Allergia hoiatav märguanne


Allegria on organismi hädasignaal, millega antakse märku ohust – sel moel palub organism abi.
Riikide arenguga käivad alati kaasas ka nn tsivilisatsiooni haigused – paratamatu hind, mis tuleb tasuda keskkonna saastamise eest ome isiklike hüvede nimel. Üheks selliseks haiguseks on allergia, mis Rahvusvahelise Tervishoiuorganisatsiooni andmetel kimbutab maailmas juba iga 3.inimest. Statistika on umbisikuline – kui võtame arvesse, et näiteks Aafrika vähemarenenud riikides on allergia suhteliselt vähetuntud mõiste, võime umbkaudu arvata, kui suur on haigete protsent suurtes tööstuspiirkondades. 

Allergia on organismi omadus, mis väljendub immuunsüsteemi reageerimises teatud ainetele allergiliste reaktsioonidega. Allergiat võib põhjustada absoluutselt kõik alates toidust ja lõpetades kodutolmuga. Ametlik meditsiin suudab ravida sümptomeid ja anda haigele nõu vältida allergeene. Ent on ka teisi võimalusi. „Avenüü“ küsimustele vastab homöopaat, arstiteaduste kandidaat dr.Zoja Gabovitsh. 1993.a. esitles dr.Z.Gabovitsh Brüsselis toimunud näitusel Heureka 4 patendi, üks neist käsitles ka allergia diagnostikat ja ravi R.Folli meetodil (patent 1991.a.). Samal näitusel hinnati dr.Zoja Gabovitshi diagnostikameetodit kuldmedaliga. 

Meeldetuletuseks - mis on homöopaatia?

Homöopaatia ravi põhineb sarnasuse printsiibil - aine, mis materiaalses koguses kutsub haiguse esile või isegi tapab, toimib mikrodoosides ravimina. Põhimõtet on edukalt kasutatud aastasadu, näiteks kasutades maohammustuse puhul vastumürgiks maomürgist valmistatud seerumit. Homöopaatia rajaja Christian F.Samuel Hahnemann katsetas Paracelsuse väidet („ainult kogus muudab sama aine kas ravimiks või mürgiks“) enda ja oma sõprade-sugulaste peal ja avaldas edukad uurimistulemused 1796.a. Praegu on homöopaatia eriti populaarne Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis, Indias ja Inglismaal, kus viimased 150 aastat kasutab homöopaatilist ravi ka kuninglik perekond. Homöopaatilist ravi alustatakse diagnostikaga, milleks kasutatakse R.Folli akupunktuurdiagnostilist aparatuuri. R.Folli meetodil on võimalik määrata organismi reaktsiooni mistahes ainele. 

Mida tähendab allergia kaasaegses maailmas?

Kui kõige murettekitavamad haigused praegusel hetkel on südame- ja onkoloogilised haigused, siis kohe nende järel 3.kohal on allergia. Järjest rohkem inimesi kannatab allergia erinevate vormide käes, üha suuremaks probleemiks on saanud ravimiallergia. Just sellistes rikastes riikides, kus inimestel on väga lihtne osta peotäite kaupa ravimeid: sünteetilisi vitamiine, rahusteid, antibiootikume – kui on natuke nohu, siis võetakse kohe mitu tabletti. See on terav probleem, eriti Ameerikas – seal on tavaline, et inimene sööb iga päev umbes 6-7 erinevat vitamiini, lisaks antidepressante, jõuduandvaid preparaate jne. Äärmiselt kriitiline on praegune ökoloogiline situatsioon – aastaid tagasi poleks keegi uskunud, et me praegu sellises prügikastis elame. Autode heitgaasid, naftareostused, toidus kasutatavad konservandid, radioaktiivsus, ka mobiiltelefonid ja mikrolaineahjud – tehniline progress on tore asi, aga kahjuks on ta kaasa toonud hulga ebameeldivusi ja nö „haige“ tsivilisatsiooni. 

