Allergia: vestlusringi materjal Pelgulinna Sünnitusmajas 30.11.04

Allergia on organismi ülitundlikkus mingi aine või välisteguri suhtes, millega inimene tavaelus kokku puutub. Tuleneb kreekakeelsetest sõnadest allos «teisiti» ja ergon «töö, tegu». Aineid, mis kutsuvad organismis esile allergiat, nimetatakse allergeenideks.

Antigeeni e. võõraine sattumisel organismi moodustuvad seal antigeenivastased antikehad e. kaitseke­had. See on immuunreaktsioon. Antigeenideks on ka allergeenid. Kaitsekehad sünteesitakse plasmarakkude poolt ja nad tekivad kõigi antigeenide vastu. Kaitsekehad on valgulised ained ja neid nimetatakse immuunglobuliinideks (Ig). Tuntakse 5 klassi immuunglobuliine, mida tähistatakse tähtedega A, M, G, E ja D.

Allergeeni esmakordne sattumine organismi kut­sub küll esile immuunreaktsiooni ja moodustuvad antikehad, kuid allergiline reaktsioon tekib alles siis, kui sama allergeen satub organismi mõne aja möödu­des uuesti. Tekib reaktsioon allergeeni ja organismis juba varem moodustunud antikehade vahel.

Kiire reaktsioon - 2 faasi: kiire, mis tekib mõne minuti jooksul pärast aller­geeni ja antikeha kohtumist, ning hilist faasi, mis kujuneb välja 4-6 tunni jooksul.

Aeglane reaktsioon - kujuneb välja paari päeva jooksul.

Allergiline reaktsioon tekib, kui allergeenide hulk ületab antud inimese taluvus­piiri. Seetõttu peab allergiline laps vältima suuri aller­geenikoguseid, sest tema organismi taluvus nende ainete suhtes on väiksem ning tal tekivad kergesti allergilised reaktsioonid ja allergilised haigused.

Allergia esinemissagedus - kogu maailmas täheldatakse viimasel paaril aastakümnel allergiliste haiguste märgatavat tõusu. Enami­kus Euroopa maades on leitud, et allergikuid on kuni 20% elanikkonnast.

Allergia pärilikus – 0 allergikut = tõenäosus 10-20 %-l juhtudest.

                                   1 allergik = 50 %

                                   2 allergikut = 66-75 %

On tähele pandud, et rohkem haigestuvad lapsed, kelle ema põeb allergilist haigust, vähem kantakse edasi isa allergiat. Sagedamini haigestuvad allergilistesse haigustesse, eriti bronhiaalastmasse, poisid. On tähele pandud, et on oluline ka sünnikuu. Õietolmu­allergiasse haigestuvad sagedamini need lapsed, kes on sündinud just enne taimede massilise õitsemise aega ja esimestel elukuudel puutuvad kokku rohke õietolmuga. Nii on märgatud, et kasetolmu allergiat on kõige rohkem lastel, kes on sundinud veebruarist aprillini, heintaimede allergiat nendel, kes on sundi­nud aprillis või mais. Suure allergeenikoguse saamine esimestel elukuudel tõstab haigestumisriski. Haigestumisriski suurendavad ka varases eas läbipõetud viirushaigu­sed.

Sõltuvus lapse vanusest – kuni 1a seedehäiretena ja nahalöövetena, mille sa­gedaimaks põhjuseks on toiduallergia. 1+  toiduallergia roll vähenema ja esiplaanile tulevad hingamisteede haigused. 2-5-aastastel lastel kujuneb juba välja tundlikkus kodutolmu suhtes ja kliiniliselt bronhiaalastma. Ala­tes 5-6 aasta vanusest ja koolieas tulevad esile õietolmudest põhjustatud pollinoosi haigestumised. Vanemas koolieas saab püsiva tõusutendentsi allergilisse nohusse (riniiti) haigestumine

Allergiliste haiguste diagnoosimise alus –

·         perekonna haiguste anamnees;

·         lapse haigussümptoomide teke ja arenemine;

·         haiguse kliiniline pilt;

·         allergoloogilised uuringud: nahatestid ja spetsiaal­sed vereanalüüsid.

