Imiku gaasivalud

Üleliigseid gaase ja sellest tingitud kõhuvalu esineb praktiliselt igal beebil, ometi kannatavad mõned imikud selle all rohkem kui teised, viies värsked lapsevanemad suurde ahastusse. Lakkamatult nuttev ja gaasivaludes vaevlev laps võib abituks muuta kogenuimagi ema- miks mu laps nutab? Mis teda vaevab? On need ikka gaasid? Ega see midagi tõsist ei ole? Kuidas küll oma pisikest aidata?

Gaasivalud ehk koolikud  (kolon- käärsool kreeka k.)  kimbutavad kuni 40% imikutest ja nutt on ainuke viis, kuidas pisike saab vanemaid oma murest teavitada. Rusikareegel on, et  gaasivalud tekivad teisel-kolmandal elunädalal  ja mööduvad enamasti kui laps on saanud kolme kuu vanuseks. Gaasivaludes laps nutab lohutamatult, isegi kiljuvalt, vehib käte ja jalgadega, on näost punane, ta kõht on punnis. Näib, et teda ei lohuta miski- ta keeldub rinnast, ei suuda uinuda, ka kuiv mähe ei too rahu. Nutt algab äkki, enamasti (hilis)õhtusel ajal  ning võib kesta alates mõnest minutist kuni kolme tunnini välja.  Ometi tundub laps järgmisel hommikul jälle rahulik ja rõõmus, ta võtab kaalus kenasti juurde ja areneb eakohaselt. Gaasivalude kindlakstegemiseks ei pruugi arstid teha ühtegi spetsiaalset analüüsi ega uuringust, piisab tüüpilisest leiust.

Kõhugaaside teke on iseenesest täiesti normaalne protsess- rinnapiimas sisalduv laktoos (piimasuhkur) laguneb sooles mikroobide toimel, tekitades gaase. Kui gaase koguneb soolde ülemäära, põhjustab see kõhuvalu. Usutakse, et gaaside väljutamist imikutel raskendab nende ebaküps seedesüsteem, kuid kindlasti pole see ainus gaasivalude tekkepõhjus. Uuringud on näidanud, et lapse sugu ega sünnikaal ei mängi koolikute tekkes mingit rolli, kuid on leitud, et koolikute all kannatavad rohkem pere esimesed ning kõrgelt haritud, eakamate emade lapsed.  Kõhupuhitust esineb rohkem imikutel, keda ümbritseb rahutu keskkond- lapsel, kes kogeb päeval liigselt elamusi, puudutusi , hääli  ( külalised, TV jms), on õhtul suurema tõenäosusega raskuseid uinumisega. Mitu tundi järjest nuttev laps tekitab vanemates ärevust ja ebakindlust, laps aga tunnetab seda ja nutab veelgi rohkem- seega on tegemist omamoodi nõiaringiga. Lisaks neelab laps nutteski alla üleliigset õhku, mis omakorda probleemi süvendab.

Õhku satub seedetrakti ka süües - seda nii rinnast kui lutipudelist imedes. Rinnapiima koostis muutub iga imetamiskorra jooksul. Esmalt saab imik eelpiima, mis on lahja ja sisaldab palju valke ning laktoosi, lõpupiim aga on kaloririkkam sisaldades rohkem rasva. Imikud, kes söövad liiga sageli ja vähe korraga, saavad ainult eelpiima ning neil esineb gaasivalusid rohkem. Seetõttu võiks lasta lapsel süüa ühest rinnast piisavalt kaua või pakkuda talle järgmisel korral sama rinda, et laps saaks ka lõpupiima kätte.

Imetav ema võiks jälgida, millised toidud tal endal kõhupuhitust põhjustavad ning millised last liigselt erutavad (kohv, šokolaad, õunad, herned, kapsas, tsitruselised, pähklid jms). Kui laps ei talu piimavalku, võib ka ema joodud piim põhjustada lapsel gaase, kõhulahtisust ja  –valu. Vajadusel  võib ema jätta  „kahtlased” toidud mõneks ajaks menüüst välja ja jälgida lapse enesetunnet. Endale liigseid piiranguid seada pole siiski mõtet- lähtuda tuleb ikka ja ainult oma lapsest ja konkreetsest kogemusest.

