõletik tekib kergesti just leemendaval nahapinnal.

Nahapuhtuse eest hoolitsemine on ekseemihaige hooldamisel seetõttu erilise tähtsusega. Lapse pesu peab olema alati keedetud ja triigitud. Pesu säilitatakse eraldi puhtasse linasse pakitult. Kuna naha hooldamisel kasutatakse salve ja mähiseid, mis rikuvad pesu värvi ja jätavad plekke, kasutatakse raviprotseduurideks eraldi pesu. Nii ei rikuta kõiki lapse rõivastusesemeid. Ekseemihaige lapse nahk ei tohi olla higine, seepärast valitakse õhku hästi läbilaskvast materjalist valmistatud särgikesed ja jakikesed, imiku mähkmed ning siputuspüksid. Haige nahk on tundlik ja kergesti vigastatav, seepärast peavad rõivad olema pehmed ja avarad, kaenlaalustes ja kubemes vabad. Ka lapse ümbus hoitakse puhtana. Lapse hooldaja peseb alati hoolikalt käed enne lapse juurde minekut ja paneb selga kitli, mida pestakse ja triigitakse vähemalt ülepäeviti. Kittel on vajalik veel seetõttu, et last sülle võttes määrduvad ka hool­daja riided salviga, mis jätab alatiseks plekke. Last vannitatakse võimalikult pehme veega. Selleks sobib vihma-, jõe- või järvevesi, mis on eelnevalt keedetud. Pesemisel kasutatakse ainult lasteseepi, ja mitte sagedamini kui 2 korda nädalas.

Sügelemise tõttu kipub laps nahka kratsima, seejuures tekib naha veritsemine, vigastuste kaudu pääsevad nahasse aga mädapisikud. Et laps ennast ei kratsiks (kratsimisest jäävad nahale armid), pannakse talle käsi- ja õlavartele papist lahased, mis ei lase kasi kuunarliigestest pai­nutada. Lahas pannakse selliselt, et ta ulatuks 10-15 cm allapoole ja ülespoole küünarliigest.

Lahased vooderdatakse seest vatiga, mis kinnitatakse lahase külge sidemega. Lahased pannakse jaki- või kleidikäise peale. Sideme abil kinnitatakse lahas kergelt ümber käsivarre. Kõvasti siduda ei tohi, sest siis on vere äravool käest takistatud, käsi muutub siniseks ja külmaks. Kui nii siiski juhtub, võetakse lahas kohe ära ja seotakse vähese aja möödudes uuesti ja vabamalt.

Ekseemihaige lapse küüned peavad olema siledad ja hästi lühikeseks lõigatud, et nad ei vigastaks nahka. Naha sügelemist vähendab ka lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine, seepärast on ta mängides ja õues jalu­tades rahulikum.

Ekseemihaige lapsega peab üldse rohkem tegelema. Ka värske õhk vähendab sügelemist, mõjudes lapse närvisusteemile rahustavalt. Arsti poolt määratud üldraviga ekseem paraneb ja sügelus väheneb.

Toitmisega ei tohi liialdada, sest lapse paksenemisel haigusnähud süvenevad. Ekseemihaigeie imikule on kõige paremaks toiduks rinna­piim. Imetava ema toidus tuleb piirata keedusoola hulka. Imiku kunstli­kul toitmisel antakse Iehmapiima ainult 500-600 g päevas, lahjemate segudena, soovitatavad on hapud piimasegud. Putrusid ei keedeta piimaga, vaid aedvilja keeduleemega. Ekseemihaigele lapsele antakse esi­mese tõhustustoiduna kindlasti aedviljapüreed, mitte putru. Näiteks kunstlikul toidul olevale imikule antakse 3-kuuselt aedviljapüreed -see on 1 kuu varem kui tavaliselt. Rasvaineid, keedusoola ja liha antakse vähem kui tavaliselt. Lapsed ei tohi saada palju maius­tusi, mett ja vürtsitatud toite. Mune, sokolaadi, kakaod ei tohi ekseemi­haige süüa, sest nende suhtes esineb tal sageli ülitundlikkus. Ka man­dariinid, apelsinid ja sidrunid ei ole lubatud samal põhjusel. Toit peab olema vitamiinirikas. Ekseemihaige lapse toitmisel tuleb toimida arsti ettekirjutuse kohaselt, sest nahahaigusega kaasneb kergesti kõhulahtisus.