Lapse haigusnähud –

·         Kas lapsel on esinenud reaktsioone (seedehäi­reid, nahalöövet) mõnele toidule? Millisele ja millises vanuses?

·         Kas lapsel on olnud või on nahalööbeid: millal tekkisid, kas sõltuvad toidust, aastaajast, kas esineb kaebusi seedehäirete üle (oksendamine, isutus, kõhukinnisus või -lahtisus)?

·          Millal ilmnes esimene nohu ja köha, selle kor­dumise sagedus, sõltuvus aastaajast, ööpäevast, ruumist jne.?

·         Kas on ette tulnud hingamisraskusi? Millal? Kas on seost ägeda haigusega või muude põhjustega?

·         Elukondlikud tingimused: korteri sisustus, lapse voodi, madrats, padi ning kas toas peetakse kassi, koera, linde, akvaariumikalu ja kas kasvatatakse toalilli?

Ravi põhimõtted - allergeeni kõrvalda­mine e. elimineerimine. Kui oleme kindlaks teinud lapsel toiduallergia mõne toiduaine suhtes, siis on kõige tõhusamaks ravivõtteks selle toiduaine lapse menüüst väljajätmine, nn eliminatsioonidieet. Toiduaine jäetakse ära vähemalt 2 nädalaks, tugeva allergia korral väikestel lastel peab elimineerimine olema märgatavalt pikem, isegi 3-4-6 kuud. Kui haigussümptoomid kaovad, alustame hiljem antud toiduaine lisamist väga väikeste portsjonite kaupa ja jälgime last. Hea taluvuse korral võib toi­dukordade kogust ja sagedust suurendada pikkamööda kuni eakohase tavalise normini. Kui aga haigusnähud toidu lisamisel uuesti tekivad, peab toidu ära jätma pikemaks ajaks. Allergiavastased ravimid on ette nähtud ägeda allergilise haiguse korral sümptoomide vähendamiseks. Siia kuuluvad antihistamiinse ravimid.

TOIDUALLERGIA

Avaldusvormid:

·         kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja/või kõhulahtisus

·         huulte, keele ja suu limaskesta sügelus, kipitus ja turse

·         nõgesetõbi ja/või näoturse

·         atoopilise nahapõletiku ägenemine

·         allergiline nohu ja/või silmapõletik

·         kõrvapõletik

·         kõriturse

·         astma (hingamisraskus)

·         anafülaktiline shokk

Üldtuntud allergeenid:

·         tsitrusviljad

·         maasikad

·         tomat

·         herned

·         pähklid

·         mandlid

·         shokolaad

·         kakao

·         mesi

·         muna

·         kala

Üldtuntud toiduallergeenid ei ole lubatud allergiahaigetele lastele esimesel eluaastal ja rinnaga toitvatele emadele. Sageli põhjustavad allergiat ja halvendavad allergiahaiguste kulgu maiustused, sest nende valmistamisel kasutatakse palju suhkrut, üldtuntud toiduallergeene ning maitse-, värvi- ja säilitusaineid.

Laste haigestumise korral võivad viirused ise olla allergeenideks. Sagedamini aga põhjustavad nad lapseeas hingamisteede haigusi, mille ajal kahjustub hingamisteede limaskest ja muutub hästi läbitavaks teistele allergeenidele. Seetõttu tekivadki sageli esimest korda allergilise haiguse sümptoomid ägeda haiguse ajal või selle järgselt.