Pudelist rinnapiimasendajat saavate laste söötmisel tuleks veenduda, et lutis olev auk on õige suurusega- liiga suur  ava põhjustab ülesöömist ja kugistamist, liiga väike aga sunnib last liigselt õhku neelama. Rinnapiimaasendajat uisapäisa vahetada pole mõtet, kuid kui imikul esineb allergia lehmapiimavalgu suhtes, tuleb üle minna hüpoallergeensele  segule ja võimalik, et probleemid kaovad.

Täielikult vabastab lapse gaasivaludest ainult aeg, kuid kõhupuhituse   leevendamiseks on siiski  mitmeid võtteid- tuleb lihtsalt hakata neid järjest läbi proovima, ning leida enda lapsele sobivaim.

Kõige tõhusam on loomulikult lapse süles hoidmine, õrn kiigutamine, lapsega toas ringi kõndimine. Imikut niiviisi ära hellitada ei ole võimalik, vastupidi- laps tunnetab ema-isa lähedust ja rahuneb kiiremini. Kui käed väsivad, võib abiks võtta kõhukoti, kandelina või kiigutada last hällis. Ema lohutav hääl või laul on võimas vahend lapse rahustamiseks - pole juhus, et igal maal on väljakujunenud oma hällilaulud. Last võiks hoida püstises asendis, et gaasid saaksid vabalt väljuda, kuid on ka beebisid, kes rahunevad hoopis kõhuli (kuid NB! Last ei tohi jätta kõhuli magama - esineb imikute äkksurma oht).

Pool tundi peale söötmist võib kõhule asetada kehasooja (36-37°C) õlikompressi või teha kõhule õrna massaaži kellaosuti liikumise suunas 15 -20 minuti jooksul.

On lapsi, kes rahunevad silmapilkselt  autos või vankris, paljudele meeldib vaikne taustamüra (näiteks töötava pesumasina hääl). On beebisid, kellele meeldib olla tihedalt teki sisse mähitud ja teisi, kes saavad abi soojast vannist, kolmandaid rahustab luti imemine.

Apteegi käsimüügis on saadaval ka ravimid, mis hõlbustavad kõhugaaside väljutamist. Eestis on praegu saadaval dimetikoon ( Sab Simplex ®, Cuplaton®) ja simetikoon (Espumisan®), ravimit tuleb lapsele anda igal toidukorral kas lusikast või rinnapiimaasendaja sisse segades. Need ravimid on imikutele ohutud, kuna ei imendu seedetraktist. Läbi viidud uuringud kinnitavad, et enam kui pooled lastest saavad seda tüüpi ravimistest gaasivaludele leevendust.

Kõhugaasid on lapse jaoks ohutud, kuid tasub tähele panna, et gaasivalude varjus ei „magataks maha” mõnda tõsist ja ägedat sekkumist nõudvat haigust. Kui beebi käitumine muutub teistsuguseks, nutt kõlab isemoodi, lapsel ilmnevad palavik, oksendamine, kõhulahtisus või väljaheites on verd, tuleks kindlasti arstiga ühendust võtta.

 Alati tasub julgelt arstiga arutada kõiki gaasivaludega seotud hirme ja muresid, ka seda, kui väsimus ennast liigselt kimbutama kipub. On ülioluline, et ema-isa saaksid vahepeal ka veidi puhata ja ennast „laadida”. Imikute gaasivalud on küll healoomuline probleem, kuid last vaevavad koolikud on vanemate jaoks sageli suur väljakutse ning valude leevendamine pikk katsetuste jada. Perioodi üle-elamiseks läheb tarvis palju jaksu, sisemist rahu ja teadmist, et see kõik on mööduv.

Perearst Kati Paal
Kodutohter september 2007