Karastamine. Ekseemihaigele lapsele mõjub hästi värske õhk, mis vähendab naha sügelemist. Hästi õhustatud jahedas ruumis või väljas magavad lapsed rahulikumalt kui umbses ja liiga soojas ruumis, see­pärast peab laps viibima võimalikult palju väljas. Karastusvõtetest on sobivad veel üldised õhuvannid toas; soojal ajal õhu- ja päikesevannid õues.

Nakkushaiguste valtimine. Ekseemihaigele on ohtlikud just need nakkused, mis põhjustavad nahalööbeid, nagu tuulerõuged ja leetrid. Naha seisundi halvenedes suurenevad võimalused naha mädapõletiku tekkeks. Kuna lapsel esineb põletikuline valmus ka limanahkade poolt, tuleb vaitida nakatumist grippi ja hingamisteede katarridesse. Kaitse­pookeid ekseemihaigele lapsele ei tehta, lubatud on ainult Iastehalvatus­tbvevastane vaktsineerimine.

Ravi määrab ekseemihaigele arst. Kasutatakse paikset naharavi, mida tehakse kodustes tingimustes, ja üldravi liigtundlikkuse vähendamiseks. Raskema haigestumise korral tuleb laps paigutada haiglasse.

Olenevalt ekseemi iseloomust määratakse nahale asetamiseks kas salve või mähiseid. Marga ekseemi ravitakse algul mähistega. Selleks võetakse kas apteegist ostetud steriilseid marlilapikesi või puhast, äsjatriigitud marlit, mis pannakse kokku nii, et mähise moodustaks 4 või isegi 8 marlikihti. Mähist niisutatakse arsti poolt määratud mähisevede­Iikus ja asetatakse leemendavale nahale. Iga 15-20 minuti järel tuleb marli uuesti niisutada, sest põletikulisel nahal muutub see kiiresti kui­vaks. Kuivades jääb marli leemendava naha külge kinni. Kinni kuiva­nud marlit ei tohi ära rebida, vaid tuleb mähisevedelikuga pealt niisu­tades lahti leotada. Ravimähist tehakse paari tunni vältel mitu korda päevas. Kui naha leemendus väheneb, määritakse haigele nahale arsti poolt määratud salvi. Kuiva ekseemi ravitakse salvidega. Paksud koo­rikud muutuvad salvi mõjul pehmeks ja on nii kergesti eemaldatavad. Koorikute alt vabanev põletikuline nahk hakkab salvi toimel paranema. Salvid vähendavad ka sügelemist. Salve pannakse nahale kas otse, kasutades selleks keedetud lusikat, või steriilsele marlilapikesele määrituna. Kui salvi pannakse kogu näole, võib teha selleks marlist maski, millesse lõigatakse augud silmade, nina ja suu jaoks.

Rahustavalt mõjuvad ekseemihaige nahale tärklise- ja klii- (voi kae­rahelbe-)vannid. Kliivanni tegemiseks võetakse vanni vee kohta peo­täis nisu- või mandlikliisid, pannakse need õhukesest riidest kotti ja keedetakse kastrulis vee sees koos kotiga umbes 1 tund. Kotist mulju­takse vedelik kastrulisse keeduvette ja kogu kastruli sisu valatakse vannivee hulka. Tärklisevanniks võetakse pange vee kohta pool klaasi tärklist. Sellest keedetakse vedel kliister, mis segatakse soojalt vanni­vee hulka. Nii klii- kui ka tärklisevannis hoitakse last 15 minutit.

Naha mädapõletiku lisandumisel võib teha lapsele kaaliumperman­ganaadi vanni. Selleks lahustatakse kaaliumpermanganaadi kristalle väheses vees. Saadud lahust lisatakse vanniveele kuni kerge lillaka värvuse saamiseni. Lahustumata kaaliumpermanganaadi kristalle ei tohi vannivees leiduda, kuna nad otsesel kokkupuutel kahjustavad lapse nahka. Seepi ei kasutata.

Ravi toime ekseemile on sageli ainult ajutine, haigusnähud võivad taas ägeneda. Tavaliselt möödub ekseem lapsel 2-3-aastaseks saami­sel ja ei jäta mingit püsivat nahakahjustust.

Lapse tervishoid 
Kirjastus Valgus 1967
 Hilja Kand, Leida Keres, Elmar Kohandi, Haldja Kääri, Hilja Liiskmaa, Haia-Lea Mäepalu, Aino Paves, Heljo Preem, Elli Ratnik, Helju Tälli ja Asta Uibo.