Lehmapiimaallergia võib tekkida kõigi lehmapii­mas esinevate valkude vastu. Lehmapiimaaller­gia väljendub tavaliselt juba varases imikueas. Lapse sündides on soole kaitsemehhanismid veel nõrgalt välja arenenud ning kui last hakatakse vara lehmapii­maga toitma, läbivad piimavalgud lõhustamatult ja kergesti soole limaskesta ning võivad esile kutsuda allergianähte juba esimestel elukuudel. Et esimestel elukuudel on lapse peamiseks toiduks piim, siis on lehmapiimaallergia probleeme väga palju uuritud ja teadlased on jõudnud järeldusele, et ker­gem ja lapsele märksa parem on lehmapiimast põhjustatud toiduallergiat ära hoida, kui seda ravida.  Ära hoida toiduallergia teket saab ainult siis, kui toidame last juba sünnist alates õigesti. Kõige tähtsam on last toita ema rinnapiimaga ja seda võimalikult kaua. Kindlasti peaksid kõik emad last rinnaga toitma vähemalt lapse pooleaastaseks saamiseni! Kuigi rinnapiim on vajalik kõikidele lastele nende õigeks arenguks, on ta asendamatu toiduallergia ja teiste allergiliste haiguste ärahoidmiseks n.-ö. riskirühma imikule. Seetõttu tuleb alati pöörduda nõuande saamiseks oma lastearsti või -õe poole, kui rin­napiima on vähe: võib-olla on viga ema menüüs või tema päevarežiimis, võib-olla napib une- või jalutus­aega, aga võib-olla on viga ka rinnaga toitmise tehni­kas. Kõik see tuleb hoolikalt läbi mõelda. Pikemale rinnapiimaga toitmisele paneb aluse juba lapse ema rinnale panek kohe pärast sünnitust. Kui rinnapiima siiski ei jätku, peavad nn. kõrge riski perede emad teadma, et rinnapiima ei tohi asendada lehmapiimaga ja lehmapiima segudega. Millega toita last, kui emal rinnapiima ei ole? Kõige sobivamateks rinnapiima asendajateks on nen­dele lastele valgu hüldrolüsaadid, mida nimetatakse ka hüpoallergilisteks segudeks. Valgu hüdrolüsaate val­mistatakse paljudest erinevatest valkudest. Kõige vähem on leitud tundlikkust kaseiini hüdrolüsaadi vastu. Siin on lehmapiima kaseiin ümber töötatud kuuma denaturatsiooni või valgu ensüümse hüdro­lüüsi teel. On kindlaks tehtud, et valgu hüdrolüsaatide allergiat esile kutsuv toime on väga vaike. Riskirühma imikute toitmisel nendega vähenes tunduvalt laste haigestumine lehmapiimaallergiast põhjustatud haigus­tesse.

Kuna ka imikueas võivad tekkida allergilised reaktsioonid juur- ja puuviljadele, siis püüdke last 6 esimest elukuud rinnaga toita ning ärge koormake teda mahlade ja puuviljapüreedega, mida vahepeal soovitati väga varakult anda. Ärge andke neid enne 6. elukuud ning valige juur- ja puuviljad, mis allergiat vähem esile kutsuvad. Need on juurviljadest kartul, kapsas, kaalikas, lillkapsas. Puuviljadest eelistage kohalikke õunu, ploome, pirne ja marjadest jõhvikat, pohla, mustikat, punast sõstart, vaarikat.

Et toidualler­geeni üles leida, tuleb vanematel last täpselt jälgida. Et see hõlpsam oleks, soovitame vähemalt kuu aega pidada toidupäevikut. Teinekord aga ei õnnestu ka lapse hoolika jälgimisega allergias süüdiolevat toiduainet kindlaks teha ja sel juhul on kõige enam kasutatav diagnoosimis­võte allergilised nahatestid. Nahatestid annavad vahel lastel nõrku reakt­sioone mitmele toiduainele. Sel juhul on õigem püüda last toita mitmekesiselt ja mitte liialdada toi­dusedelis ühe või teise toiduga, sest sageli määrab toidu suhtes haigusnähtude tekke mitte ainult toidu koostis, vaid ka toidu kogus. Kui lapsel esineb tundlikkus mitme toiduaine suhtes, kõiki toiduaineid aga ära jätta ju ei saa, tuleb kasutada nende töötlemisel allergilisi reakt­sioone vahendavaid võtteid, eriti üle aasta vanustel lastel: piima kasutada keefiri või hapupiimana või kohupiimana, jälgides tingimata taluvust ka hulga suhtes. Mõnele lapsele sobib 1 klaas keefirit päevas, 2 klaasi on aga liiast. Tangaineid ja kartuleid tuleb enne keetmist leotada 12 tundi. Liha keetes peab esi­mese kange puljongi muule perele jätma, allergilisele lapsele pakkuma teises vees keedetud liha. Kanget puljongit ei tohi allergiahaigele lapsele anda. Keede­tud juurviljad kutsuvad allergiat vähem esile kui too­red. Tuleb püüda teha menüü võimalikult mitmekesi­seks. Loobuda tuleks šokolaadist, pähklitest, nätsust, tomatist, apelsinidest, limonaadist. Vahel leevendab tavaline komm või küpsis ja oskuslikult valitud mahlajook lapse magusatarbe.