Miks Te alustasite oma homöopaatilist karjääri just allergia uurimisest? 

Olen üle 25 aasta töötanud anestesioloog-reanimatoloogina. Operatsioonitoas ja intensiivravi palatites töötades selgus, et praktiliselt kõik, kes puutusid kokku ravimitega (isegi kinniste ampullidega), arstid ja õed – kõik olid allergilised. See oligi üheks põhjuseks, miks ma homöopaatia ja diagnostikaga alustades pöörasin esmalt tähelepanu just allergiale. Alguses katsetasime R.Folli meetodit oma kolleegidega, et tulemuses kindel olla. Kriitilises situatsioonis ei ole aega, siis peab kiiresti tegutsema. Mõnikord on aega ainult sekundites. R.Folli meetodiga on võimalik väga kiiresti – umbes 10-15 minutiga teada saada, miks organism niimoodi reageeris, kus peitub põhjus, missugune süsteem on rikutud. Selgus ka, et homöopaatilise preparaadiga saab samuti kiiresti abi anda. 

Kuidas allergia tekib?

See, mida me nimetame allergiaks, on tavaliselt nohu, punetus, sügelemine, tursed, mis tekivad söögi, taimede või näiteks kassikarvade tagajärjel. Kõik, mida me joome, sööme või hingame, peab organism läbi töötama ja muutma selle eluks vajalikeks komponentideks. Kõhunäärmes toodetakse toidu lahustamiseks vajalikke fermente. Kui kõhunääre on haige või häiritud, ei saa organism halvasti lagundatud aineid korralikult omandada ja verre satub jääkaineid, mida organism võtab kui võõrkehi (vaenlast) ning üritab sellest vabaneda. Sümptomid, millega organism annab märku, et midagi on valesti, ongi allergia, mida meditsiin katsub iga hinna eest alla suruda (nö „lülitab“ hädasignaali välja) sünteesides järjest võimsamaid „antiallergeene“.

Sageli avaldub allergia just köha-nohuna. Miks?

Organismi viimane kaitsebarjäär on maks, mis töötleb „prügi“ läbi ja neutraliseerib toksiine. Kui maks saab pidevat lisakoormust, siis ei tule ta oma tööga toime ja veri pole enam piisavalt puhas. Ebapuhas veri jõuab lõpuks ka väikesesse vereringesse ja organism üritab köhaga vabaneda kogenenud saastast. Mida siis tavaliselt tehakse? Võetakse ruttu-ruttu tablette, köharohtu. Aga maks töötab ju niigi suure ülekoormusega ja iga ravim, ükskõik, mis sinna pudeli peale kirjutatud ka ei oleks, on maksa jaoks lihtsalt uus mürk. Tekib nõiaring. Mida rohkem ravitakse, seda rohkem haigus tegelikult organismi kinnistub. Kuulake, mida inimesed ütlevad – see on suurepärane ravim, ma kasutan seda juba viiendat aastat! Stopp! Ei saa olla suurepärane ravim, mida on tarvis kasutada viis aastat. Tegemist on ju tegelikult sõltuvusega - inimene ei saa ilma teatud aineta enam hakkama. 

Mis vahe on ametliku meditsiini poolt väljapakutava allergiaravi ja homöopaatilise ravi vahel?

