Hirmuga bakterite ees kaasnev
kramplik puhtusepüüd hoopis tugevdab pisikute ridu.
Viimasel ajal leiab meedias üha sagedamini hirmulugusid soolekepikese E. coli, Salmonella, stafülokoki jt bakterite poolt kordasaadetud jubedustest. Inimeste hirm pisikute ees on läinud narruseni. Kardetakse puudutada peldiku uksi ja ronitakse jalgupidi potile, et vältida kaaskergendajate pisikute sattumist tagumikule.
Mõned tõmbavad sõrmed varruka sisse varjule, enne kui puudutavad telefoni- või sularahaautomaate. Veelgi kartlikumad väldivad käesurumist. Kui see ei õnnestu, tormavad kohe käsi pesema. Mõned hoiavad kodututest möödumisel igaks juhuks hinge kinni. Ajalehest võib lugeda superbaktereist, kes paari päevaga inimese ära söövad.
Võidurelvastumise hind
Ärimehed lõikavad kartustest miljardikasumeid, pakkudes pisikeste koletiste vastu kõikvõimalikke vahendeid. Varem kasutati selliseid bakterivastaseid aineid nagu triklokarboon, triklosaan ja bensalkooniumkloriid ainult haiglates nakkuste leviku takistamiseks. Nüüd segatakse neid südamerahuga puhastusvahenditesse, seebisse ja isegi mänguasjadesse. Pisikutevastase võitluse patrioodid soovitavad vahetada koguni tekid ja padjad antibakteriaalsete ainetega töödeldute vastu. Juba reklaamitakse antibakteriaalseid lõikelaudu, mida saab puhastada antibakteriaalse käsnaga. Jaapanis on võimalik teha pangas tehinguid antibakteriaalse hoiuraamatuga ning peatselt isegi sõita autoga, hoides pihus antibakteriaalset rooliratast. Kui mõnel kahjulikul bakteril õnnestubki organismi sattuda, määrab arst käbedalt antibiootikumikuuri. Nii on seegi bakter suremisele määratud.
Arvestades pisikutest kuuldud hirmulugusid võib see tunduda esmapilgul otstarbekas. Ometi manitsevad asjatundjad ettevaatusele uue moevooluga kaasaminemisel.
On naiivne arvata, et bakterid võidurelvastumises meile alla jäävad. Kui osa neist hukkubki, siis nõrgemad, kes ei suuda arendada välja resistentsust. Sellega jätavad nad ruumi paljunemiseks ohtlikumatele ja kurikavalamatele - superbakteritele, kes on võimelised mürkide keskkonnas edukalt elama. Sarnaselt energia jäävuse seadusega ei kao ka bakterid, vaid muunduvad ühest tüvest teise. Antibiootikumide liigkasutamine on viinud resistentsete pisikute tekkeni. Resistentsete tüvede aretamisele aitavad paljud meist omalt poolt kaasa. Näiteks jäetakse ravikuur pooleli või neelatakse ainult mõni juhuslik naabrilt saadud kapsel. Niiviisi toimides harjutatakse bakterid väikeste annustega kenasti ära. Uute tuberkuloosi tüvede vastu on juba praegu raske tõhusaid antibiootikume leida. Tadžikistanis on välja ilmunud tüüfusepisiku tüvi, mis on resistentne kõikidele teadaolevatele antibiootikumidele. Teisalt lisatakse arenenud maades pidevalt antibiootikume koduloomade toidule, et need tervemad oleksid ja vähema söögi peal suureks kasvaksid. Sellise toitmise võimalik oht inimesele ei ole küll teaduslikku tõestust leidnud, kuid siiski on antibiootikumide lisamine loomasöödale näiteks Rootsis keelatud. Antibakteriaalsete käsnade, lõikelaudade jms kasutamine võib tekitada illusoorse tunde, et köögis enam ükski bakter ei ela. Tegelikult muutub köök pärast seda tõeliseks bakteriaretuslaboriks. Seal üritatakse aretada baktereid, keda nende vahendite toime ei huvita.