TOLMUALLERGIA

Õietolmud

Olmeallergeenid, millest olulisim on maja- e. kodu­tolm

Epidermaalsed allergeenid e. loomade karvad, nahakõõm, juuksed

Hallitusseente eosed

Allergeenidena võivad toimida mitmed keemilised ained, ravimid, putukamürgid.

RISTUV ALLERGIA

Õietolmuallergiaga lastel on sageli ka toidualler­gia. Õigemini küll kujunevad osal varases eas toidu­allergiat põdevatest lastest vanemaks saades polli­noosi nähud, sest tervel real õietolmudel on mõnede toiduainetega ühtseid allergiat esile kutsuvaid oma­dusi. See on nn. ristallergia õietolmude ja toiduainet vahel.

ATOOPILINE NAHAPÕLETIK

Haigus algab 2/3 haigetest esimesel eluaastal, sage­damini juba esimese 6 kuu jooksul. Esimesteks haigustunnusteks on põskedel punetuse ja kareduse teke, millele mõnikord kaasnevad turse, leemendus ja seejärel tekkivad koorikud. Lööve levib sageli ka otsmi­kule. Kaasneva sügeluse tõttu võib laps muutuda rahutumaks, kuid tavaliselt lapsel üldisi emale silma­torkavaid haigusnähte ei ole ja lööbele pööratakse haiguse alguses liialt vähe tähelepanu. Atoopikderma­tiidi süvenedes ilmuvad lööbed ka käsivarte ja jala­säärte välispindadele, tavaliselt punetavate laikudena, seejärel tekivad nahale väga väikesed villikesed, mis kiiresti lõhkevad ja jätavad punetava leemendava pinna. Leemenduse kuivades asendub see tavaliselt koorikuga, nahk on turses. Lööbed sügelevad tuge­vasti. Edasi võivad lööbed laieneda ka kehatüvele, nii seljale, rinnale kui ka kõhule, algul tavaliselt lai­kudena, mis hiljem võivad omavahel laatuda. Atoo­pikdermatiiti põdevate laste nahk on tavaliselt kuiv. Sügelemine on lapsele väga piinav ja seetõttu muu­tub laps rahutuks, ei saa hästi magada. Sügelemine tugevneb higistamisjärgselt, on tugevam soojas ja väheneb tunduvalt jahedas ruumis. Seda tuleb eriti arvestada lapse magamise ajal.

Väikelastel on atoopikdermatiidi kujunemine kõige sagedamini seotud toiduaIlergiaga ja seetõttu langeb enamasti hai­guse algus kokku varase kunstlikule toidule üleminekuga. Kui on suudetud leida põhjus, tuleb see püüda kõrvaldada, mis on kindlasti kõige enam lapsele abi toov ravivõte. Peaks arvestama, et atoopikdermatiiti põdev laps võib vahel väikeses koguses taluda ka allergiat esilekutsuvaid toiduaineid, kui neid anda aga palju ja mitut korraga, tekib nahalööve kindlasti.

Väga oluline on õigesti hooldada ja ravida lapse nahka. : nahka määrida pehmendavate kreem­ide või salvidega vähemalt kord päevas, vajaduse korral sagedamini. ei tohi soojalt riietada ning magama peab ta jahedas toas. Tugeva sügelemise korral tuleb lapse vaevusi vähendada ka allergiavastaste ravimite andmisega vastavalt arsti nõuannetele.