Ametlikus meditsiinis on avalduv sümptom kõige olulisem - nohu ravitakse eraldi, kõha eraldi, nahka eraldi... Homöopaatia uurib kõigepealt välja põhjuse: miks on organism sellises seisukorras, nagu ta on? Inimese organism on tegelikult väga tark, iga probleemi korral püüab ta esmalt ise hakkama saada, lülitades sisse kompensatoorse mehhanismid, mis inimesel on mitmekordselt dubleeritud. Jõuvarud otsakorral, püüab organism toksiine välja viia naha ja limaskestade kaudu (perifeeria), et mitte vigastada elutähtsaid organeid. Lööve nahal annab teada - appi, aidake! Ametlik meditsiin hakkab seejärel kohe innukalt maha suruma sümptomeid, mille kaudu organism püüab end haigusest vabastada. Allergia, millega võitleb hulk ametlikke ravimeid, on tegelikult organismi suurepärane omadus ennast ise kaitsta. Ja selle asemel, et aidata teda selles raskes töös, surutakse haigus alla – nohu korral tilgad, köha puhul inhalaator, sügeluse puhul hormoonsalv. Sügelus kaob, kuid probleem jääb ju alles ja organism leiab teise võimaluse „prügist“ lahti saada. Aga kui see pole võimalik, siis pressitakse jääkained kokku näiteks sapikivideks ja müoomideks. Kive võib operatsiooni teel eemaldada, kuid probleemi ennast see ei lahenda. ¾ kõikidest kroonilistest haigustest (mida kaasaegne meditsiin ravib kui tagajärgi), on tegelikult mahasurutud nahaprobleemide resultaat (geniaalne Hahnemann teadis seda juba 200 aastat tagasi). 
Kakskümmend aastat tagasi peeti Tashkendis reanimatoloogide kongress, kus üks esinejatest võttis julguse kokku ja tõi avalikkuse ette allergiliste shokkide statistika. Suures osas oli tegemist ebasobivate ravimite kasutamisest tingitud shokijuhtumitega, ühe osa moodustasid need juhtumid, mille põhjustajaks nahatestid ehk nn allergiaproovid. Nahatest, mille puhul katsetatakse nahal erinevate allergeenidega, võib olla eluohtlik, põhjustada alllergilist shokki (suhtega 1:1000). Testides haigeid R.Folli meetodi abil, seda kunagi ei juhtu - allergeene testitakse aparaadiga ja potentsiaalselt ohtlikud ained ei puutu inimese nahaga üldse kokku. Testida saab kõike – nii ravimeid, toiduaineid, ehteid, loomakarvu, metalle, ka kosmeetikat. Viljade puhul piisab näiteks juba inimesele sobimatu pigmendi määramisest: tavaliselt ei sobi kas punased või rohelised viljad. Kollane on neutraalsem – kui ei saa süüa punaseid tomateid, võivad kollased ometi sobida. 
Töötame praegu koos dr.Pervushiniga loodud aparatuuriga, millega on viimase 5 aasta jooksul olnud võimalik siinsamas kabinetis visiidi ajal (10-15 min jooksul) valmistada allergeenist just sellist homöpaatilist preparaati (allergiaravimit), nagu antud haige vajab. Homöapaatiline ravi teatavasti seisneb sarnase ravimisel sarnasega – näiteks nõgestõbe ravitakse pillidega, mis sisaldavad mikroskoopilises koguses nõgese preparaati. Enne aga, kui ravim määratakse, uuritakse konkreetset inimest väga põhjalikult, otsitakse, kus viga on – kas neerupealistes, sapiteedes, maksas, immuunsüsteemis. 
Mida aga teeb ametlik meditsiin – ravib ühesuguse diagnoosiga haigeid ühe ja sama ravimiga. Tuleb näiteks polikliinikusse kümme inimest, kõigil põlv valutab, kõik saavad raviks põletikuvastast preparaati, aga üks neist ei talu tõmbetuult, teine ei söö liha, kolmas armastab väga magusat, neljas vürtse. Sealjuures on üks neist kooliõpetaja, teine baleriin, kolmas kannatab pulma-, neljas matusejärgse tugeva stressi käes... Meie valime igaühele neist just talle sobiva preparaadi. Tõsisemate haiguste – näiteks allergilise astma puhul võib programmiline ravi kesta aastaid – ka homöopatias ei saa võlurina lehvitada käega ja allergia kaob hetkega. Allergia on tõsine ainevahetuse, endokriin- ja immuunsüsteemi rike. Täiesti omaette probleem on allergilised astmaatikud, kellele on kinnitatud, et nad peavad elu lõpuni kasutama hormoonravi inhalaatoreid, et vältida võimalikku lämbumist. Homöopaatiliste ravimite kasutamisel aga peavad nad enamikust oma traditsioonilistest ravimitest loobuma, usaldama iseennast ja oma arsti. 