Hügieenil ja puhtusearmastusel võib olla teinegi hind. Hulk teadlasi on tulnud välja allergiate tekke nn hügieenihüpoteesiga. See tähendab, et pisikute vähesus võib endaga kaasa tuua allergiliste haiguste sagenemise. Astma, mida peeti haruldaseks veel kolmkümmend aastat tagasi, vaevab nüüd 20-30% Suurbritannia ning Austraalia elanikkonnast. Arenenud maades on sagenenud heinapalavik, ekseemid, insuliinsõltuv diabeet ning reumatoidartriit. Seda hoolimata aina steriilsemast elustiilist. Põhjuseks ei saa pidada ka õhu reostust. Suhteliselt puhta õhuga Lõuna-Rootsi linnades sünnib enamik lapsi allergikutena. Seevastu lähedalasuvates tugevalt reostunud Poola linnades on allergikuid 3-4 korda vähem.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Hügieenihüpoteesi toetajad arvavad, et pisikute puudusel jääb meie immuunsüsteem korralikult välja arenemata. Idee liigse puhtuse kahjulikkusest on jõudnud folkloorist immunoloogiasse. Miks ikkagi immuunsüsteem vajab piisaval hulgal pisikuid? Miks ei tasu tühjast-tähjast, nagu kassikarvad või tolm, numbrit teha? Viimastel aastatel on selgunud, et ilma pisikuteta läheb meie loomulik immuunsüsteem «rikki». Olenevalt tingimustest muutuvad kindlad immuunrakud (CD4+ T-lümfotsüüdid) kas Th1 või Th2 tüüpi rakkudeks. Th1 rakkude eesmärgiks on sundida bakterite või viirustega nakatunud immuunrakke pahategijaid tapma. Th2 rakud seevastu peavad takistama pisikute sissepääsu organismi, loputades nad rohke vedelikuga limaskestadelt. Just seepärast muutuvad silmad ja nina vesiseks. Selline võimas reaktsioon läheb käiku just allergia puhul, nagu oleksid kassi karvad ja tolm mingid ohtlikud parasiidid.
Osa teadlasi on välja tulnud hüpoteesiga, et sellise valereaktsiooni põhjustajaks on Th2 rakkude liigne hulk (ning Th1 rakkude vähesus) allergikute organismis. See võib olla aga alguse saanud liigsest puhtusest beebipõlves. Beebipõlves pole veel otsustatud, milliseid Th rakke rohkem tekib. Kui pisikuid ei ole, areneb enamik Th2 rakkudeks, s.o allergilist reaktsiooni soodustavateks. Kui pisikuid on piisavalt, tekib rohkem Th1 rakke. Järelikult võib ultrapuhas elamine põhjustada Th2 rakkude kasvu ja seega allergiliste haiguste sagenemise. Mustus või pigem selles olevad bakterid päästavad «mustemad» meist astma, heinapalaviku ja teiste allergiliste haiguste eest. Need bakterid elavad pinnases, lompides ja veeniredes. Betoonkarbikute asukad, kes vaid bakterivabasid karastusjooke luristavad ja naljalt juba ühtegi asja ilma pesemata suhu ei pista, jäävad neist baktereist ilma.
Tagasi mustusesse?
Mida peaks linnainimene tegema? Pöörduma tagasi keskaega, mil pesemisest ei osatud undki näha? Mõistagi mitte. Ilmselt on katk ja koolera ikkagi kurjemad vaenlased kui allergilised ja autoimmuunhaigused. Ka elementaarse puhtuse pidamise vajalikkuses ei kahtle keegi. Kuid selleks piisab endiselt vanast lihtsast seebist. Igasugused antibakteriaalsed pesuvahendid on liiast. Allergilistest haigustest vabanemiseks on muidki teid kui mudasöömine. Kui igapäevaelus pole piisavalt baktereid, tuleb meil neid endale süstima hakata. See oleks nagu uut tüüpi vaktsiin, milles pole mitte haigust tekitavad, vaid meie ümber varem elanud nn süütud bakterid. Märtsis kirjeldas ajakiri Immunology, kuidas vaktsineerimine bakteriga Mycobacterium vaccae pidurdas katselooma allergilist vastust. Praegu testitakse sama vaktsiini suurte lootustega ka inimestel.
Tundub, et ühiskond peab loobuma äärmuslikust pisikukartusest. Elu näitab, et kõigele vaatamata ei õnnestu inimesel end oma loomulikust keskkonnast lahutada. End väliselt pisikutest isoleerides tuleb peagi hakata neidsamu pisikuid vaktsiinina süstima.
Allen Kaasik ja Ave Minajeva on meditsiinidoktorid
http://luup.postimees.ee/luup/98/17/teadus1.htm