NÕGESTÕBI e. URTIKAARIA

Sel puhul tekivad lapse nahale nõgesekõrvetusele tüüpilised punetavad laigud, mille keskel on valge kubel. Lööve sügeleb tugevasti. Iseloomulik on lööbe väga kiire muutu­mine: kublad kord tekivad, kord kaovad, sageli mõne minuti jooksul. Lööbimine ise võib kesta küllalt visalt ja kaua, sest väikeste vaheaegadega tekivad uued kublad uutele kohtadele. Nõgestobi on enamasti kii­ret tüüpi allergiline reaktsioon. Kui on olnud kokku­puude väga tugeva allergeeniga, siis võib lööbele kaasneda tugev turse, eriti näo piirkonnas, huultel, silmade ümbruses. Turse tekib sage­damini toiduallergia, aga ka putukate hammustuste ja nõelamiste korral, Esmaabiks tuleb kohe sisse võtta antihistamiinne ravim ja kui see piisavat efekti ei too, kutsuda kiirabi.

Nõgestõbi võib lastel esineda ka teistsuguse vormina: tekivad punetavad kublad, mille keskel on kõvad sügelevad sõlmekesed e. paapulid. Lööve loka­liseerub põhiliselt käte ja jalgade sirutuskulgedel, keha külgedel ja vöökohal. Mõnikord võib lööbeelemendi keskele tekkida ka kõva villike. Ka see urtikaaria ­on visa ja korduva iseloomuga ning väga sageli seotud toiduallergiaga. Näiteks võib lööve tekkida lapsel sügisel suurel õunasöömise ajal või jõulupühade ja uue aasta pidustuste ajal, kui õunad, mandariinid ja kommid lapsel suures koguses iga päev käepärast võivad olla.

Nõgestõve ravis kasutatakse peale allergeeni kõrvaldamise pikaaegse visa lööbimise ja sügelemise korral ka ravikuure antihistamiinsete ravimitega

ENNETAMINE

Vastsündinute mikrofloora kujunemise sõltuvust raseda ja ema mikrofloorast tõestasid endise doktorandi Reet Mändari uurimused. Maailmamastaabis täiesti uudsed on Epp Sepa dissertatsioonis esitatud tulemused allergia sõltuvusest lapse esimese elukuu mikrofloorast. Ka näib laktobatsillidel olevat oluline roll allergia preventsioonis, sest eeskätt Rootsi allergikuil esinesid laktobatsillid oluliselt harvemini. Laktobatsillide liigilise koostise erinevus nimetatud lastel viitab vajadusele kasutada mikrofloora normaliseerimiseks kohalikest mikroobitüvedest valmistatud probiootikume. Viimaste aastate prospektiivne uuring allergia kujunemisest ja seedekulgla mikrofloorast alates sünnist kuni 2 eluaastani (koostöös Lasekliiniku doktorandi Tiia Vooriga) kinnitab nn. hügieeni hüpoteesi, mille järgi arvukam ja mitmekesisem kolonisatsioon vastsündinu perioodis väldib hilisemas vanuses allergia väljakujunemist. Meie uurimustest järeldame, et mida suurema hulga erinevate mikroobidega laps varases elueas kokku puutub, seda tõenäolisemalt ta hiljem neid ja nendega sarnaseid aineid (proteiine, lipopolüsahhariide, peptidoglükaani jt.) ei käsitle allergeenidena.

ALLERGILISTE LASTE VAKTSINEERIMINE

Pikaajalised jälgimised on näidanud, et vaktsinatsioonijärgseid allergilisi reaktsioone esineb vähe. Al­lergilised reaktsioonid tekivad mõne minuti kuni esi­mese tunni jooksul pärast kaitsesüsti saamist ja ilm­nevad nõgestõvena, angioneurootilise tursena näol või väga harva raskema allergilise reaktsioonina. Selle­pärast tulebki last iseäranis hoolikalt jälgida kohe pärast süstimist.

Enamik vaktsinatsioonijärgseid reaktsioone ei kuulu allergiliste reaktsioonide hulka (palaviku tõus, katarralased nähud jt.).

Problemaatilisemaks peetakse kanamunatundlike laste vaktsineerimist nende vaktsiinidega, mille val­mistamiseks kasutatakse viiruste kasvatamist kana­muna embrüol. Suurem munavalgusisaldus on nendes vaktsiinides, mida kasvatatakse tervel embrüol (mumps, gripp, marutaud), väiksem embrüo fibroblas­tide koel kasvatatavais (punetised ja leetrid).