Ametliku versiooni kohaselt on allergia organismi omadus, mis kestab kogu elu. Millised on tervekssaamise võimalused homöopaatilise ravi puhul?

Tavaliselt tähendabki allergia inimese jaoks seda, et terve tema elu koosneb millegi vältimisest ja pidevast enesekaitsest: seda ei tohi süüa, kassiga ei tohi kohtuda, heinakuhjas ei tohi magada... Ta leiab endale sobiva ravimi, mida elu lõpuni kasutada. Homöopatia printsiibid on hoopis teised – tuleb välja selgitada põhjus, mis kutsub sellise reaktsiooni esile, sageli ravida ka hirmu allergeeni eest. On loomulik, et inimene, kes on allergiline näiteks mesilasmürgile, vajab esialgu kindlustundeks käepärast sobivat ravimit. Olen ise väga allergiline ja viis aastat kandsin alati paari tähtsamat homöopaatilist preparaati kaasas, isegi kui läksin näiteks metsa või mere äärde. Aga viimasel ajal olen ma probleemi unustama hakanud. 

Mistahes haiguse puhul määrate te patsiendile esmalt sorbendi. Mida kujutab endast sorbent ja milleks seda vaja on?

Homöopaatias on mitu ravietappi, esimeseks sammuks on organismi puhastamine ja alles siis saab määrata spetsiifilised ravimid. 
Sorbent on suure imamisvõimega aine, mille abil saab organismist väljutada toksiine, jääkaineid jmt. 10-15 aastat tagasi olid sorbendid alles suhteliselt uus asi, endises Nõukogude Liidus tunti umbes 10 erinevat sorbenti ning käisid uuringud, millised neist võiksid osutuda meditsiini seisukohast parimaks. 
Läbi aegade parimaks absorbeerimisvõimega aineks, mis on sealjuures keemiliselt täiesti inertne, on aktiveeritud süsi, mida Pelgulinna Haigla veel hiljaaegugi väga edukalt kasutas. Sütt saadi, põletades bembergriiet 900-kraadises ühtlases kuumuses – järele jäi puhas pehme väärtuslik süsi. Üks gramm, see on 10x10 cm „söekangast“, mille imamispind on 1600 ruut/m (kujutage ette tervet jalgpalliväljakut!). Kasutusele võeti 1/3 sellest kogusest ehk 0,3 g tablett, mille imamispind oli 500 ruut/m. Sellist sorbenti võib võrrelda suure ja võimsa tolmuimejaga, mis organismist kõik prügi minema viib. Aktiveeritud süti võib kasutada nii haavade paranemise kiirendamiseks kui ka seespidiseks tarvitamiseks, et organismi puhastada. Üle terve Nõukogude Liidu katsetas sorbenti 5 asutust. 1986.aastal tõin Kiievist sorbendi kaasa ja kaks aastat hiljem olid Pelgulinna haigla tulemused tunnistatud üle terve Liidu parimateks. 
Söe ehk musta sorbendi kõrval kasutame ka valget sorbenti, mis on valmistatud puhtast puuvillast – valge sorbendi mõju on veidi pehmem, kuid toimib hästi. 
Mida teeb sorbent? Ta ei koorma maksa, läheb ainult läbi seedetrakti ja tõmbab endasse kõik jääkained. Selle tulemusena ei satu jääkained verre ja maksa koormus väheneb, mille tagajärjel töötab maks efektiivsemalt ja organism on tervem. Igas kuus on üks nädal, mil organism kontsentreerub kogu oma jõu puhastamisele – just siis ongi vaja teda aidata. Inimestel, kes seda teevad, on üha vähem põhjust arsti juurde minna. 

Avenüü-25, talv 2001
Dr Zoja Gabovitsh
homöopaat, arstiteaduste kandidaat