Kui tekib kahtlus allergilise reaktsiooni võimalikkuse suhtes vaktsineerimisel, soovitatakse teha enne lapsele nahatestid lahjendatud vaktsiiniga. Igal juhul peab arst, vajaduse korral koos allergoloogiga otsustama, kuidas korraldada kanamunatundlike laste vaktsineerimine leetrite, parotiidi ja punetiste vastu ning milline vaktsineerimismeetod on lapsele kõige otstarbekam.

Millal vaktsineerida allergilist last?

Kindlasti tuleb kaitsesüstid teha allergilise haiguse remissioonifaasis, kui ägenemine on taandunud ja laps küllalt heas seisundis. Ägenemisest peaks olema möödunud vähemalt 1-2 kuud. Mõned päevad enne ja pärast vaktsineerimist soovitatakse allergilisele lapsele anda antihistamiin­seid ravimeid.

Kindlasti tuleb meeles pidada seda, et kui lapsel on tekkinud allergiline reaktsioon mingile vaktsiinile, siis sedasama vaktsiini korduvalt lapsele manustada ei tohi!

ALLERGILISTE HAIGUSTE VÄLTIMISEST

Enne lapse sündi on kõige vajalikum:

·         loobuda suitsetamisest,

·         loobuda koduloomadest korteris,

Sünnitusmajas tuleb allergiliste haiguste vältimiseks:

·         tagada võimalikult normaalne sünnitus;

·         panna laps varakult ema rinnale, et stimulee­rida rinnapiima teket;

·         mitte kasutada vastsündinu toitmiseks piima­asendajaid.

Toida last õigesti!

·         püüa toita last rinnaga vähemalt 3-6 kuud;

·         ära kasuta rinnaga toitmise ajal liigselt tuge­vaid allergeene sisaldavaid toiduaineid: pähklid, kala, muna, šokolaad, apelsinid, tomat, täispiim jt.;

·         kui ei jätku rinnapiima, asenda see hüpoaller­giliste segudega; ära anna tõhusustoitu enne 6. elukuud!

·         ära anna muna ja kala lapsele esimesel elu­aastal!

See on küll dieedi korraldamisel mõneti piirav, aga lapse hea tervis tasub vaeva kuhjaga. Ka viirusnakkuste põdemine esimestel elukuudel suurendab allergilistesse haigustesse jäämise riski.

Kõigi nende nõuannete järgimine on väga oluline kõrge riskiga peredes, aga enamikku neist tuleks arvestada ja täita ka kõigis teistes kodudes, et oma last haigestumiste eest hoida. Toidurežiim ei vaja ainult täiesti terves peres piiramisi, rinnapiimaga pikka toitmist vajavad aga kõik imikud.

LÕPPSÕNA

Katsetada ei tohi ilma arstiga nõu pidamata: omapäi proovides võib laps jääda toitainete vaegusesse või saada uuesti proovides ülitugeva reaktsiooni.

Uurimise teeb keeruliseks see, et sageli põhjustavad toiduallergiat samaaegselt mitu toiduainet.

Lapse kasvades tuleb üha rohkem arvestada lenduvate ja olmeallergeenidega.

Abistavate uuringutena saab teha nahateste toiduallergeenidega ja määrata üksikute toiduallergeenide vastaseid antikehi veeniverest. Nendest uuringutest ei ole abi, kui on tegemist toidutalumatusega.

Kui allergiat põhjustav toiduaine on kindlaks tehtud, tuleb seda vältida täielikult. Vältida tuleb kõiki seda toiduainet sisaldavaid toite. Põhitoiduained tuleb asendada samaväärsetega, üldtuntud toiduallergeenid asendamist ei vaja. Sobiv menüü kujundatakse igaühele individuaalselt toidupäeviku abil koostöös arsti ja lapsevanema vahel. Toiduallergia põhjustajad on igal toiduallergiat põdejal erinevad.

Imiku- või väikelapseeas avaldunud toiduallergia korral toiduainete taluvus lapse kasvades enamasti taastub. Taluvuse taastumine oleneb ka allergeenist: pähkli, kala ja muna allergia võib kesta eluaegselt.

Kõik toiduga seotud häired ei ole toiduallergia.